neljapäev, 24. august 2017

Viimane enne kolme

Eile, kakskümmend üheksa aastat tagasi, Balti keti esimesel aastapäeval, nägin ilmavalgust mina. Siin see on, viimane aasta enne suurt kolme. Mäletan nii selgelt, kui ise lapsed olles, tundusid kolmekümnendates vanemad... nii vanad! Ja nüüd järsku, silmagi pilgutamata, on suurem osa mu tutvusringonnast selle künnise juba ületanud. Ja see number tundub nii.. noor!

Kuna aga järgnev aasta saab olema minu viimane kahekümnendates veedetud aasta, on ees palju asju, mis enne suurt kolme ära on vaja teha.
Sel eluaastal ootavad elluviimist järgmised asjad:
  • maratoni läbimine; kuigi sel aastal jooksid kõik minu plaanid ja unistused vigastuste, stressi jms tõttu liiva, siis suur unistus, ei ole mu peast veel pühitud. Nüüd on jäänud aega tervelt aasta, et see distantst omadel jalgadel läbida. Tähtis ei ole aeg, tähtis ei ole paik ega üritus. Tähtis on eneseületus ja oma unistuse täitmine!
  • Ibizal tantsimine; sinna on veel kõvasti aega, aga aeg annab võimaluse asju planeerida. Igal võimalusel tahan ja kavatsen ma ennast tantsijana arendada, õppida ning seda kõike vaid järgmise suve pärast. Elu, mida ma sain sel aastal kõrvalt vaadata, õigete inimeste toetuse ja endale kindlaks jäämisega, on see kõik võimalik!
  • 20kilogrammi kaotamine; sel aastal sai stress minust võitu. Võtsin endale liiga palju kohustusi, liiga palju treeninguid, pingutasin üle. Ma pean endale siiski teadvustama, et olen ka kahe väikelapse ema. Astun pigem väikseid ja kindlaid samme ning kuulan ennast ja oma keha, et üleliigsed 20kilogrammi maha saada. Üldse mitte võimatu ülesanne tegelikult!
  • enesearendamine; seda igas mõttes. Tahan käia erinevatel koolitustel, loengutel, õppida ennast tundma, maailma avastada. Leida kogu elus tasakaal!
Veel tahan ma nautida enda lapsi, enda peret! Veeta aega koos oma sõprade ja kallite inimestega. Teha seda, mida ma armastan! Proovida uusi asju. Teha iseendaga rahu.

Sünnipäeva otsustasin ma aga seekord omaette pidada. Viisin hommikul Elina lasteaeda, käisime Mariannaga jalutamas ning kui õhtul vallutas mu pea meeletu migreenihoog, läksime lastega enne kümmet juba voodisse. Ideaalne väike päev! Lapsed kallistasid, laulsid, soovisid õnne. Kõik ilusad kirjad, soovid ja sõnumid tegid hinge soojaks. Nagu näiteks see imeline õnnesoov:

Kõige parema kingi, mis ma eales soovida saaks, andis mulle mu abikaasa, kes reede õhtul saadab mu ära Eestisse, kus ma saan rahulikult puhata, lugeda, valmistuda algavaks Dancesti hooajaks ning lihtsalt õnnist üksindust nautida. Just see, mida ma vajasin! 

Nii see päev möödus: vaikselt, õnnelikult ja ümbritsetuna kõige armsamatest! Ning tundes enda ümber kõike seda soojust ja armastust, mida ma liigagi tihti näha ei taha! Ja muide, uude eluaastasse astun ma hoopis uutes värvides!



Kommentaare ei ole: