kolmapäev, 27. detsember 2017

Jõululauast uude astasse

Oeh, see jõulumöll! Meil oli kuusk üleval juba esimesel advendil ja iseenesest nagu püüdsin seda jõulutunnet endasse manada... Lastel käisid päkapikud ja aega-ajalt oli täitsa talveilm ka õues. Tegin kõige armsamatele kingiplaane ning kõik oligi ilus ja tore.

Väljaarvatud see, et jõulude ajal nagu terve maailm sunniks magusat sööma. Need kommihunnikud mis meie majja tulid, olid meeletud! Ja kõike pidi maitsma... Ja kui phe maitsesid, pidid teise ja kolmanda ka võtma. Ja enne kui arugi said, olid kotis vaid paberid. Oeh. Ja need piparkoogid. Ma armastan piparkoogi lõhna oma tubades, aga sama palju armastan ma ka nende maitset! Mu suurim nõrkus! Lõpuks ma lihtsalt kõndisin neist poes kaarega mööda. Nüüd Eestis olles, pole ma siinsest valikust mitte üht maitsenud, kuigi ma TEAN, et Eestis tehtud piparkoogid on paremad kui Soomes.

Ja siis mul oli viimastel nädalatel väike stress kallal. Ma olin nii füüsiliselt kui vaimselt väsinud ja tunnistan ausalt, et viimaste trennide andmine oli katsumus omaette. Vahepeal olin lausa haige ja käisin paistes kurguga trennitajaid hüpitamas.

Ning teate, ma pole reaalselt mingi 2-3 nädalat kodus süüa teinud. Koguaeg oli vaja kuskil olla, koguaeg olime me kõik kuskil lennus. Ja kui ma siis ühel lõunal suutsin ikka tomatisupi ära teha, siis peale minu üht-kaht kausitäit seda keegi ei puutund ja see visati lihtsalt minema.
Nüüd oleme juba neljandat päeva Eestis ning siin samamoodi- ema juures saime kahel õhtul sooja jõulutoitu, aga ülejäänud aja oleme kuskil kiiruga tee peal ülejala sisse tankinud. Õudne, päriselt! Kuigi siin on päris tore olnud, siis tunnistan, et tahan juba vaikselt koju, et siis ise kodus süüa teha. Sellest jooksujalu söömisest ja jõulubuumamisest on organism ja keha nii väsinud, et isegi kaasa ütles, et tahaks juba kodus salatit ja suppi. Tahaks jaa! Terve mu keha, eesotsas rinnaesisega, millele on tekkinud terve armee vistrike*, on samal arvamusel ja kisendab lausa: AITAB!  Mul pole sellist tunnet juba aastaid olnud.
Kõik see progress, mis vahepeal oli toimunud-ja seda ikka oli- on jõuluajaga ära nullitud ning kõike tuleb otsast alustada. Kurb!

Tegelikult andis Gunnar mulle kevadiseks kaalukaotuseks hea põhjuse küll. Meil on plaanis kevadel üks reis (tegelikult mul lausa kaks, aga Gunnar mõjutab vaid seda üht) plaanis ning Gunnar pani mu fakti ette, et kui ma selleks ajaks 50kg kergem pole, siis me reisile ei lähe. Okei, selle peale hakkas ta ise ka naerma, kuid miinimum 10kg on tingimuseks seatud. Väga hea motivaator mu meelest!


Ühesõnaga nii on asjalood. Täna käisime perega pildistamas. Ma olin vahepeal tegelikult jumala kindel, et ma tühistan aja ära, sest mitte üks asi minu riidekapis ei komplimenteerinud mind. Lõpuks siiski käisime ära. Nii palju kui ma nägin, siis väga lootusetus seisus ma veel ei ole. Tööd on vaja aga küll ja veel teha. Loodetavasti saab suvel minna ca 20kg kergemana uut seeriat tegema!

Kodus lasin Gunnaril ka endast võrdluseks mõne kaadri pildistada.





Kommentaare ei ole: