kolmapäev, 25. oktoober 2017

UPDATE: rabeledes põhjast välja

No hei! Ma ikka paar korda kuus püüan siia tee leida. Tegelikult tahaksin ma pikemalt rääkida kahest filmimisest, mis meil Dancestiga praeguseks juba seljataga on, aga ma need kirjutaks ja avaldaks juba kood videode enditega. Oli meil siis Terencekizz'i muusikavideo filmimine, mis minu suureks üllatuseks kujunes oodatule ja kartustele hoopis vastupidiseks, ning tüdrukutega suutsime juba uue kava selgeks õppida ning purki panna, et Halloweeni tarbeks üks õudusvideo välja lasta. Aga nagu ma mainisin, siis tahaksin need eraldi postitustena koos videodega avaldada.

Tegelikult tulin ma andma ülevaadet, kuidas mu toitumine ja kaalulangetamine siiani läinud on.

Oktoobrit on nüüd olnud veidi üle kolme nädala. Kui üleüldisest plaanist vaadata, siis väga viriseda vist ei saa, sest kuigi ma kaalul pole käinud, siis pükstest saan ma aru, et natukene hakkab tagumik kotti vajuma. See on juba ju suur pluss! Eks ma millalgi pean ikkagi selle sammu ka ära tegema, et reaalselt kaalunumbrile otsa vaatan.

Kaks nädalat tagasi oli mul kõik kontrolli all. Kohe päriselt! Ma sõin regulaarselt, korralikult, puhtalt. Magasin üsna hästi ning trenni teen ma nagunii pea iga päev põhimõtteliselt kaks tundi.

Küll ei ole ma saladust kunagi teinud ka sellest, et ma olen haige. Sellest olen ma ka kirjutanud pika ja ausa postituse SIIN. Ja nüüd siis oli- suutsin olla üle nädala tõepoolest eeskujulik ja korralik ning ühtäkki, ma ei teagi kust, tabasin ma end jälle põrgust!

Loogiliselt võttes peaks inimese mõtlemine käima nii: ma söön korralikult ja tervislikult- kui ma ka söön midagi valesti, siis edasi lähen ma jälle korralikult ning ei tee sellest suurt numbrit.

Minu alateadvus töötab teistmoodi. Kui ma millegi pärast kaldun hetkeks teelt kõrvale (olgu selleks siis ära jäänud toidukord, mõni maitseks ampsatud pala vms), siis ma kaotan oma selge mõistuse ära kuskile ma ei tea kuhu. Ma tunnen süümepiinu, võtan veel mõned ampsud, sest ma juba tean, mida ma edasi teen. Ma söön ära ning siis tuleb kõik sama teed pidi välja. Ja sellest, mis just on toimunud, annan ma endale aru alles vetsust väljudes- olnut kahetsedes ja mõistes, et ratsionaalselt mõeldes, poleks seda kõike vaja olnud. Kuid kui Sa juba korra lähed, siis... ma ei oska seda sõnadesse isegi panna, mis toimima hakkab- ma nagu kaotan iseend sellesse kõike ära. Ma ei anna endale enam aru, mida ma teen. Tihti on mul tunne nagu ma vaataks kedagi teist kõrvalt. Kui palju ma olen hiljem dushi all nutnud ja häbenenud. Kui palju ma olen hakanud nägema hirmutavaid unenägusid ning kuidas ma tunnen füüsiliselt, kuidas ma oma kehale haiget teen!

Ja ma ei taha seda enam! Ma päriselt ka sooviksin, et ma suudaksin ennast kontrollida. Minu kaalulanguse juures ongi alati see kõige raskem asi, et ma võin väga kergesti kalduda teise äärmusesse.

Kuidas aga selleest august välja rabeleda, et rahulikult edasi minna? Minu puhul toimib vaid ja vaid järjepidevus. Ma pean hakkama uuesti kasutama konkreetset kava, kus mul on kõik asjad viimse detailini välja kirjutatud. Pean hakkama toidukordi ette planeerima ning vajadusel ka food-prep'id tegema.Pean hakkama oma käike etteplaneerima ning neid toidukordadega sobitama. Pean suutma oma keha ja alateadvuse üle uuesti kontrolli saada!

Miks ma seda kõike siia kirja panen? Selleks, et see enda seest välja saada, selleks et ehk mõni inimene mõistaks mind paremini, et saadaks aru, et kõik ei ole nii must-valge. Selleks, et probleemi tunnistamine on juba suur samm edu suunas!
Ning veel tahaksin ma, et inimesed mõistaksid, et söömishäired on reaalsed haigused. Nagu joomine või narkootikumid. Need on haigused, mida ei suuda kontrollida ning mille üle on üli raske kontrolli saada. Ning mille rüppe on vaid ühe vale sammuga äärmiselt lihtne uuesti langeda. Ma ei tea ühtki söömishäirete käes vaevelnud inimest, kes suudaks toidule mõtlemata ning mingitki kontrolli omamata süüa. Pea kõik söövad nö peaga. Ja mulle, kui reaalselt võitlevale inimesele, on vahel päris raske kuulda, kui igati terve ja tervislike eluviisidega inimene, tehes ise enda valikud, viitab, et tal on vist söömishäire. See ei ole mingi trend, mis tundub lahe. Päriselt, ei ole!

Aga pole hullu! Ma tean, et ma saan kõik kontrolli alla, sest mul on palju, palju, mille nimel terve ja tervislik olla! Nüüdki lähen hapukapsa suppi tegema ning õhtul kahe tunnisesse tantsutrenni, kuhu seekord võtan kodujuustusalati kaasa, et ma mitte mingi hinna eest ei leiaks oma teed Prisma sushiletti!


Teie, mu sõbrad olge terved ja nautiga karget sügist! Mina küll naudin praeguseid jalutamisi Mariannaga! Ning Järgmine postitus juba kindlasti palju heledamates toonides, eks!





8 kommentaari:

Kristina ütles ...

Lugesin esimest korda su postitust buliimiast ja mul on nii kahju, et sa seda kõike oled pidanud üle elama ja et see jätkub. :( Kui toitumiskava on see, mis aitab asja kontrolli all hoida, siis loomulikult, kasuta seda! Hoian sulle pöidlaid! Ja ootan järgmist postitust heledamates toonides siis, eks. ;)

Kaja ütles ...

Üldse mitte paha pärast, aga äkki peaks otsima abi psühholoogi juurest?

Kati ütles ...

Käidud, tehtud, nähtud.

Regiina ütles ...

Suuuuuuured kallid! Nagu päriselt! Tundub päris hirmus juba lugedes ja ilmselt sees olles on veel jubedam. Kuidas sa eelmisel korral august välja said? Mis sind siis aitas? Mõtle sellele ja äkki aitab seekord ka. Jube kerge on öelda, et ära stressa :D aga lihtsalt ma ei teagi mida soovitada, seega lihtsalt suuuuuuured kallid ja ole tugev. Sa saad hakkama!

Kati ütles ...

Eelmine kord, muideks, aitaski mind jalule Kalmuse kava.

Anonüümne ütles ...

Psühholooge on erinevad ja alati esimene kord (mis muidugi koosneb kordadest) ei pruugi aidata. Samas, ütlen Sulle, et kui keegi, kes Sinule pealtnäha teeb ise oma valikud, sööb ja treenib tervislikult, mainib, et tal võib olla toitumishäire, siis see võibki nii olla. Toitumishäire ei ole ainult buliimia või anoreksia, vaid nt ka haiglane kontrollivajadus oma toitumise üle. Tean ka, millest räägin. :) Niisamuti nagu ka sellest, et teraapia lõpuks aitab. Isegi niivõrd püshholoogi sobivuses ei pruugi asi olla, kuivõrd selles, et see protsess on jube pikk ja vaevaline ning esialgu ei pruugi kuude kaupa üldse mingit kasu näha. Mul läheb nüüd kuues aasta, kus ma lõpuks näen, et sellest kõigest on tegelikult algusest peale abi olnud. Lihtsalt esimesed sammud on niiiiiiiiiiiiiiiiii imeväikesed, et neid ei märka ja kõik tundub mõttetu aja- ning energiaraisk ja mehaaniline kontroll lihtsam ning teostatavam. :)

Kaja ütles ...

Psühholoogi juures käimime ei ole jaa ühe-paari-mõne korra käik. On inimesi, kes käivad terve elu :)

Kati ütles ...

Ma olen alates 16 aastasest saati erinevate juures käinud. Pole päris nii, et korra käin ja löön käega.