teisipäev, 26. september 2017

Mis toimub?

Jälle on  siin pesakeses päris pikalt vaikus olnud. Ma nagu ei taha tulla siia iga kindla aja tagant mingit juttu välja punnitama, aga samas ei taha ka nagu täitsa ära kaduda. Elu on kiire, aga samas piisavalt rutiinne, nii et mingeid erilisi jutustusi kuskilt välja ei ime.

Mis me siis teinud oleme? Olemegi rutiinseks muutunud. Mina käin pea iga päev saalis trenne tegemas või andmas, Elina käib eelkoolis ja Marianna kasvab mühinal.

Sellest poolaastast käin ma siis saalis viis, ei kui kuus koda nädalas. Kuigi ma tahaks kõigis tunniplaani trennides osaleda, siis paljudel päevadel, pean endale vastu tahtmist piiri peale tõmbama ja aduma, et ma ei saa hakata kohe ületreenima ja pean mõned õhtud perega kodus ka olema. Minu iganädalane tunniplaan näeb hetkel välja selline:
  • esmaspäev: showtants- Marta on saanud Ibizalt sellise energia ja inspiratsiooni laengu, et tantsutrennis on keskmiseks pulsiks olnud 165bpm. Kõige crazymal päeval nägin 189bpm lausa ära! Kes ütles, et tantsutrenn on kerge!?
  • teisipäev: fatburn + hip-hop
  • kolmapäev: showtants+ latinissimo- tegelikult on tunniplaanis ka esmaspäevit latinissomo, aga see on just see päev, kui ma tõmban piiri peale ja lähen koju perega õhtut veetma. Marta tundidest ma aga loobuda ei saa!
  • neljapäev: fitbox+ reggeaton+ hip-hop- tõenäoliselt praegu veel kõige hullem päev nädalas. Pean tunnistama, et reggeatonist vahel ikka viilin ka.
  • reede: go-go heels- minu eesmärk on ennast videode ja Ibiza jaoks tippvormi viia ja seda ka tantsulises mõttes
  • pühapäev: piloxing+ yogafunc

Nagu näete, siis üsnagi tegus nädal. Vaid laupäeva olen meelega puhkamiseks jätnud. Aga eks sealgi tuleb erinevaid workshope ja niisamagi perega käimisi.
Toitumisega on nii kuidas on. Mõni päev on kõik väga hea ja siis teisel päeval sirutub käsi justkui iseenesest sushi järgi. Olgu neetud see Prisma sushilett, mis nii ahvatlev peale trenne alati on! Kuid ei, eile oli mul tantsutrennis tohutu reallity check ning nutsin endal pikalt silmi välja. Meil on tulemas kohe-kohe üks suur projekt, jille kohta ma juba mitu aega tagasi kirjutasin Martale, et ma ei soovi seal osaleda, sest noh, ma olen... nagu ma olen. Ja eile, kui me seda tantsu tantsisime, siis ma mind valdas korraga täielik masendus, sest kuigi ma oskan kava ilusti välja tantsida, siis täna oma kehamassile-ning suurusele, ei suuda ega jõua ma oma keha valitseda nii nagu enne. Ja mul on endal kole seda kõike peeglist vaadata.
Ma ei saa aru, kaua saab pks inimene iseenast petta? Millal ma ükskord päriselt ka aru saan, et ma pean oma elustiili uuesti 100% tervislikuks muutma, millala ma ükskord taipan, et kõik need ampsud ei ole okeid vaid tänu sellele, et ma nagunii käin trennis? Millal? Miks on ühel täiskasvanud inimesel nii raske tulla kõige sellega toime? Ja mul on mõttetu siia sajaneljakümne seitsemndat korda kirjutada, et tänasest hakkan ma päriselt korralikuks. Seda juttu on kõik juba pikemad neli kuud lugenud ja mitte kellelegi teisele, peale iseenda ei loe see tegelikul mitte kellelegi. Ja asi ei olegi ju nagu selles, et ma reaalselt suur välja näen vaid selles, et mul on raske tantsida ja treenida.

Kui aga keegi tahab minuga kampa lüüa ja üksteist toetada, siis anna endast märku! Äkki on koos kergem!

Aga pööraks selle masendava postituse natukene positiivsematesse nootidesse. Lapsed! Elina on nüüd juba poolteist kuud käinud lasteaias ja eelkoolis. Lisaks käib ta kaks korda nädalas tööteraapias (soome keeles siis toimintaterapia, ma ei tea kuidas see eestikeelne vaste päriselt on?) ning lapse areng selle lühikese ajaga on meeletu. Eks tuleb ette ka raskeid hetki, aga üldplaanis on meil kodus hoopis teine tüdruk.
Lisaks on meil nüüd lapsehoidja. Esimesest hetkest peale, armusid mõlemad tüdrukud temasse ning me ei saaks hoidjaga rohkem rahul ollagi! Ta tuleb, mängib ja tegeleb lastega, käib nendega õues mängimas, jalutamas, poes. Lapsed on õnnelikud ning ei taha kuidagi teda õhtuti ära lasta. Kas saab veel paremini minna?  Hoidjale sobib tulla igal ajal, mil meil teda vaja on ning kunagi ei ole probleemi, et ta just sel päeval tulla ei saa. Päriselt, täielik peavõit!

Marianna räägib iga päevaga üha rohkem ja pidevalt võib tema suus juba kolme-nelja lauselisi sõnu kuulda. Igat õhtut lõpetab ja päeva alustab kalli-musi koos " Ma almastan Sind!" sosinatega. Natukene näitab ka kohutav kahene enda nägu, aga seda siiski suhteliselt harva.

Ja siis on meil kodus see paganama jänes! Ma ei ole siin maininudki, aga Elina sai suvel, lõpuks, peale aastast palumist endale küüliku. Kriteeriumid olid, et jänes peab olema, lontiskõrvadega, emane ja pisike. Nii võtsimegi me endale pesakonnast kõige pisema küülitu-tüdruku, kelle nimeks sai Arnu. Peab mainima, et perekonda sobitub Arnu, oma totaka meele pärast ilusti. Kümme punkti selle eest, et mitte üht juhet pole ta närinud. Küll lähevad saagiks aga kõik paberist raamatud, vihikud ja laste joonistused. Aga eks üldises plaani pole tal häda midagi, kalpsab siin toas ringi ja on eluga rahul.

Nii me siin elame. Iga päev üht ja sama head rutiini. Kui nüüd üks täiskasvanud inimene saaks endale mõistuse ka kuskilt sealt suurest tagumikust pähe taguda, oleks elu lill. Päriselt ka!

Vabandan, et mul ühtki pilti siia panna ei ole, aga ma meelega väldin kaamera silma hetkel!


PS: kas te oleksite huvitatud ühest küsimuste-vastuste postitusest?

esmaspäev, 4. september 2017

Küll kõik saab korda!

Täna, üle mitme-mitme aja, tunnen ma, et lõpuks on kõik korda saamas. Eile alustasime Dancestis enda sügishooajaga ning kuidagi iseenesest hakkas kõik paika loksuma. Ma tunnen, kuidas suur trenni isu minusse iga hetkega tagasi voolab, kuidas ma suudan enda tagumiku hommikul arvuti eest ära vedada ja päeva produktiivseks muuta. Ma tunnen, kuidas ma suudan lõpuks oma emotsioone ja söömisi kontrollida!

Augusti alguses kirjutas Laura postituse, kus ta mainis sellist raamatut nagu Have Your Cake & Skinny Jeans. Hakkas see raamat mind huvitama ning ostsin ka endale selle. Kui ma paar nädalat tagasi Eestis puhkamas ja akusid laadimas käisin, hakkasin seda lugema. Pea esimesest leheküljest tundsin end igal sõnal ära ning pidin rongis ja laevas istudes ikka kõvasti pisaraid tagasi hoidma. Sel samal õhtul kirjutasin ka inimestele, kes mulle koostöö pakkumisena toitumiskava pakkusid ning keeldusin nende pakkumisest.
Tunnistan, ega ma raamatu lugemisest terveks ei saanud ja saledaks ei muutunud. Järgnevad kaks nädalat ma taastusin. Ma püüdsin võimalikult palju õppida uuesti enda keha tundma ja kuulama ning lubasin endale kõike, mille järgi isu oli. Alles eile õhtul, kui olin Dancesti trennid ära andnud, lapsed magama saanud ning arvuti ees filmi passisin, tabasin end kurki ja tomatit söömast. Ja siis järsku käis peas plõks ära, et köögiviljad ja puuviljad on reaalselt ka parema maitsega kui ükskõik mis pitsa või küpsis! Läksin magama ja hommikul ärgates kaevasin enda vanad, ja mida ma tean et minu puhul toimivad, kavad üles. See on küll pooleldi ritsi-vastupidi raamatus õpetatule, aga mul on vaja midagi, millest esialgu kinni haarata ning sealt edasi minna. Ma võtan oma kava alustõed ning kohandan neid vastavalt sellele, mida mu keha mulle räägib.
Ma olen kindel, et nüüd, kui mu teine, Dancesti pere on tagasi, saan ka mina uuesti enast korda!

Täna tuleb lastega tutvuma neiu, kes loodetavasti jääb neile lapsehoidjaks. Kuna ma pean olema kuuel päeval nädalas saalis ning Gunnar ei jõua minu mineku ajaks koju, siis läheb meil vaja kedagi, kes tüdrukutel selle kaks tunnikest silma peal hoiab. Pöidlad pihus!
Juba hommikul hakkasin peale suurpuhastusega, mis kuidagi sujuvalt muutus tubade ümbertõstmiseks ning otsustasin lõpuks Marianna meie magamistoast välja kolida ning nüüd on tüdrukud ühes toas. Eks siit tulevad jälle mõned raskemad ja pikemad ööd, aga loodan et asi on seda kokkuvõttes väärt.

Õhtul ootab ees selle poolaasta esimene tantsutrenn, kus juba Marta ette hoiatas, et õnnitletakse mind sünnipäeva puhul järgi. Ma südamest loodan, et keegi mind tooliga tõstma ei taha hakata! Esiteks olen ma siiski päris raskeks läinud suvega ning teiseks kardan ma seda meeletult!
Ühest küljest on kindlasti tore kõik peale pikka suve näha, aga teisalt tunnen ma pisikest hirmu ja häbi. Ma ei ole pikalt ennast häbenenud ja nüüd häbenen ma ennast ja enda nõrkust ikka väga.

Tegelikult on üldises plaanis kõik ju hästi. Ma tunnen end üpris normaalselt ning püüan näha vaid heledaid värve. Tahtsingi vaid natukene märku anda, et olen veel täitsa olemas ning rahulikul sammul hakkan parema ja ilusama enda poole tatsama.

Olge tublid,
teie Kati, algkaaluga 79kg!