pühapäev, 23. juuli 2017

Kus oled jooksurõõm ehk maratonist loobumise plaan

Tervitus kõigile kes aeg-ajalt siin uusi postitusi piilumas käivad. Oleme perega puhkamas ja ausaltöeldes väga arvutikaant miski tõstma ei tõmba. Kuni Ööjooksuni ongi selline veidi rahulikum ja perekesksem aeg. Avastame Eestimaad ning veedame neljakesi aega.

Täna ma siiski kasutasin omaette momenti ära ning tahtsin natukene enda jooksudest kirjutada. See, et ma siia ei ole juba ammu ühtki nädala kokkuvõtet kirjutanud, ei tähenda, et ma laiskleksin. Oh ei, vastupidi, ma jooksen selliseid nädala kilomeetreid välja, et ise ka ei usu. Keskmiselt 50-60km vahele nädalas mu distantsid jäävad.

Juba üle nädala on mind kimbutanud aga periostiit ehk maakeel luuümbrise põletik.
Luuümbrise põletik esineb kõige sagedamini jooksualade harrastajatel, mille peamiseks põhjuseks on pikaajaline ülekoormus või ka järsult suurenenud füüsiline koormus. Tegemist on seisundiga, mille puhul esineb sääre sise- või eesmise külje valulikkus.
Sümptomid: Valu sääreluu jala sise- või eesküljel. Võib esineda turset. Valu võib suureneda füüsilise pingutuse ajal.
Ravi: Parimaid tulemusi annab koormuse vähendamine, jää ja põletikuvastaste ravimite kombineerimine ja ka sobivate taastusravi harjutuste kasutuselevõtmine oma treeningprogrammis. Kui peale esmaste ravivõtete rakendamist paranemist ei toimu, tuleks pöörduda ortopeedi või spordiarsti poole.
 Pea nädala jooksin ma valust hoolimata edasi, sest ma lihtsalt ei teadnud, millest see on. Arvasin ise, et ehk lihtsalt magneesiumi puudus vms, aga kui ikka nuttes jooksult tagasi tulin, kasutasin tohter Google'i abi.

Ja see põletik andis mulle viimase tõuke kogu enda maratoni-plaani ümbermõtlemiseks. Peale Ibizat olen ma pidevalt mõlgutanud mõtteid, et ehk pole see maraton ja selleks treenimine minu jaoks ikka. Põhjuseid, mis mu jooksurõõmu tapavad, on nii palju, et iga päevaga veenan ma end üha rohkem seda mõtet maha matma.

  • Toitumine ja kaalulangus: kui ma olin Ibizal, siis ma sõin kaootiliselt. Iga päev sõin ma jääist, saiakesi ja tervislikusest väga haisu polnud. Trenni tegin ma täpselt nii nagu viitsisin ja jõudsin. Kahe nädala jooksul käisin kolm koda jooksmas ning tegin terrassil joogat ja erinevaid harjutusi. Aga kaal langes. Selle kahe nädalaga langes kaal nii märgatavalt, et ära minnes ütlesid kõik mulle, et olen alla võtnud. Koju jõudes Gunnar ka. Kui koju jõudsin hakkas aga maratoniks treenimine uuesti pihta ning teate, sellega koos tuli see Ibizale jäänud kaal kolinal tagasi. Keha on koguaeg koormuse all ning nõuab kiiret energiat. Toidulaua puhtana hoidmine nõuab mul pidevat enesekontrolli ning see tekitab stressi nii kehale kui hingele. KUI ma aga kaalu langema ei saa, siis ma lihtsalt ei suuda enda jookse välja joosta. Suletud ring! Ja siis ongi- söön, piiran, söö, piiran ja keha annab lõpuks alla.

  • Kava järgi jooksmine: ma pole sellest kunagi saladust teinud, et tegelikult mulle ei meeldi kavade järgi joosta. Tänase seisuga on mul nädalast viis jooksu päeva ning kaks puhkepäeva. Ma saan aru küll, et kui ma maratoni läbida tahan, pean ma jooksma, aga ma tunnen teistest treeningutest puudust. Peale selle vihkan ma seda, et ma ei saa minna jooksma siis, kui ma tahan ning seda distantsi mis ma tahan. Kahe puhke päevaga, on jooksudega mängimine ning nende vahetamine päris keeruline. Ideaalis läheks ma jooksma täpsel siis, kui ma ise tahan. Ja täpselt nii kauaks, kui süda lustib. Ilma, et ma peaks kellelegi aru andma (k.a arvatud blogis). Ma tean, et ma ise olen endale selle tee valinud ja tõenäoliselt maratoni ma muud moodi ei läbi, aga...aga... Ma ei ole kolm nädalat mitte üht oma jooksudest nautinud. Päriselt! Mulle meeldib joosta ja ma ei taha, et see minu jaoks vastumeelseks muutuks. Ja kui see tähendab maratonist loobumis, siis nii olgu.
  • Enesevõrdlemine: kui ma jooksuga alustasin, oli minu tutvusringkonnas mõni üksik inimene, kes jooksis. Olime oma armsas beebigrupis ning neilt naistelt ma inspiratsiooni ja pisiku jooksu jaoks sain. Nüüd aga, ükskõik kuhu ma vaatan, igal pool on jooksjad. 90% spordiblogijatest juba jooksevad. Hell, mu enda ema jooksis Võsul just enda poolmaratoni. Ma tean, et see võib tunduda kummalisena, aga ma tunnen, nagu oleks midagi mulle väga armast ja minu, mult röövitud. Ja kui ma siis näen, kuidas teised silmagi pilgutamata suudavad madalal pulsil ja hommikukuumuses üle 10km ära joosta, kuidas iga jooksu lõpus on kõigil õnnelikud näod peas, kuidas kõik enda jookse naudivad, muutun ma kurvaks. Mina pean to-hu-tult pingutama, et ma suudaks joosta madalal pulsil, ma reaalselt nutan jooksude ajal ning mu aju ei suuda aru saada, miks see kõik mulle nii raske on. Ma tean, et see on maailma kõige nõmedam põhjus, aga ma leian end koguaeg teistega võrdlemas ning ma olen natukene kurb, et minu pisikene harrastus on massidesse läinud.
  • Eesmärgid: tõenäoliselt jääb see aasta minu jaoks viimaseks jooksu-hooajaks. See oleks ka üks väga suur põhjus, miks maraton läbida. Lõpetada nö võimsalt. Minu suund on siiski arendada end tantsijana ning järgmisel suvel tantsijana Hispaanias tööd teha. Sellega seoses jääb koheselt ära järgmise aasta Ööjooks. Nüüd, kui september hakkab, on mu saalis trenne viis korda nädalas, kui mitte kuus. Viimased nädalad enne maratoni ja kuidas ma viimaseid jookse teen? Kui ma mõtlen enda tantsija ja treeneri seisukohast, siis ma tunnen, et see tantsija minus, ei hooli sellest maratonis põrmugi ning tahab keskenduda vaid tantsule ja enesearengule. Siin tuleb jällegi mängu fakt, et ma tahaks jooksmas käia enda soovide ja võimaluste järgi.
Kogu see teema on minu jaoks väga raske. Ja hetkel olengi ma punktis, kus ma ei tea, mida edasi teha. Kas ma lõpetan kava järgi jooksmise ja loobun maratonis, kas ma loobun kavast, aga lähen siiski maratoni enda käel läbima või lähen ma hambad ristis kava jälgides siiski maratonile?! Kogu asja juures teeb mind natuke kurvaks veel asjaolu, et kuigi mul on väga-väga hea treener, siis tunnen ma puudust pidevast kontaktist. Ma kurtsin valu säärtes juba esimese torke järgi, kuid vastust, miks see valu mul on ning kuidas sellega toime tulla, pole ma siiani saanud. Siin aitas välja lõpuks tark internet.

Ühesõnaga, ma olen praegu väga kurvas ja halvas seisus. Ma olen kurb, nördinud ja natukene nagu aheldatud. Ma tahaksin leida uuesti selle suure kire ja armastuse jookmsise ja spordi vastu, mis juba pikka aega minust kadunud on. Öeldakse küll, et sport teeb õnnelikuks. Kus see minu õnn siis peidab end?


12 kommentaari:

Maris ütles ...

Hästi raske on midagi soovitada, et kuidas edasi oleks parim(eks tegelikult jõuad selle õige otsuseni ainult sa ise), aga kui ma oleks sinu olukorras, siis ma vist loobuks kava alusel jooksmisest. Teeks edasi oma asja ja läheks maratoni läbima usus ja lootuses see läbida võimalikult suures osas joostes. Läbid sa selle ju nagunii ja kõnnivad mingi osa äga paljud jooksjad.

Jooksuni on alla 50 päeva, nii et pigem tee need päevad trenni stressivabalt, kui hambad ristis kava järgides.

Igatahes loodan sind maratoni stardis kohata :)

Kati ütles ...

Kava jälgimisega tekib see probleem, et ei kuula enam oma keha. Oled punktuaalselt oma pulsikellas kinni ning piinad end. Vähemalt minu puhul. Pluss mina näiteks ei suuda isegi mitte valu/vigastuse pärast kavas olevat jooksu ära jätta. Suluseis.

Loodan ise ka. Just selle lõpuspurdi pärast :)

Mariliis Saar ütles ...

Ma sellest frustratsioonist saan jumala hästi aru, et kadedaks teeb, kui teised lampi ilma eelneva treeninguta vabalt jooksevad. Ka mina vahel tahaks ropendada, kui keegi ilma eelnevalt jooksmist harrastamata või ainult paar kilomeetrit jooksnuna lambist ja lõdva randmega poolmaratoni jookseb. No, kust sellised tulevad. Ma ikka jooksen ja katsun pulssi hoida ja mässan, aga mulle on poolmaraton ikka suur asi. Ma ei suudaks lambist nt iga nädal 21 km joosta.
Mina ilmselt jätaksin jooksukava sinnapaika, katsuksin rõõmu tagasi saada. Kasvõi võtaksingi puhkust jooksust, et igatsus saakd peale tulla. Maratoni läbimise otsustaksin jooksvalt.

Kati ütles ...

Jaa, jagan Su roppe sõnu ja frustatsiooni :D

Puhkus on praegu sunniviisiliselt peal, sest luuümbrise põletikon juba nii hull, et käiagi on valus. Pole mõtet end rohkem lõhkuda kui veel joosta tahan ;)

Kristiina ütles ...

Minu jooksuaasta oli 4 suve tagasi vist juba. See oli suvi, mil ainult mina ja mu vend läbisime Eesti linnajooksude sarja ning ei ühtki muud tuttavad. See oli puhas rõõm ja nauding. Sealt said nii paljud inspiratsiooni - tuttavad, sõbrad ja lugejad ning järgmine aasta ma enam ei läinudki.. tegin mõned üksikud jooksud, aga see pidev võrdlemine ja võistlemine sõpruskonnas ei ole minu jaoks. Vot nii halb võistleja olengi.. kah treener. Aga jagan Su "mure", see asi, mis enne tundus minu või siis minu venna ning minu oma, seda enam ei olnud ja polnud seetõttu ka nii nauditav. Ma siiski loodan, et järgmine või ülejärgmine aasta taasavastan selle rõõmu. :) Jõudu sulle!

Kati ütles ...

Oeh, nii hea teada, et ma ei olegi ainus :)! Kui nüüd kõik järjest tantsutruppidesse ja Hispaaniasse tööle plaanivad minna, panen ma ameti maha :D

Karmen Lepp ütles ...

Paljud need lambist jooksjad ei tea pulsist ega tempost eriti midagi. Liiga targad tahate olla koheselt. Emotsiooniga peale ja kõik. :D

Kati ütles ...

Kusjuures olen nõus-pulsikell, või vähemalt pulsi järgi jooksmine rikkus kõik :D. Päriselt :D!

Anonüümne ütles ...

Minu jooksud on valdavalt miskit pulssi järgivad, aga seda rangelt võttes keskmise pulsi mõistes. Jooksu enda sees tuleb igasugust numbrit ette, aga lõpuks kokku saab enam-vähem õige kant. Mis kavva puutub, siis kui on haigus või muidu häda, siis ükski treener ei käsi kava nui-neljaks järgida ning teeb vajalikke muudatusi selles. Peamine, et ise endal peab pea ka küljes olema ning end ei lõhu ehk teedki vähem või kuidagi teisiti. PS: Milline plaan selle maratoniga sul on? See 50-60 km nädalas on mul endalgi kulumas, kuigi esiotsa ilma maratonise plaanita, pigem sellised iganädalased 3 võistlust 5 km, 10 km või 15 km ainetel. Nii on seda jätkunud terve aasta ja 80+ võistlust on "kotis", lisaks hulgi veel mitteametlikke ja trennegi.

Ivo Särak ütles ...

Maratoni, kui sellise läbimise eraldiseisva tulemusena idealiseerimisest ma suuremat aru ei saa, aga see selleks. Kui peab selle sunniku läbima, et oma "linnukese" kirja saada ning hinges rahu taastada, siis hetkel on meil siin kaks igiliikurit - Leili Teeväli ja Rein Pärn, kelle maratonid on kõik sellised 5,5h-6h ning iga ilma või rajaga. Pole midagi keerulist võtta nendega punti ja asi saab sujuvalt ja kontrollitult tehtud ehk mõtteid painamast. Leili kasutab läbivalt kõnni-jookse tehnikat ja Rein siis vastavalt oludele sama, aga osutub üldjuhul miski pooltund kiiremaks. Seega, uurige välja, et millise maratoni stardinimekirjas nad on ning astuge stardis ligi. Tehtud see "mägi" saabki ning ehk ilma jooksurõõmu röövimata. Küll järgmisel korral saab juba ka aega parandada ning enesekindlamalt liikuda.

Anonüümne ütles ...

Kas sul hakkab pildi peal pissihäda tulema? :)

Mul valutab põlv, õigemini põlve sisekülg reie sisekülje poolt. Ei saa enam hästi kõndida, joosta ja joogatada. Ei tea selle koha nimetust ja ei oska ka internetist otsida.

Kati ütles ...

Aitäh kõigile kommentaaride ja nõuannete eest. Tänase seisuga olen poolteist nädalat trennivaba olnud ning säär hakkab korda saama. Kavast loobusin ning otsustasin tasapisi jooksurõõmu leidma hakata. Poole silmaga siiski püüan SEB maratoni starti hiilida, kuid seda siiski nautima ja läbima, mitte aega taga ajama.

Viimane kommentaator, mul oli enam-vähem samas kohas palu. nagu oleks luu murdunud. ravisin külma ning rahuga :)