teisipäev, 15. august 2017

Eesti Ööjooks 2017, ehk et kuidas ma ära kassisin ja pea saunas lõhki lõin

Sotsiaalmeedia sai juba laupäeval, veidi enne poolmaratoni starti teada, et seekord jään ma oma lemmikjooksust eemale. Põhjused olid reaalsed, aga tagajärjed õudsed!

Kogu minu jama algas sellest, et otsustasin öösel saabuva abikaasa ära oodata. 12ndal sai meil juba kuus aastat seadusliku kooselu täis ning tahtsin meest enne magama minekut näha ja kallistada. Nii saimegi voodisse alles kell kolm öösel. Lapsed õnnistasid meid unega, mis kestis poole kümneni. Õnneks!

Olin endale kella üheks broneerinud juuksurisse aja. Olin seal poolteist tundi kokku ning vahepeal jõudis esimene äikesesahmakas ära käia. Koju jõudes lugesin minuteid, et Elina mõmmijooksule viia.

Elina sai endale naabriaiast sõbra, kes talle kaasaelama tuli. Kui me kaks minutit enne lapse starti Rakvere spordihoone juurde jõudsime ja ma sõbranna Marianna ja enda emaga kaasaelama jätsin, hakkas Elina nutma, jonnima ja karjuma, sest tema soovis sõbra mitte minuga joosta. Hellade kõrvadega lapsele ei teinud kogu minu seletamist lihtsamaks ka teadustaja hääl mikrofonis. Ja nii me siis jooksimega oma 400m. Mina last lohutades, edasikannustades ja asju seletades, tema nutuse, hüpleva ja karjuvana.
Asja ei muutnud paremaks fakt et kingikotis ei olnud mänguasja ning peale jooksu ei leidnud me ergutajaid kuskilt üles. Kui nood siiski peale kümmet minutit välja ilmusid, saatsin oma tagala koju, endal juba meelekohad tuksumas.

Marianne Loorents/Virumaa teataja

Poole ootamise pealt silmasid mind Maris ja Viigi, kes mulle seltsi pakkuma tulid, sest kokku pidime me blogijatega nagunii saama. Tiksusimegi nendega keskväljakule, kus piilusime natukene N+TC treeningut ja imetlesime Kätlin Heiskoneni imeilustay vormi. Ning siis jäime teisi saabuvaid kaaslasi ootama ning kõiki taga klatšima. Nali, tegelikult rääkisime me siiski ilmast, jooksust möödunud kokkutulekust.

Kuna aga aeg läks ja läks, pidin ma lõpuks kodu poole minema, et jooksuriided selga panna. Ma tundsin juba peale Elina jooksu, et parem jalg annab säärest tunda. Mida rohkem ma kodupoole astusin, seda suuremaks läks torge sääres. Poolel teel helistasin emale, et kas ta minuga distantsi ei taha ära vahetada, sest ma tundsid, et poolmaratoni läbimine, oleks mu haiglasse pannud. Muideks, vahemärkusena, siis kokkutulekul osalenud Sigrid sinna luumurruga sattuski, kohe kui oli 10km medali kaela saanud! Aga emps, kes muidu on kõva jooksumutt, oli seekord poolmaratoni jaoks väsinud.

Kui ma koju jõudsin, teatasin ma, et ma ei osale seekord jooksul. Ma lihtsalt ei hakka enda jalga rohkem lõhkuma! Lisaks ei olnud mul seekord seda tunnet. Igal aastal on mul olnud hinges eriline ja soe tunne kui olen Ööjooksu eel Rakveres olnud. Seekord ei leidnud ma seda võlu isegi mitte selle koguneva sagina sees.
Stardi ajaks läksin ma aga siiski linna. Longates! Jõudsin just Tallinna tänavale, kui poolmaratoni start anti. Vat siis tuli ikka pisar kurku küll. Ning kui ma enne megatormi kodu poole komberdades jooksjate merd nägin, muutusin kurvaks. Ja kassisin ära.

Ma läksin koju, torm tuli kiirelt ja suurelt peale. Nagistasime Gunnariga veidi omavahel ning mingihetk ma lihtsalt põrutasin toast välja, et omaette olla, nutta ja ulguda. Päris tormi käes ei tahtnud olla ning sulgesin end sauna. Istusin seal ning haletsesin ennast. See on täiesti arusaamatu, kuidas saab üks inimene, kes alles mõned aastad tagasi sai hakkama kõigega, on praegu sellises augus.

Kuidas ma olen lasknud ennast sinnamaani, et olen suve, ja peamiselt viimase kuuga pea 10 kg juurde võtnud? Kuidas ma ei suuda enam joosta? Miks mul koguaeg mingi viga nendel jalgadel küljes on? Miks ma ei suuda end kokku võtta? Miks ma ei suuda mitte üht alustatud asja lõpule viia? Kuidas ma saan olla nii saamatu ja hädine paks (...)?Miks ma olen koguaeg pahas tujus ja närviline? Sada küsimust keerles peas.

Ning mingiaeg ma kuulsin, kuidas mind otsima tuldi. Peitudes otsija ees, tahtsin ma minna saunalavale, kust ma ei näinud, et ukse ava on madal ning pea sinna ära lõin. Seda, et see ka katki sai löödud, avastasin ma alles järgmisel päeval juukseid kammides, kui kuivanud verd nägin.

Kui aga Gunnar mu lõpuks leidis ja sunniviisiliselt rääkima pani, sain ma aru, kui mustas augus ma tegelikult ikka olen.
Ma tunnen nagu ma oleksin tõepoolest lõksus. Mul on kodus raske, sest ma olen 95% ajast lastega üksi. Elina ei ole sel suvel just kõige meeldivam ja kergem laps olnud ning temaga jagelemine, eriti avalikes kohtades, on meeletult stressirikas. Lisaks hakkab Marianna oma võimu näitama ning kohutav kahene on täiega peale lennanud. Ja ma pean nendega kõik asjad tehtud saama. Üksi. Terve suvi reisimist ja sõitmist, erinevad käigud... Proovi siis omi asju teha, kui pead koguaeg kedagi keelama ja valvama.

See kuradi kehakaal! Gunnar küsis, kas ma ei suuda olla siis veidi raskemana õnnelik ja rahul? Miks ma tahan alla võtta? Sest mul on juba praegu raske! Ma ju tean, kui hea ja kerge on olla väiksema kaaluga. Kui hea on sporti teha, liikuda, joosta. Ja ma olen jumala kindel, et sellest kehakaalust tulevad ka mu jalgadevalud. Need peavad ju mitmekordset raskust enda peal vedama.
Ja ükskõik kuidas ma ka ei prooviks, siis ma lihtsalt ei suuda oma söömist kontrollida! Õnneks kukkus mulle üks ülimalt hea pakkumine just sülle (tervitused Kadri!), aga sellest kunagi hiljem... Ja mulle on jälle külge tulnud õgimishood mis vahelduvad... teate küll millega! Ja ma häbenen käia väljas. Ma häbenen seda, et keegi tuttav näeb mind sellises kaalus ja olekus!

Ning nii ma seal nuuksusin Gunnarile. Rääkisin ja ulgusin kodamööda. Kuniks ta mu laste juurde ja voodisse talutas.

Ning nüüd, jõudnuna koju, lastes asjal paar päeva seedida, sain ma aru, et ma ei saagi kõike ja korraga. Ma peangi Elinaga vaeva nägema ning tema edusamme toetama. Õnneks algas tal lasteaed, kus ta on toetusrühmas ning kord nädalas hakkab teda külastama juba kevadel määratud terapeut. Mariannaga hakkan ma korda nädalas hoius käima.

Ning ma tean, et ma ei saagi ideaalkaalu homseks kätte. Vahet pole, kas ma näljutan end, õgin täis või mis iganes, tulemusi näen ma alles mõne aja pärast, peale pikka ja rasket tööd. Ning kui see on korda saadud, tulevad uuesti ka sportlikud tulemused. Ning kindlasti saab jooks uuesti mu sõbraks.

Seniks aga jätsin ma Ööjooksuga selleks aastaks jooksuplaanid kõrvale. Minu esmaseks prioriteediks on kõigepealt end kergemaks süüa ja kõndida ning siis uuesti jooksutossudelt tolm pühkida. Nii et ka (SEB) maraton peab edasi lükkuma.

Ma ei arvagi, et ma ma nüüd sellest närvivapustusest või postitusest terveks sain ning edasi on mu elu lill. Oh ei, ma tean et ma olen ikka veel siin samas mustas ja sügavas augus. Aga ma olen lõpuks nõus võtma vastu abi, mida mulle pakutakse. Seda juba kahe imelise tüdruku pärast, kes vajavad, et neil oleks terve ja elurõõmus ema!



PS: Ma ei taha mitte ühestki otsast ette heita kellelegi tema kaalu! Ma olen öelnud ja ütlen seda uuesti, et ma päriselt imetlen ja kadestan inimesi, kes hoolimata oma suurusest või kaalunumbrist on õnnelikud ning naudivad elu. Räägin puhtalt enda seisukohast ja iseendast, sest minul on raske teha seda, mida ma armastan: sporti.

9 kommentaari:

Karmen Lepp ütles ...

Pai!
Tuled sellest kõigest lõpuks võitjana välja. Ehk on praegusel olukorral sulle midagi õpetada. Kõndimine on väga hea algus. Esmalt leppida, et kõike korraga ja hästi on peaaegu võimatu teha ja edasi tuleb juba pisike rõõm sisse tagasi.

Maris ütles ...

Pai sulle!
Need mustad augud on ühed koledad kohad ja välja ronimine on sealt pagana raske, aga ma tean et sa saad hakkama!
Võib olla kui sügisega igapäevane rutiin jälle kõik paika loksutab, on ka lapsed rahulikumad (ma suvise aja põhjal võin ka vist vaikselt hallijuusteliste hulka asuda) ja saad ise kindlama jalgealuse tagasi.
Söömise koha pealt arvan, et su toitumise kõikumised on kogu mentaalse poole tagajärg. Seega kui natukenegi paremaks läheb vaimselt, hakkab ka toitumine paranema :) ma vähemalt loodab seda ja hoian sulle pöialt!

Ps! Tegelikult enda kogemusest tean, et sellises olukorras olles on vähe asju/inimesi, kes kuidagi suudaks olukorda parandada ja olles seal augus ei taha näidata end nõrgana ja lükkad need abistajad endast kaugemale. Seega ole uhke, et oled tunnistanud endale hetkeseisu ja et oled valmis abi vastu võtma. Siit liigud edasi ainult ülessuunas!

Mariliis Saar ütles ...

Ma olen seda juba kirjutanud ka, aga minu jaoks oled sa siiani niigi müstiliselt osavalt hakkama saanud üksi kahe väikese lapse ja sellise treeningkoormuse juures. Loe oma nädala kokkuvõtteid - püha jumal! Minu suurem laps on juba 9 ja ei vaja väga enam järelvalvet ja abikaasa on ka ikka igapäevaselt olemas, et mind beebiga aidata ja juba mina ei jaksa vahel. Väsin ära. Ja mul ei ole nii palju kohustusi, kui sul. Võta puhkus. Puhka kõigest. Mõni nädal ei peagi üldse trenni tegema. Kaal langeb ka ainult toitumisega suurepäraselt, eriti veel sinu vormi juures. Nende sinu jaoks üleliigsete kilode all on ju igati tegus ja vormis keha. Kõik on hästi. Sa ei vaalastu peale nädalast puhkust, ma luban. Ma niiii tahaks sind kuidagi aidata, aga käed jäävad lühikeseks. Tea, et ma elan sulle kaasa ja saadan igati head energiat omalt poolt sulle. Sa oled superema ja eriti vapper, et julged oma puudusi tunnistada. Siit saab vaid ülesmäge minna.
Ma ei tea, kuidas ja kas see jutt üldse kuidagi paremaks teeb su enesetunnet, aga ma kangesti tahan, et teeks :)
Pai-pai

Kati ütles ...

Oi, Mariliis, tegi küll :)! Aitäh Sulle imeliste sõnade eest ja kallid-paid Sulle ❤

Kati ütles ...

Jaa, ma loodan ka sellele, et rutiin ja rahulik kodune elu, teevad asjad lihtsamaks. Vähemalt tekib Elina lasteaiaga mingigi enda aeg nüüd :)

Kati ütles ...

Jaa, just, võtan ka seda kõike õppetunnina ja tean, et tegelikult olen ma ju korra hakkama saanud ja võimatut pole siin midagi :)

Anonüümne ütles ...

Elus ja spordis on oluline nii pingutus kui lõdvestus. Mulle näib su viimaste postituste põhjal, et sa oled ülepingutanud ja peaksid nüüd lõdvestuma, kasvatama vaimu ja võib-olla veidi puhkama pingutamisest. Ja veel tundub mulle, et sul on väga hea mees ja toredad lapsed. Tubli oled ja ilus inimene!

Kati ütles ...

Jaa, nüüd, kui hooaeg Dancestis kolme nädala pärast alguse saab, oleks tõesti paslik hoogu maha tõmmata :).
Mehe ja laste osas on Sul tõepoolest õigus :)! Aitäh !

Anonüümne ütles ...

Soovitan eneseabi raamatuid lugeda " saladus" või "Elamine rõõmus" , et leida hingerahu. Hingehaavad on ka üks väga hea raamat, mida peaksid kõik inimesed lugema- sa näed et siis hakkavad asjad iseenesest muutuma.
Muidugi usun, et ainult see kassimine kogub rasva ja kehakaalu- seega pead stressist üle saama. Kui joosta ei jõua siis kõnni, kindlasti tead oma rasvapõletuspulssi.. kui kõndimine igav, siis saab mõned korrad veel näiteks rulluisutada või rattaga sõita. Iga päev tunnikene on ka parem kui mitte midagi.
Soovin kõike head Sulle!