reede, 7. juuli 2017

Meie Ibiza: meie kodu-Cala Vadella

Oleme nüüd lastega juba mõnusalt jõudnud reisist välja puhata ning saan vaikselt tagantjärgi postitusi üles visata. Tegelikult ongi mul neid jäänud vaid kaks või kolm.

Tahan lähemalt näidata seekord meie elamist Ibizal. Iseenesest on suvehooajaks Ibizale elamist leida üsna keeruline. Mäletan, kuidas Marta ja Allan juba veebruaris hakkasid elamist otsima ning nad olid juba siis hiljaks jäämas. Hinnad olid lakke visatud ning mõistlike kohti vähe. Väga jubedate korterite/majade eest taheti juba pea 2000-3000 eurot üüri saada. Ja tegelikult oligi neil juba käed löödud ühe elamisega, kuhu esialgsete plaanide kohaselt, mina poleks mahtunud. Viimasel hetkel aga said nad kinni pakkumisest Cala Vadellasse.

Cala Vadella on imeilus läänerannik, mis asub Ibiza keskusest ca 30min autosõidu kaugusel. See oli ka kõige suuremaks miinuseks selle maja puhul. Linna ja keskusesse pääs oli igatemoodi raskendatud. Päevas läks linna poole vaid 2-3 bussi ning võõrale nagu mina, kes peab veel kahe lapsega liikuma, oli see peavalu. Majas oli ka auto, millega sai nö hädaolukorrad sõidetud, aga autos on piiratud kohad ning esmajärjekorras oli see töövahend.

Igatahes, meil oli uhke kahekordne maja, kuhu kuulus suur bassein hoovil ning kaks välirõdu. Boonusena katusepealne, kus avanes ööpäeva ringselt imeilus vaade. Jõudsin seal katusel kaks korda hommikujoogat teha ja see oli üks kihvtimaid kogemusi mu elus! Katuselt nägi ära nii imeilusa päikesetõusu mägedest kui hingematva loojangu merre.



 Maja oli meil siis nagu mainitud, kahekordne. Meie asusime esimese korruse elutoas, kus olid suured klaasist lükanduksed seinaks ning üks välirõdudest vaateks. Hommikuti sai alati esimeste päikesekiirtega ärgatud ning kunagi ei olnud väsimust peal. Meiega ühel korrusel oli veel köök, mis viis teisele välirõdule. Teisel korrusel oli kolm magamistuba ja kaks vannituba. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis mahutas see majake igapäevaselt kuus täiskasvanut ja kolm last, ning mõnel tähtsamal päeval lausa kaheksa + kolm pead ära.

Eelmistes postitustes ma juba kurtsin, kui mägised olid sealsed teed. Vaatena imeilusad, aga liikumiseks (vankriga) jube rasked. Siiski vantsisime me iga päev pea kaks korda mäest üles-alla, sest meie majast 10minutilise jalutuskäigu kaugusel oli kohalik rand, kus asusid ka söögipood ning paar pisemat butiiki. Lisaks mitu-mitu söögikohta.
Rand oli ilmeilus! Kuigi Maltal juba sai helesinist laguuni nautida, siis sealne vesi oli hoopis midagi muud. Enne meie minekut olid rannas ujumas ohtlikud millimallikad, kuid meie tulekuks oldi nende tarbeks vette võrgud pandud. Ometi sulistasime ja ujusime me väikemate ja veidi suuremate kaladega koos. Liiv oli tulikuum ning vesi nagu supp.
Õhtuti loojus päike just sinna samasse merre ning mägede vahel oli see vaatepilt imeilus. Päris mitu õhtut võtsin enda järeltulijad kaasa ning läksime randa päikeseloojangut ning kvaliteet aega nautima. Viimasel õhtul lubasime endile veidi luksust ning läksime ühte restoraani loojangu saatel söömagi.




Teiseks ülikihvtiks kohaks meie kodu juures, oli umbes kahe minuti kaugusel olev platvorm, kus elasid hipid. Jah, lugesid õigesti päris hipid. On nad seal üles löönud oma hurtsikud ning nii tsillisid nad seal. Päeval magasid päikesevarjus ning öösel nautisid elu. Vaatamisväärsuseks omaette oli vana buss, kus kuulujärgi nii mõnigi naine ja mees õnnelikuks on saanud.
Kui see kõik välja arvata, siis looduse poolest on see platvorm imeline! Türkiissinine vesi, päikeseloojangud ning igavene vabaduse tunne. Ideaalne!
Lisaks sai minna sealsamas platvormi all olevasse kiviranna ribale, kus nii mõnigi kord korraldati nö salajasi pidusid.



 Ning suureks-suureks boonuseks oli muidugi ka maagiline Es Vedrá, kuhu ma selle kahe nädala jooksul lausa kaks korda joosta jõudsin. Sellest kirjutasin ma aga pikemalt juba SIIN.



 Kokkuvõtvalt ütlen ma, et kui pisikesed miinused nagu liiklus ja kaugus linnast välja arvata, oli see ideaalne koht kus elada. Kui oma transport olemas, siis keskusele lähemale ei soovikski. Hea rahulik võrreldes peomeluga linnas.

Ja kuigi ma kogu saarest siiani ekstaasis olen, siis negatiivse küljena tooksin ma välja vee. Vett pidime me kanistrite kaupa koju vedama, sest kraanist tuli täpselt seesama vesi, milles me basseinis suplesime.
Lisaks lootsin ma saada ise, oma käega puu otsast puuvilju korjata, aga peale sidrunite, mis me Martaga ekseldes ühelt puult varastasime, polnud mitte üht puuviljapuud. Kõik viljad ostsime me poest ning maitsesid nad pea täpselt samamoodi nagu meie poodides.

Küll olid aga restoraanide toidud klass omaette ning kodumaised restod jäävad siinkohal kõvasti maitseelamustelt alla.

Kui meie saarele jõudsime, oli loodus veel roheline ja ilus. Mida päev aga edasi, seda kollasemaks kõik muutus. Päris värskendav oli haljasse Soome rohelusse maanduda. Kuid see vähene loodus, mis Ibizal oli, oli imeilus! Värvilised õied, rohetavad mäenõlvad ning palmipuud, millede lehtedest me isegi grillile tuld paar korda tegime.

Kuumust oli igapäevaselt 27 kraadi vähemalt, harjus sellega ära. Harjus lausa nii palju, et õhtuti, kui temperatuur 22 kraadi ligi kiskus, hakkasin ma Mariannale retuuse ning endale pluusi selga panema.

Lisaks nägime me ära kaks tormi, millest esimene oli meeletult kõva tuul, mis terrassi lõhkus ning teine merre nooli välgutas. Juttude järgi me siiski hullemast pääsesime, sest enne me saabumist olevat seal päris päris torm olnud, mis ikka paugutas, välgutas ja puid lammutas.

Usun, et nõustute, kui ütlen et ideaalne koht, kus (perega) üks mõnus puhkus veeta. Ning minu hinge jääb see alati üht pisikest nurka hoidma, kui minu esimene Ibiza elamine!


PS: vabandan mõne pildi kvaliteedi pärast- telefon lihtsalt meelega rikkus mõne kaadri ära ning ei zoominud pilti selgeks.

Kommentaare ei ole: