neljapäev, 14. detsember 2017

Tõmmateas aega maha

Kuidagi naljakad viimased nädalad on olnud. Dancesti asjadega on koguaeg nii kiire olnud ja pidevalt oleme lastega lennud olnud. Olen püüdnud nii palju kui võimalik jälgida mida ja mis ajal ma suhu pistan, aga kaos olen ma siiani. Õnneks on vetsupotist abi otsimine vähenenud. Tõsiselt kohe!

Vahepeal oli meil Dancestis siis jõulupidu, mille tarbeks me Mariannaga mitmeid hommikuid saalis veetsime. Õppisime kavasid ning hajutasime. Kõik on ennast ära ka tasunud, sest nii meie kõige uhkemas Ladina kavas sain olla üks kahest Flamenco tantsijast kui meie tuttuues kavas, mille vodeot veel väljaski pole, sain esinemistel esireas olla. Ma olen enda üle uhke ja Martale südamest tänulik!

Meil on Dancestis trenne kuni 18ndani vaid veel... Ma pean raske südamega ütlema, et ma olen selle üle väga õnnelik! Ma olen viimasel ajal kuidagi väga stressis ja ennast kaotanud. Ma tunnen, et ma tahan aega veeta oma pere ja lastega. Iseendaga. Mõtlemata sellele, et kuskile on vaja aja peale minna või et pean saalirahva juurde minema. Ei, ma armastan saalirahvast südamest, aga ma lihtsalt vajan pausi. Ma lihtsalt olen selline inimene, kes mingi aeg peab ennast kõigist eraldama ja iseendaga tegelema. Ja kuigi ma igaüht neist naistest igatsema jään, ei kavatse ma enne 8ndat jaanuari stuudio poole minna. Ma tahan lihtsalt olla natuke aega eemal, leida ühine keel enda spordi tegemistega, ehk käia jooksmaski uuesti. Olla oma perega, nautida üksi oma aega.

Eks mul nii keha kui hing annavad juba märku ka, et selleks on aeg. Laupäevast saati olen ma olnud haige. Köha-nohu ja mis kõige hullem, peavalu. Lisaks mingi undamine ja pinge kõrvades... Viimane aeg hoogu maha tõmmata.

Kui kedagi peaks nüüd huvitama kuidas mu kaalulangus ja toitumine edenevad, siis... ma ei tea. Mulle endale tundub, et ma olen natuke siit-sealt alla võtnud, aga samas tundun ma endale ikka veel nii suur! Kaalul pole julgenud ikka käia. Toitumises olen teinud nii palju muutusi veel, et olen püüdnud liha kogust toidus vähendada. Kala ja krevetid olen toidulauale jätnud, aga just sealiha ning kana olen teadlikult vältinud. Nüüd haigusega olen värsket himustama hakanud. Palju puuvilju just. Mahlu, smuutisid jne. Olen püüdnud lähtuda seisukohast, et peaasi, et värske on. Väga näpuga pole järge ajanud ja püüan mõelda, et stressamine toidu üle hoiab rohkem kaalu kinni kui süümepiinadeta, aga teadlikumlat isudele alla vanduda.

Tegelikult kui aus olla, siis ma loodangi sellele pausile, et see annab mulle uut energiat ja hingamist ning uuel aastal astub saali juba värskem ja ilusam Kati.

Möödunud reedel käisime peol esinemas. Meiki ja riietust ei tahtnud raisku lasta ning tegime Gunnariga mõned pildid...





Kommentaare ei ole: