esmaspäev, 30. oktoober 2017

Öeldes "head aega!"

Ma muudkui üritan ja üritan ja üritan, aga juba mingi kolmandat kuud olen paigal seisnud. Iga homne on edasi lükkunud homseks homseks ja esmaspäevi on vahepeal juba olnud ära oma kolmteist. Ma pea igapäevaselt mõtlen ajale, kui Kalmuse kavaga 35 kilo alla võtsin. Ma siiani mäletan seda tunnet, mis mul sel ajal sees oli, aga ma ei suuda seda tunnet ja tahtejõudu kuidagi uuesti üles leida. Aga ometi ma ju tahan!

Aga ma tahan seda siiski enda jaoks. Mitte selleks, et blogis end kellelegi tõestada, et kõigi silmade all koguaeg olla. Kalmuse aegadel istusin ma Elinaga kolm kuud vaikselt Nurtus. Ei mingit avalikku kaalulangetamise projekti. Vaikselt, üksi, vaid Kalmuse ja Gunnariga asju arutades võtsin oma ülekilod maha ning siis alles hakkasin Bonsuna foorumis progressi kajastama. Aga ma olin ikkagi üksi. Pusisin omaette ja see töötas.

Jah, ma tean, et nüüd, olles iga päev Dancestis, ma seda kadusmisetrikki teha ei saa. Aga ma saan tõmmata kõik minimaalseks. Ma saan ära teha oma trennid, hoida suu kaalu- ja toiduteemal kinni ja lihtsalt vaikselt oma eesmärgi poole püüelda, sellega tegeleda.

Ma tunnen puudust sellest üksildusest. Sellest, et ma olengi maailma eest peidus ja eraldatud. Et ma tegelen kõigega omaette ja mitte üks silmapaar ei jälgi, hinda ega võrdle mind. Ma tahan kõik selle, mille ma olen praeguseks hetkeks maailmale lahti paisanud, tagasi oma kahte väikesesse rüppe tõmmata.

Ja sellepärast ma pagengi peitu. Ma tõmban ennast tagasi algusesse, viis aastat tagasi, kui see kõik algas. Teen oma Dancesti asju edasi, aga tõmbun publikust eemale. Panen blogi kinni. Et ma saaks siin üksi edasi tegutseda kuniks ma tunnen, et olen uuesti valmis. Ma tahan ja ma vajan seda, et ma olen iseenda vastu aus. Ja juba loomult olen mina selline, et ma ei saa seda olla, kui mind jälgitakse. Siis pean ma ju olema eeskujuks. Ma ei saa öelda, et peale hommikusööki õgisin ma paar või- ja moosisaia ära ning ropsisin siis need välja. Ning õhtul ostsin meelega endale poest kaks hot dog'i ning kanawoki, sest juba seal võtsin ma endale plaaniks, et õgin end kurguni head-paremat täis ning oksendan need siis välja. Või et ma seda kirjutama asudes tegin endale kohvi ning sõin kaks pirukat, mis lastele ostsin, peale.
Noh, ma saaks sellest kirjutada, aga mu uhkus ei lase.

Aga selleks, et ma suudaks end päriselt ka kätte võtta, pean ma olema iseenda vastu aus. Ning nii ma siis jätangi selle blogi praegu iseenda jaoks. Iseenda päevikuks, kuhu ma saan kõik mis vaja üles kirjutada. Ilma valehäbi või süütundeta!

Homme hommikul kaalunumber ja pilt!

Kommentaare ei ole: