kolmapäev, 27. detsember 2017

Jõululauast uude astasse

Oeh, see jõulumöll! Meil oli kuusk üleval juba esimesel advendil ja iseenesest nagu püüdsin seda jõulutunnet endasse manada... Lastel käisid päkapikud ja aega-ajalt oli täitsa talveilm ka õues. Tegin kõige armsamatele kingiplaane ning kõik oligi ilus ja tore.

Väljaarvatud see, et jõulude ajal nagu terve maailm sunniks magusat sööma. Need kommihunnikud mis meie majja tulid, olid meeletud! Ja kõike pidi maitsma... Ja kui phe maitsesid, pidid teise ja kolmanda ka võtma. Ja enne kui arugi said, olid kotis vaid paberid. Oeh. Ja need piparkoogid. Ma armastan piparkoogi lõhna oma tubades, aga sama palju armastan ma ka nende maitset! Mu suurim nõrkus! Lõpuks ma lihtsalt kõndisin neist poes kaarega mööda. Nüüd Eestis olles, pole ma siinsest valikust mitte üht maitsenud, kuigi ma TEAN, et Eestis tehtud piparkoogid on paremad kui Soomes.

Ja siis mul oli viimastel nädalatel väike stress kallal. Ma olin nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ja tunnistan ausalt, et viimaste trennide andmine oli katsumus omaette. Vahepeal olin lausa haige ja käisin paistes kurguga trennitajaid hüpitamas.

Ning teate, ma pole reaalselt mingi 2-3 nädalat kodus süüa teinud. Koguaeg oli vaja kuskil olla, koguaeg olime me kõik kuskil lennus. Ja kui ma siis ühel lõunal suutsin ikka tomatisupi ära teha, siis peale minu üht-kaht kausitäit seda keegi ei puutund ja see visati lihtsalt minema.
Nüüd oleme juba neljandat päeva Eestis ning siin samamoodi- ema juures saime kahel õhtul sooja jõulutoitu, aga ülejäänud aja oleme kuskil kiiruga tee peal ülejala sisse tankinud. Õudne, päriselt! Kuigi siin on päris tore olnud, siis tunnistan, et tahan juba vaikselt koju, et siis ise kodus süüa teha. Sellest jooksujalu söömisest ja jõulubuumamisest on organism ja keha nii väsinud, et isegi kaasa ütles, et tahaks juba kodus salatit ja suppi. Tahaks jaa! Terve mu keha, eesotsas rinnaesisega, millele on tekkinud terve armee vistrike*, on samal arvamusel ja kisendab lausa: AITAB!  Mul pole sellist tunnet juba aastaid olnud.
Kõik see progress, mis vahepeal oli toimunud-ja seda ikka oli- on jõuluajaga ära nullitud ning kõike tuleb otsast alustada. Kurb!

Tegelikult andis Gunnar mulle kevadiseks kaalukaotuseks hea põhjuse küll. Meil on plaanis kevadel üks reis (tegelikult mul lausa kaks, aga Gunnar mõjutab vaid seda üht) plaanis ning Gunnar pani mu fakti ette, et kui ma selleks ajaks 50kg kergem pole, siis me reisile ei lähe. Okei, selle peale hakkas ta ise ka naerma, kuid miinimum 10kg on tingimuseks seatud. Väga hea motivaator mu meelest!


Ühesõnaga nii on asjalood. Täna käisime perega pildistamas. Ma olin vahepeal tegelikult jumala kindel, et ma tühistan aja ära, sest mitte üks asi minu riidekapis ei komplimenteerinud mind. Lõpuks siiski käisime ära. Nii palju kui ma nägin, siis väga lootusetus seisus ma veel ei ole. Tööd on vaja aga küll ja veel teha. Loodetavasti saab suvel minna ca 20kg kergemana uut seeriat tegema!

Kodus lasin Gunnaril ka endast võrdluseks mõne kaadri pildistada.





neljapäev, 14. detsember 2017

Tõmmateas aega maha

Kuidagi naljakad viimased nädalad on olnud. Dancesti asjadega on koguaeg nii kiire olnud ja pidevalt oleme lastega lennud olnud. Olen püüdnud nii palju kui võimalik jälgida mida ja mis ajal ma suhu pistan, aga kaos olen ma siiani. Õnneks on vetsupotist abi otsimine vähenenud. Tõsiselt kohe!

Vahepeal oli meil Dancestis siis jõulupidu, mille tarbeks me Mariannaga mitmeid hommikuid saalis veetsime. Õppisime kavasid ning hajutasime. Kõik on ennast ära ka tasunud, sest nii meie kõige uhkemas Ladina kavas sain olla üks kahest Flamenco tantsijast kui meie tuttuues kavas, mille vodeot veel väljaski pole, sain esinemistel esireas olla. Ma olen enda üle uhke ja Martale südamest tänulik!

Meil on Dancestis trenne kuni 18ndani vaid veel... Ma pean raske südamega ütlema, et ma olen selle üle väga õnnelik! Ma olen viimasel ajal kuidagi väga stressis ja ennast kaotanud. Ma tunnen, et ma tahan aega veeta oma pere ja lastega. Iseendaga. Mõtlemata sellele, et kuskile on vaja aja peale minna või et pean saalirahva juurde minema. Ei, ma armastan saalirahvast südamest, aga ma lihtsalt vajan pausi. Ma lihtsalt olen selline inimene, kes mingi aeg peab ennast kõigist eraldama ja iseendaga tegelema. Ja kuigi ma igaüht neist naistest igatsema jään, ei kavatse ma enne 8ndat jaanuari stuudio poole minna. Ma tahan lihtsalt olla natuke aega eemal, leida ühine keel enda spordi tegemistega, ehk käia jooksmaski uuesti. Olla oma perega, nautida üksi oma aega.

Eks mul nii keha kui hing annavad juba märku ka, et selleks on aeg. Laupäevast saati olen ma olnud haige. Köha-nohu ja mis kõige hullem, peavalu. Lisaks mingi undamine ja pinge kõrvades... Viimane aeg hoogu maha tõmmata.

Kui kedagi peaks nüüd huvitama kuidas mu kaalulangus ja toitumine edenevad, siis... ma ei tea. Mulle endale tundub, et ma olen natuke siit-sealt alla võtnud, aga samas tundun ma endale ikka veel nii suur! Kaalul pole julgenud ikka käia. Toitumises olen teinud nii palju muutusi veel, et olen püüdnud liha kogust toidus vähendada. Kala ja krevetid olen toidulauale jätnud, aga just sealiha ning kana olen teadlikult vältinud. Nüüd haigusega olen värsket himustama hakanud. Palju puuvilju just. Mahlu, smuutisid jne. Olen püüdnud lähtuda seisukohast, et peaasi, et värske on. Väga näpuga pole järge ajanud ja püüan mõelda, et stressamine toidu üle hoiab rohkem kaalu kinni kui süümepiinadeta, aga teadlikumlat isudele alla vanduda.

Tegelikult kui aus olla, siis ma loodangi sellele pausile, et see annab mulle uut energiat ja hingamist ning uuel aastal astub saali juba värskem ja ilusam Kati.

Möödunud reedel käisime peol esinemas. Meiki ja riietust ei tahtnud raisku lasta ning tegime Gunnariga mõned pildid...