teisipäev, 31. oktoober 2017

Esimene päev: vaadates tõele näkku

Panin eile lapsed kell üheksa juba magama. Mari otsustas siiski, et see kellaaeg on temale liiga varajane ning ärkas kell kaksteist uuesti üles. Jõin ühe kohvi ning lootsin, et kui varaste hommikutundideni üleval oleme, siis saame peale Elina lasteaeda minekut poole lõunani magada. Umbes kella kahe ajal sõin ära kaks apelsini. Kell pool viis, peale seda kui Elinagi oli ärganud ja ma pahaselt mõlemad magama käratasin, sain ise ka unele.
Kell seitse viisin Elina lasteaeda ning tulin ise tagasi koju magama. Elinat viies pistsin suhu mõned mandlid.

Ärkasime Mariannaga veidi enne kahtteist. Esimese asjana tegin ära pildid ning astusin kaalule. Tegelikult valmistasin ma end mentaalselt ette, et kaalult vaatab vastu 84kg. Päris nii palju ei olnud, aga õudne ikka! Kui ma ise sinisilmselt arvasin, et olen ikka alla võtnud, siis fakt on see, et oksendagu ma palju tahes, tegelikult olen ma umbes kuuga veel 3-4kg juurde võtnud.

31.10.2017
81.4kg 




Nii et aitab Kati, Sa pead tegutsema hakkama. Mai lõpuks on vaja alla saada 21kg!

Ma ei teagi kuidas selle kaalumisega teha. Kas kaaluda iga päev või korra nädalas või ülepäeviti või kuidas...? Tuleb jooksvalt otsustada.

Mul on juba üle poole aasta külmikul seismas Kalmuse kava. Seisab seal niisama ja siiani olen ikka omaloomingut pannud, et veel kiiremini midagi saavutada. Noh, kiiremini tulid kilod. Seega võtan ma selle enda tõsiseks piibliks jälle.

Hommikusöök (12:00):
ca 15g peekonit
2 muna
2 rukkipala
1 apelsiin
6viilu kurki
piimakohv



Lõunasöök (16:00)



75g paneeritud tursafilee ( valmis kaal)
150g juurvilju tomatikastmes
0,5 Marianna piruka jäänust


19:00 Fatburn:
1h:04min
472kcal



Õhtusöök (20:00
Kell 20 pidi lõppema tund ja pidin kohe koju sööma tulema. Tegelikuses jõudsime koju 10min enne 21 ja peale pesu läksin lastega söömata magama.








esmaspäev, 30. oktoober 2017

Öeldes "head aega!"

Ma muudkui üritan ja üritan ja üritan, aga juba mingi kolmandat kuud olen paigal seisnud. Iga homne on edasi lükkunud homseks homseks ja esmaspäevi on vahepeal juba olnud ära oma kolmteist. Ma pea igapäevaselt mõtlen ajale, kui Kalmuse kavaga 35 kilo alla võtsin. Ma siiani mäletan seda tunnet, mis mul sel ajal sees oli, aga ma ei suuda seda tunnet ja tahtejõudu kuidagi uuesti üles leida. Aga ometi ma ju tahan!

Aga ma tahan seda siiski enda jaoks. Mitte selleks, et blogis end kellelegi tõestada, et kõigi silmade all koguaeg olla. Kalmuse aegadel istusin ma Elinaga kolm kuud vaikselt Nurtus. Ei mingit avalikku kaalulangetamise projekti. Vaikselt, üksi, vaid Kalmuse ja Gunnariga asju arutades võtsin oma ülekilod maha ning siis alles hakkasin Bonsuna foorumis progressi kajastama. Aga ma olin ikkagi üksi. Pusisin omaette ja see töötas.

Jah, ma tean, et nüüd, olles iga päev Dancestis, ma seda kadusmisetrikki teha ei saa. Aga ma saan tõmmata kõik minimaalseks. Ma saan ära teha oma trennid, hoida suu kaalu- ja toiduteemal kinni ja lihtsalt vaikselt oma eesmärgi poole püüelda, sellega tegeleda.

Ma tunnen puudust sellest üksildusest. Sellest, et ma olengi maailma eest peidus ja eraldatud. Et ma tegelen kõigega omaette ja mitte üks silmapaar ei jälgi, hinda ega võrdle mind. Ma tahan kõik selle, mille ma olen praeguseks hetkeks maailmale lahti paisanud, tagasi oma kahte väikesesse rüppe tõmmata.

Ja sellepärast ma pagengi peitu. Ma tõmban ennast tagasi algusesse, viis aastat tagasi, kui see kõik algas. Teen oma Dancesti asju edasi, aga tõmbun publikust eemale. Panen blogi kinni. Et ma saaks siin üksi edasi tegutseda kuniks ma tunnen, et olen uuesti valmis. Ma tahan ja ma vajan seda, et ma olen iseenda vastu aus. Ja juba loomult olen mina selline, et ma ei saa seda olla, kui mind jälgitakse. Siis pean ma ju olema eeskujuks. Ma ei saa öelda, et peale hommikusööki õgisin ma paar või- ja moosisaia ära ning ropsisin siis need välja. Ning õhtul ostsin meelega endale poest kaks hot dog'i ning kanawoki, sest juba seal võtsin ma endale plaaniks, et õgin end kurguni head-paremat täis ning oksendan need siis välja. Või et ma seda kirjutama asudes tegin endale kohvi ning sõin kaks pirukat, mis lastele ostsin, peale.
Noh, ma saaks sellest kirjutada, aga mu uhkus ei lase.

Aga selleks, et ma suudaks end päriselt ka kätte võtta, pean ma olema iseenda vastu aus. Ning nii ma siis jätangi selle blogi praegu iseenda jaoks. Iseenda päevikuks, kuhu ma saan kõik mis vaja üles kirjutada. Ilma valehäbi või süütundeta!

Homme hommikul kaalunumber ja pilt!

kolmapäev, 25. oktoober 2017

UPDATE: rabeledes põhjast välja

No hei! Ma ikka paar korda kuus püüan siia tee leida. Tegelikult tahaksin ma pikemalt rääkida kahest filmimisest, mis meil Dancestiga praeguseks juba seljataga on, aga ma need kirjutaks ja avaldaks juba kood videode enditega. Oli meil siis Terencekizz'i muusikavideo filmimine, mis minu suureks üllatuseks kujunes oodatule ja kartustele hoopis vastupidiseks, ning tüdrukutega suutsime juba uue kava selgeks õppida ning purki panna, et Halloweeni tarbeks üks õudusvideo välja lasta. Aga nagu ma mainisin, siis tahaksin need eraldi postitustena koos videodega avaldada.

Tegelikult tulin ma andma ülevaadet, kuidas mu toitumine ja kaalulangetamine siiani läinud on.

Oktoobrit on nüüd olnud veidi üle kolme nädala. Kui üleüldisest plaanist vaadata, siis väga viriseda vist ei saa, sest kuigi ma kaalul pole käinud, siis pükstest saan ma aru, et natukene hakkab tagumik kotti vajuma. See on juba ju suur pluss! Eks ma millalgi pean ikkagi selle sammu ka ära tegema, et reaalselt kaalunumbrile otsa vaatan.

Kaks nädalat tagasi oli mul kõik kontrolli all. Kohe päriselt! Ma sõin regulaarselt, korralikult, puhtalt. Magasin üsna hästi ning trenni teen ma nagunii pea iga päev põhimõtteliselt kaks tundi.

Küll ei ole ma saladust kunagi teinud ka sellest, et ma olen haige. Sellest olen ma ka kirjutanud pika ja ausa postituse SIIN. Ja nüüd siis oli- suutsin olla üle nädala tõepoolest eeskujulik ja korralik ning ühtäkki, ma ei teagi kust, tabasin ma end jälle põrgust!

Loogiliselt võttes peaks inimese mõtlemine käima nii: ma söön korralikult ja tervislikult- kui ma ka söön midagi valesti, siis edasi lähen ma jälle korralikult ning ei tee sellest suurt numbrit.

Minu alateadvus töötab teistmoodi. Kui ma millegi pärast kaldun hetkeks teelt kõrvale (olgu selleks siis ära jäänud toidukord, mõni maitseks ampsatud pala vms), siis ma kaotan oma selge mõistuse ära kuskile ma ei tea kuhu. Ma tunnen süümepiinu, võtan veel mõned ampsud, sest ma juba tean, mida ma edasi teen. Ma söön ära ning siis tuleb kõik sama teed pidi välja. Ja sellest, mis just on toimunud, annan ma endale aru alles vetsust väljudes- olnut kahetsedes ja mõistes, et ratsionaalselt mõeldes, poleks seda kõike vaja olnud. Kuid kui Sa juba korra lähed, siis... ma ei oska seda sõnadesse isegi panna, mis toimima hakkab- ma nagu kaotan iseend sellesse kõike ära. Ma ei anna endale enam aru, mida ma teen. Tihti on mul tunne nagu ma vaataks kedagi teist kõrvalt. Kui palju ma olen hiljem dushi all nutnud ja häbenenud. Kui palju ma olen hakanud nägema hirmutavaid unenägusid ning kuidas ma tunnen füüsiliselt, kuidas ma oma kehale haiget teen!

Ja ma ei taha seda enam! Ma päriselt ka sooviksin, et ma suudaksin ennast kontrollida. Minu kaalulanguse juures ongi alati see kõige raskem asi, et ma võin väga kergesti kalduda teise äärmusesse.

Kuidas aga selleest august välja rabeleda, et rahulikult edasi minna? Minu puhul toimib vaid ja vaid järjepidevus. Ma pean hakkama uuesti kasutama konkreetset kava, kus mul on kõik asjad viimse detailini välja kirjutatud. Pean hakkama toidukordi ette planeerima ning vajadusel ka food-prep'id tegema.Pean hakkama oma käike etteplaneerima ning neid toidukordadega sobitama. Pean suutma oma keha ja alateadvuse üle uuesti kontrolli saada!

Miks ma seda kõike siia kirja panen? Selleks, et see enda seest välja saada, selleks et ehk mõni inimene mõistaks mind paremini, et saadaks aru, et kõik ei ole nii must-valge. Selleks, et probleemi tunnistamine on juba suur samm edu suunas!
Ning veel tahaksin ma, et inimesed mõistaksid, et söömishäired on reaalsed haigused. Nagu joomine või narkootikumid. Need on haigused, mida ei suuda kontrollida ning mille üle on üli raske kontrolli saada. Ning mille rüppe on vaid ühe vale sammuga äärmiselt lihtne uuesti langeda. Ma ei tea ühtki söömishäirete käes vaevelnud inimest, kes suudaks toidule mõtlemata ning mingitki kontrolli omamata süüa. Pea kõik söövad nö peaga. Ja mulle, kui reaalselt võitlevale inimesele, on vahel päris raske kuulda, kui igati terve ja tervislike eluviisidega inimene, tehes ise enda valikud, viitab, et tal on vist söömishäire. See ei ole mingi trend, mis tundub lahe. Päriselt, ei ole!

Aga pole hullu! Ma tean, et ma saan kõik kontrolli alla, sest mul on palju, palju, mille nimel terve ja tervislik olla! Nüüdki lähen hapukapsa suppi tegema ning õhtul kahe tunnisesse tantsutrenni, kuhu seekord võtan kodujuustusalati kaasa, et ma mitte mingi hinna eest ei leiaks oma teed Prisma sushiletti!


Teie, mu sõbrad olge terved ja nautiga karget sügist! Mina küll naudin praeguseid jalutamisi Mariannaga! Ning Järgmine postitus juba kindlasti palju heledamates toonides, eks!





pühapäev, 1. oktoober 2017

Keerates uut lehekülge

Eile arutles Mariliis selle üle, kuidas ta on märkamatult kaalulangetajast saanud trenniblogijaks. Nii möödaminnes viskasin talle naljaviluks kommentaari, et mina, kes enne oli kõva trennitaja, peaks just nüüd kaalulangetajaks hakkama. Kuigi kommentaar oli tõepoolest esialgu pool naljaga sinna pandud, siis idee hakkas mind õhtu jooksul närima ning mõtlesin, et aga miks mitte.

Kuna meie Ibiza plaan saab iga päevaga üha rohkem kindlamaks ja selleks ajaks on supervormi vaja saada, siis oleks ju tore alustada Viigi moodi projekti. Ainult, et kui Viigi projekt nägi ette üheksa kuuga maratonivormi treenimist, siis minu projekt oleks kaheksa kuuga Ibiza vormi.

Juba nädalajagu, peale oma kõige suuremat kokkulangemist, olen ma kuidagi eriti... korralik? Ma olen toitunud enam kui eeskujulikult, Liikunud, teinud sporti. Vaid magamisega on sel nädalal väga kehvasti olnud, aga see tuleneb kindlasti liitrite kaupa kohvi joomisest. Muidugi, eks on ka tagasilanguse hetki, eriti kui unustan või ei ole võimalust nö õigel ajal süüa, aga üldises plaanis, kui seitsmest päevast viiel olen olnud enam kui eeskujulik toituja, siis on esimese nädala kohta kõik hästi. Ma arvan.

Ja siin ma nüüd olen. Oktoobri esimesel päeval, mil Ibizani on enam-vähem täpselt kaheksa kuud jäänud. Kaheksa kuud enda keha ilusasse tantsija vormi süüa, treenida ja liikuda. Kaheksa kuud, et ennast tantsija ja artistina arendada.

Meil on tulemas üks väga suur projekt järgmisel nädalal. Meie tüdrukud saavad võimaluse üles astuda päris muusikavideos. Mina olen üks tüdrukutest, kellel on selged kõik koreograafiad mis vaja. Samuti mõtlesin ma välja väga efektse ja hea soolo osa. Päriselt, see on väga, väga hea ja ma isegi imestan, et ma päris ise suutsin mõelda juba midagi koreograafia sarnast välja.
Siis aga filmiti see üles. Ja ma olin jälle hirmsa fakti ees: koreo on tõepoolest hea, aga mina... Ma ei tantsi seda ilusti välja. Ma olen liiga suur ja kohmetu.
Ja siin ma siis olen, suure valiku ees. Kas minna tüdrukutega videosse või mitte. Kolmest kahta koreot tantsin ma välja hästi. Ma näen ise peeglist ja videodest, et hästi, aga ma tunnen end suurena ja minu suurim hirm on see, et vaatan kunagi seda videot ja... oeh, saate vast aru?! Ma ei taha ei ennast ega tüdrukuid häbisse jätta.

Ning veel ei tea ma seda, kas jätkata blogiga, eriti nüüd, kui kaalulangusest tahan kirjutada, avalikult või mitte. Ühest küljest ei ole mul midagi karta ja pabistada. Kõik teavad nagunii, mis seisus ma olen ja et oma kaaluga tegelen. Teisalt pean ma mõtlema natukene sellele, kes ma olen. Ei, mitte selles mõttes, et kõik peaksid teadma, et ma Kati, see blogija olen, vaid ametilt. Ma olen Dancesti treener ja ma ei kujuta ette, kui eetiline ja õige on see, kui meie kliendid ja tüdrukud, olgugi, et sõbrad, siia satuvad ja minu kaalumuredest ja ülestunnistustest lugema satuvad. Selles mõttes, et treener peaks olema eeskujuks, motivatsiooniks, mitte keegi, kes hädaldab oma kehakaalu pärast ja võib-olla teistel sellega motivatsiooni ja enesetunnet alla tõmbab. Sest ma tahan olla siin aus. Ma ei taha kirjutada vaid ilusatest hetkedest vaid rääkida ka tagasilangustest ja halbadest päevadest. Ausalt ja nii nagu asi on. Nii, et ma ei tea....

Mis teie arvate?

Üleeile tähistasime Gerli sünnipäeva. Allan (Jorits Photography and Media) klõpsutas pilte ka: