neljapäev, 9. november 2017

Ole iseenda suurim motivaator!

Ma ei tea, mis siin viimasel nädalal jälle juhtus, aga midagi juhtus. Ma üldises plaanis ikka sõin korralikult ja liikusin ja jälgisin toidukordade vahesid, aga mõnel korral oli energiakadu liialt suur ja kippusin öisel ajal sööma. Korra käis peast mõte läbi, et söön kõik võimaliku hea kraami ära, aga õnneks sai selge mõistus võileivast kinni  ning panin asjad kappi tagasi, ise mõeldes, et selles kolmest ploomist ja ühest võileivast ma suuremaks ei lähe ja oksendamist pole see väärt.

Küll ei suutnud ma vastu pidada eile hommikul, kui peale korraliku hommikusööki tundus Marianna vedelema jäetud moosisai nii hea. See teine ja kolmas ka. Siis ei suutnud enam rahu endale anda ja lõpetasin ikka seal kus vaja poleks.

Edasi lubasin endale, et hoian õiget kurssi.

Pidin kella viieks minema Kelasse joogat andma. Kella neljast, kui bussis sõitsin, oli lõunasöögi aeg. Kodus toitu kokku pakkides, tundsin juba, et söögiisu mul pole. Võtsin kaasa smuuti, et see siis bussis ära juua. Ära ma seda ei joonud ja haarasin poest enne trenni algust ühe batooni.

Õhtuks oli mul kaasa pakitud hapukapsas ja verivorstike. Peale õhtust trenni sõin selle autosse istudes ära.

Kui ma Kelast väljusin, tundsin ma juba, et pea kuidagi imelikult tuikab. Peale tantsutrenne andis see valu endast juba päris tõsiselt märku ning iga hetkega muutus hullemaks. Kui me poodi jõudsime, eeldasin ma, et kuna päeva peale oli söödud minimaalselt, siis ehk on veresuhkur madal. Kuna isu oli, ostsin endale mõned lagritsad autosse närimiseks.

Koju jõudes oli valu juba üsna väljakannatamatu ja sain aru, et see migreen, mis iga 3-4kuu tagant tuleb, on platsis. Läksin Elinaga koos voodisse ja püüdsin magama jääda. Olnud 5min lamanud, tulid nii need lagritsad kui hapukapsas kurku ning jooksin vetsu. Olles organismi tühjaks saanud, komberdasin voodisse tagasi. Elina tegi mulle pai ja jäin tema kaisus magama.

Täna tunnen ma, et pea veel tuikab. Viisin Elinat lasteaeda ja kui mäest üles tulin ja pulss natuke tõusis, hakkas pea valutama. Kõht on tühi, aga isu pole. Isegi mitte küpsised ega Mari hommikupirukad ei suuda ahvatleda. Eks mingiaeg pean need munad siiski ära praadima ja midagi sisse ajama. Eks näid, kuidas ma õhtul trenni tehtud saan. Õnneks homme jääb Elina lasteaiast koju ja saame välja endid puhata. Olgu siis migreen või mitte.

Tegelikult tulin ma aga endast pilte üles panema. Leidsin juhuslikult pildid, kus olin kunagi oma riideid maha müümas. See oli siis see aeg kui 55kg kaalusin. Kurat! 25kg kergem! Igatahes vaatasin ma neid pilte ja korraga valdas mind meeletu meelekindlus ja tahtejõud. Ma tahan uuesti olla nii ilus ja sale! Ma tahan uuesti endale ilusaid käsi ja lamedat kõhtu! Tahan neid piitspeenikesi jalgu! Seda teravat näojoont ja ma tahan uuesti joosta! Uskumatu, ma pole Ööjooksust saati jooksmas käinud!

Ma ei tea, mis minu plaanist Ibizale minna saab. Päriselt ei tea! Meie ibizalised plaanivad vist minna tuleval suvel hoopis Las Vegasesse ja omal käel ma Ibizale vast minna ei saa. Rahaliselt juba mitte.

Lisaks olena ma ise juba mõelnud, et ma olen siiski lastega pereinimene ja ma ei tea, kas see Ibizal olemine ja töötamine ikka on see, mida ma peaksin himustama. Ehk jaa, kui oleks seal nö omade inimestega, kes lastega aitavad ja on kui ma ise tööl, aga ma nägin ju juba sel suvel, et see pole üldse kerge, kui ise öösel tööl oled ja lapsed päeval mängida ja tegelemist tahavad.

Jaa, kogemus ja elamus oleks suurepärased, aga hetkel olen võtnud seisukoha, et põdema ma selle pärast ei hakka, kui minemata jääb. Vajadusel puhkama saab ikka minna ja maailm on valla!

Aga projekt "suveks -21kg" on sellegipoolest teemas. Isegi kui ma Ibizale ei lenda, siis niisama konutama  ma jääda ei taha. On palju asju, mida tahaks siiski teha ja keda näha ja mida kõike veel.
Ja sellepärast võtsingi  ma need pildid nüüd uuesti ette ja motiveerin end nendega. Jah, need on kurja pilguga ja morni olekuga, aga need on tehtud vaid riiete müügiks, eks.







Kommentaare ei ole: