neljapäev, 24. august 2017

Viimane enne kolme

Eile, kakskümmend üheksa aastat tagasi, Balti keti esimesel aastapäeval, nägin ilmavalgust mina. Siin see on, viimane aasta enne suurt kolme. Mäletan nii selgelt, kui ise lapsed olles, tundusid kolmekümnendates vanemad... nii vanad! Ja nüüd järsku, silmagi pilgutamata, on suurem osa mu tutvusringonnast selle künnise juba ületanud. Ja see number tundub nii.. noor!

Kuna aga järgnev aasta saab olema minu viimane kahekümnendates veedetud aasta, on ees palju asju, mis enne suurt kolme ära on vaja teha.
Sel eluaastal ootavad elluviimist järgmised asjad:
  • maratoni läbimine; kuigi sel aastal jooksid kõik minu plaanid ja unistused vigastuste, stressi jms tõttu liiva, siis suur unistus, ei ole mu peast veel pühitud. Nüüd on jäänud aega tervelt aasta, et see distantst omadel jalgadel läbida. Tähtis ei ole aeg, tähtis ei ole paik ega üritus. Tähtis on eneseületus ja oma unistuse täitmine!
  • Ibizal tantsimine; sinna on veel kõvasti aega, aga aeg annab võimaluse asju planeerida. Igal võimalusel tahan ja kavatsen ma ennast tantsijana arendada, õppida ning seda kõike vaid järgmise suve pärast. Elu, mida ma sain sel aastal kõrvalt vaadata, õigete inimeste toetuse ja endale kindlaks jäämisega, on see kõik võimalik!
  • 20kilogrammi kaotamine; sel aastal sai stress minust võitu. Võtsin endale liiga palju kohustusi, liiga palju treeninguid, pingutasin üle. Ma pean endale siiski teadvustama, et olen ka kahe väikelapse ema. Astun pigem väikseid ja kindlaid samme ning kuulan ennast ja oma keha, et üleliigsed 20kilogrammi maha saada. Üldse mitte võimatu ülesanne tegelikult!
  • enesearendamine; seda igas mõttes. Tahan käia erinevatel koolitustel, loengutel, õppida ennast tundma, maailma avastada. Leida kogu elus tasakaal!
Veel tahan ma nautida enda lapsi, enda peret! Veeta aega koos oma sõprade ja kallite inimestega. Teha seda, mida ma armastan! Proovida uusi asju. Teha iseendaga rahu.

Sünnipäeva otsustasin ma aga seekord omaette pidada. Viisin hommikul Elina lasteaeda, käisime Mariannaga jalutamas ning kui õhtul vallutas mu pea meeletu migreenihoog, läksime lastega enne kümmet juba voodisse. Ideaalne väike päev! Lapsed kallistasid, laulsid, soovisid õnne. Kõik ilusad kirjad, soovid ja sõnumid tegid hinge soojaks. Nagu näiteks see imeline õnnesoov:

Kõige parema kingi, mis ma eales soovida saaks, andis mulle mu abikaasa, kes reede õhtul saadab mu ära Eestisse, kus ma saan rahulikult puhata, lugeda, valmistuda algavaks Dancesti hooajaks ning lihtsalt õnnist üksindust nautida. Just see, mida ma vajasin! 

Nii see päev möödus: vaikselt, õnnelikult ja ümbritsetuna kõige armsamatest! Ning tundes enda ümber kõike seda soojust ja armastust, mida ma liigagi tihti näha ei taha! Ja muide, uude eluaastasse astun ma hoopis uutes värvides!



teisipäev, 15. august 2017

Eesti Ööjooks 2017, ehk et kuidas ma ära kassisin ja pea saunas lõhki lõin

Sotsiaalmeedia sai juba laupäeval, veidi enne poolmaratoni starti teada, et seekord jään ma oma lemmikjooksust eemale. Põhjused olid reaalsed, aga tagajärjed õudsed!

Kogu minu jama algas sellest, et otsustasin öösel saabuva abikaasa ära oodata. 12ndal sai meil juba kuus aastat seadusliku kooselu täis ning tahtsin meest enne magama minekut näha ja kallistada. Nii saimegi voodisse alles kell kolm öösel. Lapsed õnnistasid meid unega, mis kestis poole kümneni. Õnneks!

Olin endale kella üheks broneerinud juuksurisse aja. Olin seal poolteist tundi kokku ning vahepeal jõudis esimene äikesesahmakas ära käia. Koju jõudes lugesin minuteid, et Elina mõmmijooksule viia.

Elina sai endale naabriaiast sõbra, kes talle kaasaelama tuli. Kui me kaks minutit enne lapse starti Rakvere spordihoone juurde jõudsime ja ma sõbranna Marianna ja enda emaga kaasaelama jätsin, hakkas Elina nutma, jonnima ja karjuma, sest tema soovis sõbra mitte minuga joosta. Hellade kõrvadega lapsele ei teinud kogu minu seletamist lihtsamaks ka teadustaja hääl mikrofonis. Ja nii me siis jooksimega oma 400m. Mina last lohutades, edasikannustades ja asju seletades, tema nutuse, hüpleva ja karjuvana.
Asja ei muutnud paremaks fakt et kingikotis ei olnud mänguasja ning peale jooksu ei leidnud me ergutajaid kuskilt üles. Kui nood siiski peale kümmet minutit välja ilmusid, saatsin oma tagala koju, endal juba meelekohad tuksumas.

Marianne Loorents/Virumaa teataja

Poole ootamise pealt silmasid mind Maris ja Viigi, kes mulle seltsi pakkuma tulid, sest kokku pidime me blogijatega nagunii saama. Tiksusimegi nendega keskväljakule, kus piilusime natukene N+TC treeningut ja imetlesime Kätlin Heiskoneni imeilustay vormi. Ning siis jäime teisi saabuvaid kaaslasi ootama ning kõiki taga klatšima. Nali, tegelikult rääkisime me siiski ilmast, jooksust möödunud kokkutulekust.

Kuna aga aeg läks ja läks, pidin ma lõpuks kodu poole minema, et jooksuriided selga panna. Ma tundsin juba peale Elina jooksu, et parem jalg annab säärest tunda. Mida rohkem ma kodupoole astusin, seda suuremaks läks torge sääres. Poolel teel helistasin emale, et kas ta minuga distantsi ei taha ära vahetada, sest ma tundsid, et poolmaratoni läbimine, oleks mu haiglasse pannud. Muideks, vahemärkusena, siis kokkutulekul osalenud Sigrid sinna luumurruga sattuski, kohe kui oli 10km medali kaela saanud! Aga emps, kes muidu on kõva jooksumutt, oli seekord poolmaratoni jaoks väsinud.

Kui ma koju jõudsin, teatasin ma, et ma ei osale seekord jooksul. Ma lihtsalt ei hakka enda jalga rohkem lõhkuma! Lisaks ei olnud mul seekord seda tunnet. Igal aastal on mul olnud hinges eriline ja soe tunne kui olen Ööjooksu eel Rakveres olnud. Seekord ei leidnud ma seda võlu isegi mitte selle koguneva sagina sees.
Stardi ajaks läksin ma aga siiski linna. Longates! Jõudsin just Tallinna tänavale, kui poolmaratoni start anti. Vat siis tuli ikka pisar kurku küll. Ning kui ma enne megatormi kodu poole komberdades jooksjate merd nägin, muutusin kurvaks. Ja kassisin ära.

Ma läksin koju, torm tuli kiirelt ja suurelt peale. Nagistasime Gunnariga veidi omavahel ning mingihetk ma lihtsalt põrutasin toast välja, et omaette olla, nutta ja ulguda. Päris tormi käes ei tahtnud olla ning sulgesin end sauna. Istusin seal ning haletsesin ennast. See on täiesti arusaamatu, kuidas saab üks inimene, kes alles mõned aastad tagasi sai hakkama kõigega, on praegu sellises augus.

Kuidas ma olen lasknud ennast sinnamaani, et olen suve, ja peamiselt viimase kuuga pea 10 kg juurde võtnud? Kuidas ma ei suuda enam joosta? Miks mul koguaeg mingi viga nendel jalgadel küljes on? Miks ma ei suuda end kokku võtta? Miks ma ei suuda mitte üht alustatud asja lõpule viia? Kuidas ma saan olla nii saamatu ja hädine paks (...)?Miks ma olen koguaeg pahas tujus ja närviline? Sada küsimust keerles peas.

Ning mingiaeg ma kuulsin, kuidas mind otsima tuldi. Peitudes otsija ees, tahtsin ma minna saunalavale, kust ma ei näinud, et ukse ava on madal ning pea sinna ära lõin. Seda, et see ka katki sai löödud, avastasin ma alles järgmisel päeval juukseid kammides, kui kuivanud verd nägin.

Kui aga Gunnar mu lõpuks leidis ja sunniviisiliselt rääkima pani, sain ma aru, kui mustas augus ma tegelikult ikka olen.
Ma tunnen nagu ma oleksin tõepoolest lõksus. Mul on kodus raske, sest ma olen 95% ajast lastega üksi. Elina ei ole sel suvel just kõige meeldivam ja kergem laps olnud ning temaga jagelemine, eriti avalikes kohtades, on meeletult stressirikas. Lisaks hakkab Marianna oma võimu näitama ning kohutav kahene on täiega peale lennanud. Ja ma pean nendega kõik asjad tehtud saama. Üksi. Terve suvi reisimist ja sõitmist, erinevad käigud... Proovi siis omi asju teha, kui pead koguaeg kedagi keelama ja valvama.

See kuradi kehakaal! Gunnar küsis, kas ma ei suuda olla siis veidi raskemana õnnelik ja rahul? Miks ma tahan alla võtta? Sest mul on juba praegu raske! Ma ju tean, kui hea ja kerge on olla väiksema kaaluga. Kui hea on sporti teha, liikuda, joosta. Ja ma olen jumala kindel, et sellest kehakaalust tulevad ka mu jalgadevalud. Need peavad ju mitmekordset raskust enda peal vedama.
Ja ükskõik kuidas ma ka ei prooviks, siis ma lihtsalt ei suuda oma söömist kontrollida! Õnneks kukkus mulle üks ülimalt hea pakkumine just sülle (tervitused Kadri!), aga sellest kunagi hiljem... Ja mulle on jälle külge tulnud õgimishood mis vahelduvad... teate küll millega! Ja ma häbenen käia väljas. Ma häbenen seda, et keegi tuttav näeb mind sellises kaalus ja olekus!

Ning nii ma seal nuuksusin Gunnarile. Rääkisin ja ulgusin kodamööda. Kuniks ta mu laste juurde ja voodisse talutas.

Ning nüüd, jõudnuna koju, lastes asjal paar päeva seedida, sain ma aru, et ma ei saagi kõike ja korraga. Ma peangi Elinaga vaeva nägema ning tema edusamme toetama. Õnneks algas tal lasteaed, kus ta on toetusrühmas ning kord nädalas hakkab teda külastama juba kevadel määratud terapeut. Mariannaga hakkan ma korda nädalas hoius käima.

Ning ma tean, et ma ei saagi ideaalkaalu homseks kätte. Vahet pole, kas ma näljutan end, õgin täis või mis iganes, tulemusi näen ma alles mõne aja pärast, peale pikka ja rasket tööd. Ning kui see on korda saadud, tulevad uuesti ka sportlikud tulemused. Ning kindlasti saab jooks uuesti mu sõbraks.

Seniks aga jätsin ma Ööjooksuga selleks aastaks jooksuplaanid kõrvale. Minu esmaseks prioriteediks on kõigepealt end kergemaks süüa ja kõndida ning siis uuesti jooksutossudelt tolm pühkida. Nii et ka (SEB) maraton peab edasi lükkuma.

Ma ei arvagi, et ma ma nüüd sellest närvivapustusest või postitusest terveks sain ning edasi on mu elu lill. Oh ei, ma tean et ma olen ikka veel siin samas mustas ja sügavas augus. Aga ma olen lõpuks nõus võtma vastu abi, mida mulle pakutakse. Seda juba kahe imelise tüdruku pärast, kes vajavad, et neil oleks terve ja elurõõmus ema!



PS: Ma ei taha mitte ühestki otsast ette heita kellelegi tema kaalu! Ma olen öelnud ja ütlen seda uuesti, et ma päriselt imetlen ja kadestan inimesi, kes hoolimata oma suurusest või kaalunumbrist on õnnelikud ning naudivad elu. Räägin puhtalt enda seisukohast ja iseendast, sest minul on raske teha seda, mida ma armastan: sporti.

teisipäev, 8. august 2017

Spordiblogijate kokkutulek

Ei, kulla Mariliis, mina olen tegelikult päris viimane, kes sellest kirjutama jõuab. Lapsed, pluss kodust eemal, pluss pole oma arvutit!

Aga ma alustan oma juttu päris algusest. Olin mina peale blogiauhindu juba Ibizal puhkamas, kui nägin, et mind on suurde spordiblogijate kokkutulekusse ära märgitud ja taheti teada, millal oleks kõige parem kuupäev kokkutulekuks; kas 6.08 või nädal hiljem, 13.08. Kuna meie sõidame peale Ööjooksu Soome tagasi, sest esmaspäeva hommikul on Elinal esimene eelkooli päev, andsin mina hääle esimese varjandi poolt. Lõpuks, peale hääletust, jäigi valikusse seesamune kuupäev.

Kui ma koju, Soome tagasi jõudsin, sain ma aru, et olen ennast topeltbookinud. Täpselt eelnevaks õhtuks, olime me endile soetanud Weekend festivali piletid, sest olime pea aasta otsa Deadmau5'i kontserti oodanud. Aga, kuna meil lapsehoidjat nagunii võtta poleks olnud, pakkisin lapsed kokku, saatsin kaasa võõra naisega peole ning sõitsin ise Eestisse, et trenni anda.

Pühapäeva hommikul korjas mind Raplast Sigrid, kes kajastab enda tegemisi Instagramis, auto peale ning sõit Viljandi poole võis alata.
Jõudsime paraja varuga enne kahtteist Viljandi MyFitnessisse, kes meile lahkelt enda stuudioruumi kasutada andsid. Mina pole enne MyFitnessis rühmatrennis käinud ja saal jättis mulle ülipositiivse mulje. Peeglid kahes seinas, mõnus lava ning üldine atmosfäär. Ainsaks jamaks oli muusikasüsteem, mida meie-sugused kädistajad tööle ei saanud. Ei saanud ka administraator aru, milles viga saab olla, sest eelnevalt oli süsteem töödanud. Lõpus saime kamba peale aru, et asi oli mikrofoni patareis, mis tahtis välja hüpata ning ei andnud ühendust.

Heli korras, saime alustada. Otsa tegin lahti mina enda Piloxinguga. Teate, peale kaht kuud trenni pausi ning nö võõra publiku ees, mul ikka jalg värises küll. Aga see kadus juba esimeste taktidega. Mõtlesin küll, et äkki neile ei meeldi trenn, äkki ei meeldi mina, mis siis saab. Ning siis tabasin end mõttelt, et mida Raju teeks ning andsin endast kõik, et trennist vägev elamus teha. Olin just eelneval neljapäeval ja reedel uue kava selgeks õppinud ning ütlen, et see on üle pika aja üks väga kihvt kava ning mu käed olid alles pühapäevalgi valusad!




Kui mina endaga ühele poole sain, astus lavale Margit, kel oli valmistatud mulle üllatus. Kes mäletab, siis juunis toimunud blogiauhindadel jäin ma neljandale kohale, kuna teise koha napsanud ujumisblogi korraldas häälete kogumiseks auhinnamängu. Margit oli üks nendest, kes arvasid et see on ebaaus ning-eetiline ja pani kokku mulle pisikese (ok, tegelt päris suure!) kinkekoti. Kotis oli sees erinevaid spordigeele ja batoone Sporditoit.ee poolt, Helena raamat südantsoojendava pühendusega ning Kukupesa kaart. Minul võttis igatahes pisara silma ning suu sõnatuks! Aitäh teile sõbrad! See oli väga ilus žest, eriti kui arvesse võtta, et seekordne auhindade jagamine oli nii mulle, kui eelmainitud kaaslasele tõenäoliselt viimane. Aga see selleks.




Edasi võttis treeneri kohustused üle Laura, kes kostitas meid BodyPumpiga. Ma tean, et pump on Eestis üks populaarseimaid rühmatrenne. Mina proovisin seda täiesti esimest korda. Trenni enda seisukohalt olen ma siian täiesti kahevahel ja ma ei saa hästi aru, kas konseptsioon mulle istus või ei. Aga panin ma tähele kohe seda, et Bodypumpi puhul on väga oluline, kes treeneriks on. Treener on see, kes trenni teeb. Laura on igatahes enda tiitlit 100% väärt ning muutis selle jõusaalitreeningu korralikuks rühmatreeninguks, kus tahtsid iga hinna eest end ületada. Mul on hea meel, et ma oma esimese kogemuse just Laura käest sain!



Kui trennid tehtud, hakkas fotosessioon pihta. kes selfitas, kes kaamerat paika püüdis saada. Margit on meil väga, väga hea fotograaf ning klõpsis pilte lahkelt. Eriti meeldis mulle, kuidas vaikne ja endasse hoidev Margit, muutus tuliseks, kui jutt läks erinevatele proffifotograafidele, kes teisi kritiseerivad ja mõnitavad, enda silmas palki nägemata.

Kui me saime pestud ja kasitud, suundusime me piknikule. See toimus meil Viljandi järve ääres. Saime seal teha pisikese tutvustsuringi ning kui ilm ilusaks muutus, läksime matkale ümber Viljandi järve. Üsna kiiresti jagunes grupp kaheks: esimesed ja tagumised. Esimesse ritta jäid parimad jooksjad ja pikakoivalised ning taha jäid vigased ehk siis naised, kel olid mõned jooksuvigastused. Aga hullu polnud midagi, esimesed ootasid meil ikka aeg-ajalt järgi ning tegelikult oli see 12.5km märkamatult läbi.

Kuna ilm lubas, istusime me veel maha, kinnitasime keha ning muljetasime. Kõigil olid naeratused näol ning näha oli, et mitte keegi ei kahetesenud sinna tulemist. Kella 19 paiku jagasime me veel viimased toidupakid laiali ning alustasime koduteed. Hinges pisukene kurbustunne.

Mul on hea meel, et meid on ja oli kokku sattunud selline kirju seltskond naisi. Igaüks meist muutis kamba omanäoliseks ning ma sain kinnitust, et üldises plaanis on spordiblogijad üks soe ja kokkuhoidev kogukond. Me võime küll üksteist jooksurajal taga ajada, kuid tegelikult toetame me üksteist ja elame teineteise tegemistele kaasa.
Mina, kes ma natukene enne minemist põdesin, sest ma ei ole just parimas vormis ja tegelikult väga kuiv inimene, tundsin end nende naiste keskel ülimugavalt ning mulle meeldis, et mitte keegi ei hinda ega kritiseeri kedagi. Me oleme kõik sarnast teed läbi käinud ja mõistame üksteist. Keegi ei vaata viltu, sest oled ca 10kg ideaalkaalust raskem, et oled kehvem jooksja, et su tagumik on suur ja kõhul voldike. Sa oled inimene nagu nemad! Nagu mina!

Enamik meist kohtub uuesti juba laupäeval toimuval Ööjooksul, Rakveres, kus mina kavatsen seekord, tänu vigastusele (mu sääred on siiani valusad ja tundlikud!) rada lihtsalt läbima ja nautima minna. Kohe sain endale ka kaaslase, kellega rahulikult rada läbida.

Kohtume juba Rakveres!





Suur spordiblogijate kokkutulek sai võimalikuks tänu toetajatele:
Aitäh kõigile toetajatele! Eriti suur aplaus Marisele, kes kõik ainuisikuliselt organiseeris ja ürituse korraldamise enda peale võttis!





Aitäh imeilusa päeva ning meeldiva seltskonna eest kallid kaasblogijad: Margit, Kati, Cris, Sigrid, Maris, Laura, Regiina ning Mariliis!

PS: vaadake seda imekihvti videot, mis Laura tegi



teisipäev, 1. august 2017

August: uus algus vol miljon

Tere august! Üks minu lemmikumaid kuid aastas: sünnipäeva kuu, abielu kuu ning Ööjooksu kuu. Ma olen pea igal aastal, viimased seiste aastat augusti just enda kuuks teinud. Kavatsen seda ka sel aastal!

Olime kolm nädalat puhkusel Lastega nädala ning ülejäänud kaks kõik neljakesi koos. Käisime Lottemaal, Pärnus, Rakveres ja paljudes teistes Eestimaa linnades. Lisaks veel kahepäevasel reisil Riias. Riias avastasime linna, käisime loomaaias (loe: käisime kaelkirjakuid vaatamas*) ning Riia teletornis. Ilmataat õnnistas meid üsna ilusate ja soojade ilmadega ning kui mõned viperused välja arvata, oli täitsa tore puhkus. Meie oleme nüüd nädala lastega veel kodus ning siis põrutame nädalaks veel Eestisse. 6ndal augustil juhendan ma Viljandis üht tähtsaimat Piloxingu tundi ning 12ndal jooksen oma viimasel Ööjooksul.

Aga tegelikult tulin ma kaeblema selle üle, et puhkus ning jalavigastus, jättis mulle oma jälje. Ja seda taljele. Pidev ringirändamine, juhuslik söömine ning stress jooksude üle, tegi oma töö ning ma olen märgatavalt kosunud. Mul on enda ees ikka väga häbi! Kaalul ma käinud pole ning kodus seda enam pole. Aga ma näen seda peeglist, et juurde olen ma võtnud märgatavalt.

Ja nii lubasin ma endale, kui Gunnarile, et aitab, august on minu kuu ning kõik saab korda. Ma suudan leida iseenda, oma motivatsiooni ning tahtejõu. Ja, jaa, ma tean ise ka, et ma seda juba mitmendat korda räägin, aga hei, vähemalt ei anna ma alla, eks! Pealegi, nüüd on ju, mida oodata! Järgmise suve Ibiza ootab!

Igatahes, võtsin ma ette kindla plaani, mille järgi toimida ning mis peaks aitama mul üsna kähku peale tulnud kilod kaotada ning sealt edasi ideaalkaalu poole püüelda.

Järgima hakkan ma neid punkte:
  • Jalutada iga päev vähemalt 1h: praegu, veel kaks nädalat pean ma Elina tempos kõnnitiire tegema, aga kui Elina lasteaeda läheb, magab Marianna kõik oma lõunauned vankris ning mina saan juba tempokamat kõndi teha.
  • Igal hommikul teha pilatest/joogat: ma ei tahagi hommikuid alustada mingi killer-trenniga. Tunnike pilatest või yogafunci on just see, mis keha virgeks ja lihased soojaks teeb. Harjutama neid pean ma ju nagunii.
  • Kaks korda nädalas teha jõutrenni: ma olen oma jooksmistega jõutrennid täiesti ära unustanud. Ometi need mulle meeldivad. Kaalusin isegi jõusaali uuesti minna, aga piisab ka kodus keharaskuse, hantlite ja kummiga mässamisest. 
  • Kolm kuni neli korda nädalas jooksu: tasapisi hakkan omas rütmis ja tempos uuesti, peale pooltteist nädalat jooksmas käima. Pole vahet, kas intervall, fartlekk või pikk ja rahulik jooks, peaasi, et jooks.
  • Toitumine korda: ma ju tegelikult tean, kuidas ma toituma pean ja mida mitte tarbida. Muudan oma toidulaua teadlikumaks ning ei osta koju mitte mingit jama. Löön oma menüüst välja suhkru, nisujahu ning kohvi. Viimase kavatsen asendada spetsiaalsete teedega.Võtan kuulda sõbra Pamela nõu ning söömise ajal tegelen vaid söögiga. Tähendab, et telekas ning nutiseadmed kinni.
  • Naudin mida teen: ehk ma ei hakka millegi üle stressama. Ma ei pea kellelegi midagi tõestama ning teen seda kõike enda jaoks. No kui sajab juba viiendat päeva järjest vihma, mis siis, toas saab ka jooksu asemel kardiot teha. Mul on piisavalt trenne, mida nagunii harjutama pean Dancesti hooajaks!
Algus on vähemalt paljulubav! Täna hommikul läksime peale hommikusööki lastega jalutama ning kõmpisime 2.5h jooksul 12km maha. Saluut Elinale, kes omadel jalgadel kogu maa maha kõndis! Lisaks tegin ma igasugu harjutusi laste mänguväljakul, kui seal lastega mängisime.
Hommikusöögiks tegin meile kefiiriga toorputru ning nii lõua-kui õhtusöögiks on imemaitsev hapukapsa supp. Külmikus ilutsevad vaid juurviljad, puuviljad, muna ning värske liha. Poodi ei kavatse minna, et sealt siis miskit hetkeajel osta.

Kõige raskemaks ajaks sel teel saab olema kindlasti Eestisse minek ning seal olek, aga ma lihtsalt pean ennast jälgima ning tegelikult läheb kõik hästi. Tuleb lihtsalt kõik hästi ette planeerida. Laevareisiks toit kaasa teha, ema juures ise korraliku toitu valmistada (mitte, et mul ema ei teeks korraliku toitu, aga sööb tema FitLapi järgi ning see pole päris see). Ja kui tulebki väljas süüa, saab alati tervisliku variandi valida. Puhkuse ajal ma lihtsalt seda ei teinud, sest et.. noh, puhkus!

Ühesõnaga, tuleb suurte muutuste kuu. Ja seda mitte vaid mu kehakaalu muutmise mõttes vaid üleüldse toob august meie ellu palju uut ja huvitavat. Ja ma loodan, et olete ikka minuga ning elate mulle kaasa või liitute minuga! Ja kui Sa Soomes elad, siis saad minuga reaalselt alates augusti keskpaigast liituda. Mul on hea meel, kui saan kellegiga koos trennitada ja kasvõi jalutada!

Lõppu natukene pilte meie puhkusest: Riia teletorn, Orgmetsa silt teel Rakverre ning meie Rakvere korteris tehtud peegliselfied.






* kaelkirjakud on mu lemmikuimad loomad maailmas ning jah, ma olen nõus loomaaeda vaid nende pärast külastama!