kolmapäev, 8. august 2018

Meie Nizza

Kui me märtsis Barcelonast tagasi lendasime, oli meil veel pikalt-pikalt reisituhin sees. Hakkasin põhimõtteliselt kohe uusi pileteid otsima. Mõtetes oli ka suvel Barcelonas ära käia, aga lennud olid peaaegu poole kallimaks aetud kui meie kevadine reis. Vaatasin siis niisama teisi sihtkohti ja silma jäi Nizza- vahemeri, kuum päike (eeldasin, et tuleb klassikaline Eesti suvi :D) ja megaodavad lennud. Ostsingi kohe aprillis juba piletid ära. Kui mais hakkasime elamist vaatama, avastasin, et elu ise tundub seal kallis. Kuna meil oli Barcelonas korteriga kaks halba kogemust, siis Gunnar käskis seekord kindla peale välja minna. Maksime seitsme öö eest sama palju kui kevadisel reisil nelja erineva elamise eest. Etteruttavalt võin öelda, et korter polnud täielikult oma hinda väärt.

Nädal enne reisi juhtus nii, et tuli välja, et Gunnar meiega reisile ei pääse. Pakkusime tema kohta Helenale, aga ka tema ei pääsenud. Peale pikka vaagimist, otsustasime, et lähen siis lastega üksi.

Olime kell 14:30 lennujaamas. Saime ilma probleemideta vankri ära anda ja igalt poolt kus vaja, läbi mindud. Nagu ka Bacelonasse minnes, oli lennuk puupüsti täis. Ainult üks koht oli tühi-Gunnari! Lennukisse minnes pakuti inimestele käsipagasi tasuta pagasiruumi panemist. Lennuk oli suuemas osas venelasi täis. Lapsed pidasid end suhteliselt kenasti üleval ja väga palju hädaldamist ei olnud.


Nizzasse jõudsime kohaliku aja järgi kell 19:30. Lennujaam oli pisike ning orienteerumine lihtne. Oma vankrit ootasime aga üle 40 minuti. Kui see lõpuks käes, otsisime takso. Korterisse sõitsime maksimaalselt 15minutit. Ilma ummikuteta, oleks vast poole kiiremini läinud. Google maps näitas, et ca 6km. Hinnaks saime 35€. Rohkem taksoga me ei sõitnud ka.

Korterisse jõudnudna avastasime, et seal on mega väike lift. Olime viimasel, 12ndal korrusel ja trepist vanri vedamine polnud ka varjant. Hea, et me sinna lastegagi ära mahtusime! Õnneks leidsin keldrikorrusel trepitaguse, kus keegi autokumme "peitis", jätsin meie masina ka sinna.

Tuppa saades panime kotid maha ja läksime kohe poodi otsima. Pood oli õnneks ca 150m kaugusel. Võtsime mõned ülehinnatud puuviljad, vett ja lastele (päriselt lastele!) krõpsu ja küpsist näksida. Hommikuks ka miskit. Puuviljaletis lastega vaieldes astus ligi üks naine ja ütles, et tore on eesti keelt ka kuulda.

Toas kinnitasime veidi keha, pakkisime asju lahti ja imetlesime vaadet.
Korter oli kahe magamistoaga ja läbi maja olev elamine. Oli suur elutuba ja pisike köök. Mõlemal pool korterit oli kaks rõdu. Kolm pisikest ja üks suur. Ma olin näinud reaalseid õudusunenägusid sellest, kuidas lapsed rõdult alla kukuvad. Õnneks olid piirded hästi kõrged ja seda hirmu polnud. Suurelt rõdult korjasin ka toolid kokku, et keegi jumala eest seal ronima ei hakkaks.
Kahelt rõdult oli vaade merele ja kahelt siis majadele ja mägedele. See oli ka ainus asi, mis seda hinda vist üles tõmbas. Kuigi korter oli okeis seisukorras, siis ma ootasin selle hinna eest midagi paremat. Kuigi elamine oli puhas, siis valged uksed ja seinad olid määrdunud ja üldpilt tundus veidi selline...lohakas? Aga mitte nii hull, et olla poleks saanud. Gunnar oleks vast rohkem nurisenud kui mina :D. Köögi rõdul avastasime kohe ka linnupesa. Kui järgmisel hommikul emalind poegade juurde tuli, saime teada, et tuvipesa. Selle nädalaga kasvasid sõbrakesed päris lindudeks juba.



 Kolmapäeva hommikul olid lapsed juba kell seiste üleval. Kohaliku aja järgi siis. Seal on ju kell tund taga. Tegin hommikul oma Awaken the Goddess Project trenni ära ning sättisime end randa. Kuigi me tahtsime suvel kindlasti liivaranda minna, siis juhtus nii, et Nizzas on kivirand. Cannes ja mujal Nizza ümbruses on liivased rannad, aga seal kivised. Kivise ranna plussiks on see, et ei pea mässama liivaga, mis igale poole riietele ja kottidesse kipub minema ning veest tulles jäid keha ja jalanõud puhtaks. Miinuseks aga see, et need lähevad päiksega kuradima tuliseks. Vahel oli tunne, et astuks nagu pliidi peale! Kuna me olime keskusest veidi väljas, siis meie juures oli rannaäär rahulik. Alati leidis lebamiskoha ning oli ruumi vees möllata. Kui me mööda promenaadi kõndisime, siis mida linna poole, seda rohkem inimesi kividel ja vees oli. Ma ei tea kuidas muidu, aga meie seal oleku ajal, olid merel suhteliselt suured lained. Mida päev edasi, seda suuemad lained tulid. Viimasel päeval sai üks laine Marianna kätte ja too käis korra vee all ära. Õnneks sain kohe tal käest kinni ja midagi hullu ei juhtunud. Iga aasta ta katsetab oma õnne selle veega. Eelmine aasta tahtis ta Ibiza basseinis ka endale lõpu teha. Seal õnneks olid Allanil ülivõrdes kärmed jalad ja jõudsime ta kinni püüda. Allan ülevalt tõstes ja mina alt üles lükates. Aga see selleks.
Elina igatahes on veeloomaks loodud. tema nautis laineid ja ainult vees elaski. Ja kuigi ta koguaeg vees oli, siis tema on meist kolmest vast kõige pruunim.
Muideks, näiteks rannaääsest toidupoest visati meid välja, sest mul oli lühike hõlst randa minekuks peale visatud ja polnud pükse jalas. Vat sellised seadused.
Rannas käisime iga päev, välja arvatud reisipäevad.


Meie looduslik päikesekaitse
Kuna kuuma oli seal igapäevaselt pea 35kraadi, siis otsustasimegi sellest lebotamise ja niisama olemise puhkuse teha. Kuigi siin on ka meeletu kuumalaine olnud, siis seal on see siiski midagi muud. kliima on ikkagi teisem ja palavus tundus veel palavam. Jumal tänatud, et meil oli rõdud, millega toas tuuletõmmet tekitada ja puhurid, mis ööseks voodi äärde tuult puhuma panna. Nädala lõpuks lubati pilvi ja isegi vihma, aga mida polnud, oli vihm. Korraks kaks piiska küll tuli, aga ei mingit lubatud kolme päevast sadu. Saimegi kuni viimse hetkeni päikest ja kuumust nautida.

Küll käisime me ühel päeval ära Parc Phoenix'is. Otsustasime õnne proovida ja ühistransporti kasutada. Ostsin endale ja Elinale piletid nii minnes kui tulles, ja alles paar päeva hiljem märkasin, et need tuleb ära ka valideerida. Noh, saime kolm tasuta sõitu :D!
Parc Phoenix on kõige lähem asi loomaaiale. Pigem keskendub park taimedele, kuid on ka üksikuid loomi. Kohe pargi sissekäigu juures oli purskaevu show. Purkskaevud töötasid kenasti muusika taktis. Minu kõige pisem loomulikult kartis seda ja üle kahe minuti me seda jälgida ei saanud. Ilus oli küll!

Edasi suundusime botaanikaaeda. Selle keskel oli pisikene bassein, kus elasid flamingod ja ujusid erinevad kalad. Lapsed tundsid kohe issi moodi kala ära :D! Leidsime mänguplatis, kus Elina kohe end tutvustas: je m'appelle Elina, mille peale lapsed temaga rääkima hakkasid ja ta tühja pilguga neile vastu vaatas. Elina muideks sai igal pool endale sõpru. Küll sai ta kehakeelega hakkama ja toimis ka inglise keel.
Kui lõpuks mänguplatsilt minema saime, suundusime loomade juurde. Oli koduloomade nurk, kus olid miniponid, notsud, kanad, jänesed ja kitsed. Leidsime üles kängurud ja mitu pisemat ahvisorti. Jaanalinnud ja palju muid linde. Kui peale 3h ära hakkasime minema, jäime natukeseks ühe mängu rongi juurde pidama. Sealt avanes imeilus vaade tiigile ja muuseumi majale. Trepp, mis otse tiiki viis, oli istumiseks ja imetlemiseks ideaalne. Tiigis ujusid luiged: neli valget ja kaks musta, ning ujusid.. kilpkonnad. Need tulid kohe uurima, kes seal veepiiril istub.



 Kuna meie enda kodu juures oli vaid see pisike pood, siis mõtlesime, et proovime õnne ja läheme keskusesse sisse. Kui esimesel kahel päeval olin ma natukene pettunud kohavalikus ja ilmas, siis keskuses käinuna, minu arvamus muutus. Nizza on imeilus linn. Pisikene ja armas. Saime suurde kaubanduskesusesse ning natukene jahedas olla. Lapsed said endale hunniku riideid kooliaastaks ja saime osta koju midagi korraliku ja head süüa. Leidsin sealt vegan sushirulli, mis oli mu parimaid ampse terve reisi ajal! Jalutasime mööda vanalinna ringi ning leidsime keset platsi ala, mis koosnes kolmest pargist. Esimeses tuli maa seest vett, mille pursete vahel lapsed jooksid ja möllasid, teises sai niisama joosta ja möllata ning kolmandas oli mitu ronimispuud, liumäge jne. Kuna Mann magas, siis Elina möllas seal vee poole peal küll truspade väel.



Viimasel kahel päeval käisime mööda promenaadi jalutamas. Läksime alati õhtul, sest päeval oleks see piin olnud. Esimesel korral jalutasime 7km maha ja leidsime kurikuulsa #iLoveNice sildi üles ning teisel päeval kõndisime 10km maha, kuna tahtsime sadamasse ka minna. Aplaus minu Elinale, kes ilma virisemata need kilomeetrid maha kõmpis! Preemiaks sai ta mõlemal korral jäätis.

Jäätise valik oli minu meelest väike aga huvitav. Näiteks proovisime me lämmastikuga tehtud naturaalet jäätis, mis oli no nii hea! Veel proovisin ma ära spirulinaga tehtud vegan jäätise, mis on nüüdest ametlikult mu lemmikjäätis terves maailmas!




 Kui ma nüüd toitumisest rääkima juba hakkasin, siis valetama ma ei hakka. Ma ei suutnud seal 100% oma toitumisplaani jälgida. Ma ei suutnud poes nii kaua rännata ja otsida, et ma oleks leidnud vajalike toiduaineid, et ettenähtud menüüd jälgida. Nii ma siis ostsin koju hoopis vegan nugeteid ja kurki-tomatit. Smuutit ka. Jälgisin enam-vähem kaloreid ja püüdsin hakkama saada.
Kõige raskem oli väljas söömine. Vegan toite pidi tuletikuga taga otsima ja kui leidsidki midagi, maksis see ülipalju. Tunnistan ausalt, et juhtus ka nii, et olin juba 7h söömata ja sõingi lihtsalt selle kana bauqette'i ära. Vahel unustasin lihtsalt selle kuumusega söömise ära. Ja jäätist nautisin ka nagu eelnevalt mainisin. Aga püüdsin võimalikult häid valikud teha. Ja vett läks muidugi liitrite kaupa.
Aga hoolimata sellistest valedest valikutest, on minu kaal langenud. Tänase seisuga olen ma kahe nädalaga 3.2kg alla võtnud ja 17cm oma kehalt kaotanud. Võib-olla oleks see number suuremgi, kui ma oleks 100% oma menüüd jälginud, aga ma ei kurda. Üle aasta on lõpuks minu kaal langemas ja iga kaotatud kilo on tähtis!
Trenni tegin ma korralikult hoolimata sellest meeletust kuumusest. Olen hakanud hommikuti treenima ja selline korraldus teeb terve päeva kuidagi lihtsamaks. Boonusena pole nii palav ka.

Kui te nüüd aga lõpetuseks tahate teada, kuidas kahe lapsega üksi reisida oli, siis kokkuvõtvalt ma ütleks nii, et asi oli kergem kui ma arvasin. Tundes ja teades Elinat, siis ma pelgasin palju rohkem ja olin kindel, et sellest reisist tuleb üks närvidemäng. Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis oli tegelikult suht mõnus nendega olla. Elina käitus enamik aega väga eeskujulikult. Muidugi oli ka natukene kanguse ja iseloomu näitamisi, aga nendest ei pääse. Kui veidi seletada, sai ta kenasti au ning pea alati leidsime kompromissi. Näiteks vaidlesime me mänguasja poes 20min, kas me ostame talle 20€ kassi või ei. Peale pikka vaidlust tegime kompromissi ja leidsime talle poole odavama (ja vägevama) kiisukese.
Mariga oli natukene raskem, sest tema on alles pisike. Kuna mänguasju-ja väljakuid seal väga polnud, siis tuligi talle koguaeg tegevust  leiutada ja ise rakkes olla. Ma ei liialda, kui väidan, et minu hommik algas sõnadega "emme kuule" kell seiste ja lõppes kell 23 alles. Ja see fraas käis iga kahe minuti tagant kõrvades. Küll oli vaja ujuma tulla, küll mängima, küll sülle, küll jääkulma vett, küll saia jne, jne.

AGA nad lasid mul igal hommikul tund aega trenni teha, nad pidasid selles meeteus kuumuses ilusti kõik pikad tunnid vastu, nad käitusid poes ja väljas süües eeskujulikult, nad hoidsid enda lennukis ja lennujaamas väga ilusti üleval. Nad kuulasid sõna, olid kõigi ideedega nõus ja said aru, kui meil ei olnud võimalik midagi osta või kuskil käia.

Nii et kokkuvõttes väga hea reis. Me saime pruuniks, nägime Nizzat, õppisime üksteisega paremini toime tulema ja saime ühe mõnusa puhkuse. Lisaks sattusime peale Nizza gay-paraadile, Pink Parade ja juhtusime ühe tehno kontserti ajal just kõrval olevasse parki. Ja ma õppisin enda kohta nii palju sellel reisil. Ma sain aru, et ma saan tõepoolest kõigega hakkama, kui ma väga tahan. Ma õppisin iseennast aksepteerima ja hindama. Ja ma sain üle oma bodyshame'ist sel hetkel, kui viskasin enda suure trikoo nurka ja panin Elina valitud pisikesed bikiinid enda keha ümber, et ka kõht ja selg pruuniks saaksid. Ja teate mis, mitte üht inimest ei huvitanud minu suuus ega keha!




Lõpetuseks, kuigi Nizzas oli tore ja mõnus, siis tükikest oma hingest ma sinna ei jätnud. Need killud on siiani Maltal, Barcelonas ja Saksamaal.




reede, 27. juuli 2018

Kuidas ma päeva pealt veganiks hakkasin

No hei, hei! Viimasest kirjutamisest on nii palju aega mööda läinud. Oleme siin vahepeal lastega kuumust nautinud ja end Nizzaks ette valmistanud. Valmistasime nii palju, et eelmise nädala algusest teatas pere ainus meesliige, et tema vist tulla siiski ei saa. Tööl on praegu keerulised ajad ning tuleb teha töötajate seas ümberkorraldusi. Pakkus oma kohta kellelgi, kes minuga tema asemel tulla saaks. Helistasin kohe Helenale (kes mäletab, siis Helena ja Oliver trippisid meiega kuumal Ibizal mööda vanalinna ringi), kuid kui esialgne vaimustus mööda sai, siis reaalselt ta siiski tulla ei saa. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga lahendust me ei leidnuki. Kuni Gunnar pakkus välja, et me lastega kolmekesi läheks. Puiklesin vastu nagu põrsas, aga peale pikka mõtlemist, siis leidsin, et küll ma hakkama saan. Niisama reisi peale kulutatud raha pole mõtet ka tuulde lasta. Nii ma siis lendangi üksi lastega Prantsusmaale!

Nüüd aga pealkirjani.... Alustan ma sellest, et meie elus ei juhtu mitte midagi ilma asjata. Ma olen juba korduvalt rääkinud sellest, kuidas saatus viis meid Martaga põhjusega kokku ning milliseid suuri õppetunde me üksteisele andnud oleme, kui palju kasvõi läbi piikide aidanud ja toetanud. Noh, nüüd juhtus aga nii, et kui ma kevadel enda tervise muredega avalikuks tulin, siis kirjutas mulle üks neiu, kes soovitas mul proovida Awaken the Goddess project'i. Tol ajal täitsin avalduse ära, aga sinna see ka jäi. Olin ma nagunii sel ajal väga pahas kohas.

Kuniks ma nüüd paar nädalat tagasi oma sõnumeid uuesti lugema hakkasin millegi pärast ning vaatasin, et see kiri on mul siiani olemas. Hakkasin siis omas peas mõtlema, et kurat, Sa oled kohe kolmkümmend saamas ja Sa pole ikka oma eluga midagi peale hakanud. Istud oma ülekaalus kehas, süüdistad end ja ei suuda ennast kätte võtta. Ei julge mitte midagi teha ega unistusi jahtida. Ja klikkasin neiu jäetud lingile. Uuesti. Täitsin ankeedi ära ning jäin ootele.

Juba järgmisel päeval sain meili, et millal oleks mul võimalik teha üks kõne. Leppisime selle neljapäevase pärastlõuna peale kokku. Kell kolm neljapäeval helistas mulle üks maailma rõõmsama ja energiliseima häälega naine. Sai minuga põgusalt tuttavaks ning hakkas minu käest erinevaid küsimusi küsima. Lõpuks küsis juba selliseid asju, et pidin silmad sulgema ja vastuse kuskilt enda seest üles otsima. Oli ka palju hetki, kui kõndisin toas ringi, pisarad silmas. Tunnise küsitluse järgi ütles Kerly, et ta võtaks mu enda projekti ning aitaks mind. Peale seda, mida ta minuga selle tunni jooksul tegi, olin ma mõtlemata nõus. Teadmata siis veel, millega ma nõus olen.

Ja uuel esmaspäeval algaski minu projekt. Projekt nimega Kati. Ma sain ligipääsu vegan-menüüle, mis on ülesehitatud minu energiavajadustele. Tean täpselt kui palju ja mida ma pean päeva jooksul sisse sööma. Esimesel päeval pidin ma lausa väe võimuga sisse endale sundima rohelisi ube. Teisel päeval olin juba kavalam ning teise toidu sees need mind väga ei häirinud. Küll aga hakkas mul õhtul pea valutama. Erinevaid kavasid jälginuna, polnud see mulle üllatus. Võõrutusnähud. Keha on igasugu jamaga harjunud ning ajab kõike paha välja. Kolmapäeval oli juba palju parem, ainult vürtsidega läksin liiale, nii et minu quinoa ja läätsed olid ju-be-dad! õhtul pea veidikene tuikas, aga läks kiirelt üle. Neljapäevane päev oli juba üli hea ning tunne oli selline nagu oleks seda terve elu teinud. Kõik käis kiiresti, loogiliselt ja ükski asi toidu sees imelik ei tundunud. Isegi mitte need rohelised oad!

Ja nii minust siis vegan sai. Täiesti ootamatult. Ise oma peaga, poleks ma seda otsust kunagi vastu julgenud võtta, kuigi idee on mul pikalt peas olnud. Lihast loobumine tundus aga väga raske. Tegelikult on aga ülimalt kerge. Siiani mul mingit liha isu pole. Ei taha ma ei seda head chorizot ega ahju steiki, mis ma perele tegin. Emps küll hoiatas, et see hirmus isu võib alles teusel nädalal tulla, aga ütleme nii, et see raha, mis ma selle kõige alla panin, ei ole käega löömist väärt. See annab motivatsiooni pingutada. Pingutada mitte ainult see kaheks nädalat, vaid nii kaua kuniks ma olen saavutanud selle seisu, millest unistan!

Ja boonusena sain ma projektiga kaasa endale terapeudi. Kerly on minu jaoks igal ajal olemas ning meil on tohutult ühtehoidev ning toetav grupp. Lisaks saab iga osaleja endale partneri, kellega oma teekonda jagada ning üksteist toetada. Saad parima sõbra ka veel peale kauba! Mina sain endale kõrvale (ma ei tea kas meelega või juhuslikult) naise, kes elab Uus-Meremaal ja kui me hakkasime tutvuma, saime me teada, et meie lugu on üks-ühele sama. Tema imetas oma teist last samamoodi kaks aastat, jättis ta rinnalt siis ära ning pauh!, 40kg lambist juures. Nii et väga hea on samastuda ning vabalt rääkida.
Aga see terapeudi jutt. Tõepoolest. Kerly tegeleb minuga personaalselt ning püüab mind ka vaimselt aidata. Aidata mul muutuda kellekski, kes ma tahan olla. Kellekski, kes julgeb oma unistusi püüda, kes julgeb oma eluga ka kõige pöörasemaid ideid ellu viia, keegi kes on hea ja särav ja elurüümust pakatav ema oma lastele ja kaaslane oma mehele. ja keegi, kes on lõpuks vormis ja oma kehaga rahul. Terve!

Tööd on palju, aga algus on tehtud. Peale igat Kerly kõne tunnen ma end juba paemini. Tunnen end rohkem iseendana ning elavamana. Ma poleks muidu eluski julgenud üksi lastega kuskile Pantsusmaale lennata! Nüüd julgen. Sest usun ja tean, et ma saan seal hakkama ning me tuleme rõõmsate ja kogemuse võrra rikkamatena tagasi.

Nii, kui nüüd aga te mõtlete, miks ma teema alguses Martast rääkisin, siis nüüd ma seletan. Kui ma klikkisin selle kirja saatnud neiu kontole, avastain ma, et ta on Marta lapsepõlve parim sõbranna. Ehk siis; poleks mina Martaga kunagi tuttavaks saanud ja 5a teekonda jaganud, poleks see neiu kunagi teadnud kes ma olen ega mind jälgima hakanud, poleks minu murest kuulnud ega mulle kirjutanud. Nii et kõik juhtub alati põhjusega ning saatusel on alati omad plaanid varuks.

Ahjaa, mida ma veel tahtsin kirjutada on see, et peale seda kui mai kuus GK toitumist jälgima püüdsin hakata kuni siiani, olin ma jälle viis kilo juurde võtnud. Ma vahepealse 2 kuu jooksul kaalul polnud käinud ja oli ikka suur shokk see lisa viis avastada. ja veel kahe kuuga! Uskumatu!
Küll aga võtsin ma esimese kahe projekti päevaga maha 700g, mis on ju imetore!

Nii et ma olen enam kui õnnelik, et ma sinna programmi sisse sain ning lõpuks just endale selle õige abi leidsin!




laupäev, 14. juuli 2018

UPDATE: analüüsi vastused ja lobajutt

Viimasest postitusest hulk aega möödas. Selle ajaga jõudsin käia jälle uued vereanalüüsid andmas ning saada esimesed rohud peale. Peale seda, kui esimete analüüside vastused teada sain, langesin ma hetkeks jälle mingisse kurba kohta. Olin mingi nädal aega juba hommikust saati pahas tujus, kõik oli kuidagi hakk ja must. Ma ei hoolinud ei sellest, mida endale suhu panen või sellest, kas ma päeva jooksul üldse sammugi õue saan. Nagu tõsine masendus. Ja ma ei tea ka miks, sest iseenesest ju põhjust nagu polnud.

Igatahes 4nda hommiku võtsin enda kaks präänikut käe kõrvale ning hakkasin end tervisekeskuse poole sättima. Jõudsime juba keskusesse, kui avastasin et rahakott koos dokumentidega ning üks proovidest jäi koju. Läksime siis selle suure kuumusega uuesti koju ning koos tavaariga tervisekeskusesse tagasi. Õnneks sain selle sama toreda vere-tädi, kes eelnevalgi korral mu veene torkis.

Peale seda ootasin ma päris pikalt, et arst mulle helistaks. Kui lõpuks kannatus katkes, vaatasin kodulehelt ise järgi, mis seal kirjas on. Poolte analüüside vastused olid tulnud, pooled veel tulemata. Nii palju nägin aga ära, et mulle on diagnoosiks B12 vitamiini aneemia kirjutatud ning retseptiga vitamiinid välja kirjutatud.

Kui neid läksin neid välja võtma, siis retsepti välja andev naine ütles, et ma peaksin arvestama, et need ei pruugi enam aidata. Ning kui need ei aita, siis peaks arst süstid välja kirjutama. Lähen retsepti alusel ostan need apteegist välja ning pärast KELA korvab 50% summast. Nagu aru saan, siis peaks neid ise kodus sisse süstima?!
Ütlesin igatahes talle, et alles arst uurib, miks see tase nii madal on ning siis vaatame edasi.

Üleeile lõpuks siis arst ka helistas. Just sel hetkel kui poes olin. Tema tugevat aksenti arvestades ning poe melu sees olles, oli esialgu suhteliselt raske asu saada, mis nüüd on. Nii palju sain aru, et viimaste analüüside vastused olid kõik enam-vähem korras ning neist puuduse põhjust välja peisilda ei saanud. edasi tuleks mõõka neelama minna. Seletas ka veel pikal, et kuidas see aja kinni panemine käib, aga ma ei saanud mitte midagi aru.

Kui koju jõudsin, helistas ta mulle uuesti. Siis juba sain aru nii palju, et tema ikkagi ise otsib mulle haigla ja koha, kuhu ma mõõka neelama lähen ning siis peaks mulle kutse koju saabuma. Veel ütles ta, et kirjutas mulle retsepti rauapreparaatide tarbeks välja ning uued B12 vitamiinid. Kangemad kui praegused. Okei siis, et ma neid esimesi vaid nädala võtta olen saanud ja kohe uued pean ostma.

Lõpuks helistas mulle kolmandat korda veel. Unustas esimesel kahel korral öelda, et ta on juba oktoobriks uued veeanalüüsid välja kirjutanud, et kontrollida nii raua kui B12 taset. Lisaks veel sai mulle mõõganeelamisse koha. Müürmäele. Kutse tuleb koju.
Veel ma oma rohtudel pole järgi käinud, sest minu armas pangakaart on lõplikult otsustanud minuga koostöö lõpetada ja pean uue saabumist ootama.

Kui aga nüüd tujudest ja enesetundest rääkida, siis viimane nädal on juba täitsa hea olnud ning on päev-päevalt ülesmäge kõik läinud. Olen hommikust saati lastega õues ja jalutamas käinud, kui võimalik, siis Mariga rattaga sõitmas ning kodus jõutrenni ka teinud. Olen teravamalt oma toitumist jälgima ja ajastama hakanud ning püüan kõik negatiivsed mõtted endast eemal hoida.



Registreerisin end sügiseks ilusti Dancesti trennidesse ära ning püüan oma keha hetkelisest olekust mitte probleemi teha. Ega siis veidi suurem keha tähenda, et ma tantsida enam ei oskaks...

Mis veel? Eile käisin üle pika aja Helenaga väljas. Käisime söömas ning juttu ajamas. Helena küsis, et kuidas mul nende hormoonidega asi edasi läheb. Ma olen sellele palju mõelnud ja hetkel ma arsti nendega tüütama veel ei hakka. Tegelikuses peaks siiski toitumise ja stressi vähenemisega need paika saama ning ma püüan esialgu sedapidi. Kui muud asjad hakkavad paranema ning sellega koos ka tuju tõuseb ja stress väheneb, siis ehk läheb ka muu korda.


Ma olengi siis oamette mõelnud, et äkki ma olen alateadlikult ikkagi ise ka kõiges oma hädades süüdi. Ma ei mõtle nüüd seda, et ma siin ennast oleks meelega 30kilo raskemaks söönud, aga kuna mul rauatase ning B12 puudus on olnud ning need energiat ja vaimset poolt on alla tõmmanud, ehk olengi ma oma arust korralikult ja tervislikult toitunud, aga ikkagi seda olematut energiat sisse söönud? Ma mäletan küll kuidas ma veel eelmiselgi suvel mõtlesin, et mis see üks saiake või jäätis ikka teeb, ma ju liigun  selle nagunii maha. No minu puhul, mu kehatüübi puhul siis, see päris nii ei käi ikka. Mingi ajani hoidis Mari imetamine asja enam-vähem tasakaalus, aga kui see ära kadus siis hormoonid ning kallutatud toitumine ja võisiki minna nii kuidas läks. Mäletan, et peale Elina rinnalt jätmist, võtsin ka veidi juurde. Mitte küll nii meeletult, aga kaalusin 53kilogrammi kui Elina rinnal veel oli ning Mariannat ootama jäädes olin 9kilo raskem. Ainus vahe, et siis jälgisin ma toitumiskava üsna kindlalt ning kaal tuli juurde ca kahe aasta peale...

Kõige õigem toitumise suund oleks minu puhul hetkel GK toitumine. See peaks olema hormoonide tasakaalustamiseks kõige õigem suund. Aga see on selles suhtes nii tüütu, et seal peab koguaeg jälgima toitainete punkte jne.
Üleüldse tundub kuidagi raske kõndida külma kõhuga praeguste ilmasega jäätiseletist mööda. Aga ma ei anna alla. Iga päevaga püüan üha rohkem ja kui tõesti minu ponnistustest hoolimata uute vereanalüüsida ajaks midagi muutunud ei ole, siis pöördun arsti poole hormoonijutuga ning olen nõus vajadusel hormoonravi saama.

neljapäev, 5. juuli 2018

Käisin vereanalüüse andmas

Peale viimast postitust, võtsin ma Kaja nõul lahti kanta.fi lehe ning vaatasin sealt, mis see minu vene rahvusest doktor oli mulle sinna kirja pannud. Tuli välja, et ma sain anda hunniku vereanalüüse. Reede hommikul suundusingi siis laboratooriumi poole ning andsin kaheksa topsi verd. Tädi veel rääkis mulle veeni otsides, et tavaliselt on inimestel veenid täpselt käe keskel, aga mul hoiavad sisekülgedele ja on peidus, kättesaamiseks peab soont meelitama ja tunnetama, et esimese korraga kohe pihta saada, sest muidu peidavad need end veel rohkem ära ja enam kätte ei saa. Jap, tean seda, Elinat oodates torkis üks verevõtja mu mõlemad käed mitu korda ära ning lõpuks sai kuskil käelaba peal mingi soone kätte. Noh, see selleks- õnneks viimased korrad olen esimese sutsakaga pääsenud.
Kui ma tädilt küsisin, et millal need vastused jõuavad, vastas ta, et B-vitamiiniga läheb vast kolmapäevani, aga ülejäänud peaks esmaspäeval valmis olema, et võtku ma siis arstiga ise ühendust.

Esmaspäeva hommikul helistaski mulle toosama vene onu. Ütles, et vastused käes. Luges mulle seal hunniku asju ette, mis kõik okeid ja hakkas siis küsima:
  • kas ma olen vegan või taimetoitlane?
  • kas mul on söömishäireid?
  • kas mul on olnud kõrvetisi?
  • kas mul on seedimisega probleeme?
  • kas mul on mingeid kõhuhädasid?
Vastasin kõigile ei. Siis ütles ta mulle, et minu B12 vitamiini näit on liiga madal ja meil on vaja välja selgitada, miks see nii madal on. Eriti, kuna mul puudus nö loogiline seletus, miks see madal võiks olla ning keha millegagi sellest märku ei anna.


B12-vitamiin ehk kobalamiin:
 B12 -vitamiin mõjutab meie elukvaliteeti alates imikueast kuni vanaduseni. See vitamiin aitab tagada närvide ja vererakkude tööd ning toota kõikides rakkudes geneetilist materjali DNAd.

B12-vitamiin imendub kehas kahes järgus. Esiteks eraldab maohape B12-vitamiini proteiinidest, millega see on toitudes seotud. Pärast seda ühineb B12 maos toodetava proteiiniga ning imendub organismis. Osal inimestest aga viimane mehhanism ei toimi, sest magu ei suuda toota B12- vitamiini sidumiseks vajalikke aineid ning seetõttu on toidust ja ka toidulisanditest selle vitamiini omastamine raskendatud.

Puudus nõuab ravi
Ennekõike põhjustab B12-vitamiini puudus väsimust, nõrkust, kõhu kinnisust, isu- ja kaalukaotust ning kehvveresust ehk megaloblastilist aneemiat. Võib ka esineda häireid närvide töös, näiteks jalgade ja käte tuimust ning surinat. Lisaks võib B12-vitamiini puudus avalduda tasakaaluhäirete, depressiooni, segadustunde, dementsuse ja mälu halvenemisena ning muuta valulikuks keele või kogu suu. Selle vitamiini puudus võib kahjustada närvisüsteemi ka siis, kui aneemia pole veel välja arenenud. Seetõttu tuleb B12- puudust esimesel võimalusel ravida.

Imikutel kaasnevad B12-vitamiini puudusega kasvupeetus, liikumisraskused, mahajäämus arengus ja megaloblastiline aneemia. Foolhappe kõrge tase organismis võib aidata küll parandada B12-vaeguse põhilist tundemärki megaloblastilist aneemiat, aga see ei kõrvalda selle vitamiini defitsiidi mõju närvisüsteemile.

Enamik inimesi saab igapäevase vajaliku B12-vitamiini kätte oma igapäevasest toidust. Siiski võib kuni 15%-l inimestest olla kõnealuse vitamiini vaegus – selle all võivad kannatada:
• vanemad inimesed, kelle maos pole piisavalt maohapet, et omastada B12-vitamiini toidust. Üle 50aastased peaksid lõviosa oma B12-vitamiini vajadusest saama vastava vitamiiniga rikastatud toiduainetest või seda sisaldavatest toidulisanditest;
• inimesed, kelle keha ei tooda B12-vitamiini omastamiseks vajalikku proteiini (pernitsioosne aneemia). Sellist vaegust ravitakse enamasti B12-vitamiini süstimisega;
• need, kellele on tehtud seedetraktioperatsioon (nt maovähenduslõikus) või kellel on olnud nt krooniline soolepõletik;
• mõned inimesed söövad vähe või ei söö üldse loomset toitu. B12 leidub aga loomulikul kujul vaid loomsetes toitudes.
• B12-vitamiini imendumist vähendavad lahtistite ja suukaudsete rasestumisvastaste tablettide võtmine, suitsetamine, kohvi ja alkoholi tarvitamine, mao alahappesus ning ka kaltsiumi- ja rauapuudus toidus.

Kust saame?
B12-vitamiini leidub loomulikul kujul laias valikus loomses toidus. Taimses toidus B12-vitamiini pole, v.a tööstuslikult selle vitamiiniga rikastatud toiduainetes. Organismile vajaliku koguse B12-vitamiini võib kätte saada näiteks:
• loomamaksast ja karpidest (parimad allikad),
• kalast, looma- ja linnulihast, munadest, piimast ja muudest piimatoodetest,
• ka mõningad hommikusöögihelbed on B12-vitamiiniga rikastatud. B12-vitamiini on peaaegu kõigis multivitamiinides, leidub ka toidulisandeid, mis sisaldavad ainult B12-vitamiini või B12-vitamiini koos foolhappe või muude B-grupi vitamiinidega. Vajadusel kirjutatakse B12-vitamiin välja retseptiga.


Pole teada, et B12-vitamiini ületarbimine põhjustaks mingeid tervisehäireid. Küll aga tuleb olla tähelepanelik ravimite võtmisel, kuna need võivad mõjutada B12-vitamiini taset organismis. Seega tuleks oma arstile ja apteekrile kindlasti mainida kõiki tarvitatavaid toidulisandeid ja ravimeid. 
ALLIKAS 


Ma vist istusin pool päeva lihtsalt internetis ning püüdsin leida erinevaid artikleid ja lehti B12 kohta, et kas siis tõesti kõik minu mured on tingitud selle puudusest? Leidsin ühe artikli, mis väitis, et B12 on otseselt seotud östrogeeniga ning hormooni koguse suurenemisega.  Samuti sattusin ma peale nii mõnelegi välismaisele artiklile, kus öeldi, et väidetavalt lasevad Hollywoodi staarid endale teha regulaarselt B12 vitamiinisüste, et enda figuuri hoida.

Samas väidab suur osa artikleid, et sümptomikteks on just isutus ja kaalulangus. Kuid kui olin enda vereanalüüsi tulemused kätte saanud, siis kirjutas mulle mitu tuttavat, kes väitsid, et B12 ja kaalutõus on vägagi tõenäoliselt omavahel seotud. Võta siis kinni!

On kuidas on, aga suure probleemi minu kehas saime nüüd teada. See diagnoos seletab nii mõndagi ning muudab loogiliseks selle, kuidas ma olen viimase aasta jooksul ennast tundnud, kuidas käitunud. Seletab minu stressi, minu lähedaste depressiooni hirmu, minu füüsiliste saavutuste halvenemist ja palju muud.
Eile käisin andmas oma uusi analüüse ning loodan sealt veel rohkemat teada saada. Eks siis paista, kas hakkan vitamiine sisse noppima või on asi juba seal maal, et tuleb süstideks valmis olla.

B12 tase muide, oli mul minimaalsest 35pmol/l vaid 14pmol/l, nii et päris vähe. Ferritiin aga oli minimaalsest 5ug/l kohta 3ug/l, nii et on seegi madal. Kõik teised näidud, millest mul õrna aimu ka pole mis need on, aga neid on tohutult palju, on normide piires või minimaalselt madalamad.



Nüüd ma aga ei teagi, kas ma peaksin lootma, et minu kaalutõus lõppeb B12 puuduse raviga või proovima siiski kuskil teha ka hormooni testid... Aga äkki lasi arst siiski ka hormoonid ära testida? Ma olen suht möku ka ja arstiga rääkides lähen tänu tema aksendile veel eriti pabinasse ja ei tea, kas ma ta käest julgen küsida... Oeh, ometi enese tervise pärast peab julgema!
Ja kuigi ma alguses olin ikka väga vihane ja pettunud oma arstis, siis nüüd, tagantjärgi vaadates ning kuulates teiste jutte soome arstide kohta, siis peaks ma ütlema, et mul vist vedas, et sain endale mitte-soomlase, kes muudkui analüüse määrab ja püüab olukorda lahendada. Olen kuulnud, et nii mõnegi sama probleemiga naise on arst põhimõtteliselt peale kilpnäärme testi tegemist kaalu langetama saatnud koju...

Aga mu on hea meel, et midagigi juba selgus ja saan kohe päriselt oma tervisega tegelema hakata!

kolmapäev, 27. juuni 2018

Abivahendid minu teekonnal

Kuna ma nüüd olen saanud proovida elu oma toidulisanditega ning ilma, siis mõtlesin, et ma näitan ja tutvustan siin ka, mida ma siis enda tervise turgutamiseks kasutan. ja nüüd saan ma ka omast kogemusest juurde lisada, kas ja kuidas miski mõjub.

Dong Quai: ehk maakeeli Hiina heinputk, tuntud ka kui naiste ženšen. Kasutatakse peamiselt naiste tervise probleemidel ( menstruatsiooni valu, PMS, ebakorrapärane tsükkel, vaagna valu, menopaus, viljatus, väsimus, seksuaaliha puudumine). Dong Quai pärineb porgandiliste perekonnast. Sisaldab naturaalselt: kumariini, fütosteroole, polüsahhariide, flavonoide, vitamiin B12, vitamiin A, Vitamiin E, niatsiini, foolhapet, rauda, antioksüdante. Kasutatakse ka halva vere korral, kõhu kinnisuse ja allergiate ennetamiseks, psoriaasi korral, tuju tõstmiseks, vanaduse märkide ennetamiseks, immuunsuse tõstmiseks.

Minu kogemus: kui ma esialgu seda võtma hakkasin, olin ma suhteliselt skeptiline. Ma ostsin enda kuu aja varu ära mai alguses, aga tuulepea nagu ma olen, unustasin ma koguaeg neid järjepidevalt võtta. Alles siis kui ma juuni alguses Eestisse läksin, hakkasin neid iga päev järjepidevalt võtma. Viimased kapslid võtsin sisse Soome tagasi jõudes, nii et korralikult sain neid tarbida täpselt kaks nädalat. Viimasel nädalal tundsin ma juba, et kuigi need ehk füüsiliselt kuidagi ei mõju (andkem tõele au ka, eesti jäätised on nii-nii head!), siis emotsionaalselt olen ma kuidagi palju rahulikum tasakaalukam. Ma olin lastega palju rahulikum, ei tormanud kusagile koguaeg, ei tundnud ennast kuidagi lõksus või kinni olevat ning mis põhiline, ma võin enam-vähem kindlalt väita, et ma olin päriselt õnnelik!
Kui ma Soome tagasi jõudsin, võtsin ma viimased kapslid ära ning tegin siis paari nädalase pausi. Ma ei tea, kas see vajalik on, aga nii igaksjuhuks. Esimestel päevadel oli kõik üsna tavapärane, kuid mida päev edasi, seda enam ma tundsin kuidas mustad mõtted hakkavad tagasi tulema. Nüüd, kui ma olin pea kaks nädalat lisandit võtmata, olen ma jälle kuidagi pinges. Ma ärritun palju kiiremini ja palju rohkem.
Kuna neid on saada aga ainult looduspoodides (ning need ei ole just kõige odavam kraam siinmail), siis plaanisin ma minna neid ostma nädala lõpus Helsingisse. Puhtjuhuslikult sattusin ma täna kodu juures looduspoodi ning avastasin need ka sealt. Tellisin endale ühed ka netist, väheke odavamalt, aga ootan neid juba üle kuu ning tarnija laiutab käsi, et nemad toote teekonda ei näe ning aidata ei saa. Nojah!
Fun fact- Kummaski Soome looduspoes ei teadnud müüja, mis asi see Dong Quai on. Esimesel korral juhatasin ise teenindaja õige toote juurde ning täna näitasin purgi pilti internetist ning ta tundis firma ära. Selle firma oma küll ei olnud, aga üleval oli olemas teise firma õige toode.

Berberiin: ehk harilik kukerpuu, vähendab  glükoosi tootmist maksas ja parandab hüppeliselt insuliinitundlikkust. Berberiinil on  tugev seente ja parasiitide vastane ning antibakteriaalne toime. Lisand pakub tõhusat leevendust nii südamehaiguste kui Alzheimeri sümptomite puhul. Berberiin alandab kolesterooli ning vähendab magusaisu. Samuti vähendab vererõhku ning aitab veresoonte laienemise vastu.

Minu kogemus: jällegi sama teema, ostsin ära, aga ei olnud püsivust iga päev meeles pidada nende võtmist. Alles Rakveres sai neid iga päev sisse krõbistatud. Kui nüüd igapäevane jäätis välja arvata, siis igasugused näksimised jäid päev-päevalt vähemaks. Aga kaks nädalat on ilmselgelt liiga väike aeg, et mingit suurt muutust näha. Koju tulles tegin ka nendest pausi sisse, kuigi pakk oli poolik alles. Selle ajaga on eriti tagasi tulnud magusaisu ja õhtused ülesöömise tujud.
Jällegi, Soomes maksab pakk pea 30€. Amazonist sain oma kapslihunniku kätte 17 EUROga. Kallis kraam!
Fun fact: berberiinist tehakse neid vanainimeste lemmik komme- barbarussi karamelle.

Musta pähkli ekstrakt(LINK) kõrgelt hinnatud tänu selle koostises olevate looduslike ainete tõhusale toimele.Taim sisaldab polüfenoole, juglooni, karotiini, C, B1-, B6-, F-, E-viatmiini, eeterlikku õli, orgaanilisi happeid, tanniine ja teisi aineid. Musta pähkli ekstrakt aitab puhastada organismi, toetada seedetrakti ja immuunsüsteemi. Must pähkel on eriti rikas C- vitamiini poolest, mis teeb temast suurepärase antioksüdandi kaitstes organismi vabade radikaalide kahjuliku mõju eest. C-vitamiini leidub temas kaheksa korda enam kui mustsõstras ja viiskümmend korda rohkem kui tsitrusviljades.
 Seda hakkasin ma võtma juba märtsi lõpus tegelikult. Nii vahelduva eduga. Nüüd on kuskil paari nädala jagu veel purgis ootamas. Täpselt selleks ajaks peaks otsa saama, kui uue laari osta saan. Võtmise jätsin pooleli, sest tarbida tuleb neid kuurina.

Lisaks võtan ma veel probootikume (LINK), raua siirupit ning D-3 vitamiini (LINK).

Vot sellised abimehed mul. Kõik asjad, mida ma tarbin on 100% looduslikud ning ilma nö kõrvalmõjudeta. ja kuigi nii mõnegi asja puhul näen ja tunnen ma ise, et abi neist saab, siis teadvustan ma endale, et imeravimid neist miski ei ole ning protsess saab olema pikk ja aeganõudev. Ning mis peamine, tervenemine (ning sellega kaasnev kaalulangus) peab alguse saama siiski minust endast. Aga hea on teada, et ma seda kõike millegiga abistada ja toetada saan!


*postitus ei ole sündinud koostöös mitte ühegi firmaga. Olen kõik tooted ise ostnud ning maksnud. Ma lihtsalt väga-väga soovitan enda toidulisandid soetada Eestimaisest ECOSH (LINK) poest!


Viited:
Dong Quai 
Berberiin 

reede, 22. juuni 2018

Koolidest

Enne kui ma päris teema juurde lähen, tahaksin ma ära märkida selle, et mul jäi omal ajal keskkool pooleli. Põhikooli lõpetasin pisikeses, alla kahesaja õpilasega koolis, kus lõpetasime üheksanda klassi vaid viie tüdrukuga (peaksimegi kokku saama millalgi-varsti 15a möödas!). Peale seda kolisin sugulaste juurde Tallinnasse ning alustasin keskkooli suured, erinevate kallakute ja süsteemidega koolis. Valisin endale ajakirjanduse kallaku, mis mulle väga, väga meeldis. Mulle on alati kirjutamine meeldinud. Kuid mulle ei meeldinud koolis käia. Just suuremalt osalt inimeste pärast. Ärge minust valesti aru saage, minu klassis oli nii palju toredaid inimesi, kuid üldpilt minu jaoks oli hirmus. Kujutate ette, minu üle naerdi isegi sellepärast tunni ajal, et mul oli hobusesaba külje peal...
Igatahes jah, olles tulnud väikesest koolis, kus õpetajad aitasid ja said personaalselt tegeleda, kus meil olid nii mõnedki ained veidi vajaka jäänud siis... minu jaoks oli kõik see nii vale. Ning üha enam ja enam ma jäin kooli minemata. Lõpuks mind lihtsalt kooliaasta lõpus eemaldati õpilaste nimekirjast.

Siis sain ma tööle ja kuigi ma töö kõrvalt püüdsin õhtukoolis käia, siis tol hetkel tundus töö ja palk tähtsamad. Sõbrad ja peod ka.

Ühel hetkel ma lõpuks siiski võtsin end kokku ning läksin uuesti kümnendasse klassi. Lõpuks leidsin ma endale klassi, kes oli ühtehoidev ja sai omavahel ilusti läbi. Lõpetasingi kümnenda klassi ning jõudsin ka üheteiskümnendas käia. Siis jäin last ootama ning kolisin otsapidi Soome.

Ning kiirelt ülehüpates: siin ma olen. Aastaid hiljem, kaks last üles kasvatanud, vahepeal treeneri ameti omandanud ning tööd teinud.

Sel kevadel, seoses sellega, et üks tüdrukutest läheb kooli ning teine lasteaeda, olin risttee ees: mida MINA edasi teen? Hakkasin vaikselt vaatama erinevaid koole ja koolitusi. Ning ühel hetkel olin punktis, kus Gunnari venna elukaaslane ütles mulle, et ma saadaks taotluse kutsekooli, koka erialale ära. Kiiresti! Saatsingi samal õhtul selle teele ning paar päeva hiljem sain kõne ja kirja, et võtku ma kõik enda kooli paberid kaasa ning olen oodatud vestlusele.

Vestlus läks hästi ning kuuldes, et mul on kaks last, uuriti ääri-veeri, kas ma nende kõrvalt ikka saan koolis käia. Vastasin, et mul on abikaasa ja lapsehoidja olemas ning annab korraldada küll. Sain vastuseks, et kõik paistab positiivne ning juuni keskel saadetakse vastu koju, kas ma sain õpipaiga või ei.

Vahepeal oli Elina koolis tutvumispäev. Seal tehti meile selgeks, et lapsed tuleb tuua terve aasta jooksul jalgsi kooli ning koolist ära viia. Esimese klassi koolitunnid kestavad maksimaalselt neli tundi ning selle ajaga ei jõuaks ma iial enda kooli, olla seal tundides ning siis veel lapsele järgi. Jah, on küll võimalus jätta ta nö pikapäevarühma, kuid siin, meie lapsega, ei tundu see kõige parem varjant.

Olengi pea kaks kuud mõelnud, et mida ma siis teen nüüd. Kolmapäeval sain kirja, et saingi kursusele õpikoha ning nad ootavad minult vastust, kas ma võtan selle vastu või ei. Ma tunnen ennast natukene nagu lõhkise küna ees. Ühest küljest-kamoon- ma sain ju kooli sisse ja koka amet oleks elline, kus saaks igapool maailmas kuskilgi mingit tööd. Teisalt on paljud mulle püüdnud selgeks teha, et ma ei saa lastekõrvalt siiski seda teed veel sel aastal ette võtta. Ühest küljest pakuti välja varjant, et saan pool aastat või aasta kohe õpipuhkust võtta, aga siiski enda kohta säilitada. Teisalt aga... ma peaks ütlema et tegelikuses see ala mind väga ei tõmba. Ja see vist ongi see suurim otsustaja ka. Ma saatsin selle taotluse ära, sest sel hetkel olid taotluste saatmise ajad otsa saama ning see tundus olevat viimane õlekõrs. Tegelikuses olin ma aga kuid ja kuid enne seda vaadanud kohti turismi alale. Ma olen turismi alast mõelnud juba üle kümne aasta.

Ja nii ma vist siis otsustasingi, et ma järgin siiski oma südant ning saadan praegu vastuse, et ma loobun enda kohast. Saan rahulikult Elina kooliga aastakese koostööd teha ning Mariannat lasteaiaga harjutada. Lisaks plaanin ma lõpuks juhiload ära teha. Ja siis on mul aega veel lisa pool aastakest ja veidi peale, et vaadata endale see õige ala, mida ja kuhu õppima minna.

Vat sellised jutud täna hoopis. Ahjaa, tegelikult, kui me Barcelonast tagasi tulime, siis ütlesin mokaotsast Gunnarile, et mulle meeldiks stjuardess olla. Ma ei teagi miks! Kunagi käisin isegi Estonian Airi katsetel ning sain üsna kaugele. Tol ajal aga olin ma prillikandja ning see sai üheks põhjuseks, miks ma konkurssist välja langesin. Lisaks polnud ma tol ajal lennanud ja hakkasin seda pelgama.
Nüüd ütlesingi ma Gunnarile, et kui ma oleks vähemalt 20kg kergem ja ilma pisikeste lasteta, läheks ma esimesel võimalusel proovima. Äkki siis see ongi minu võimalus- mõned aastad turismikooliga seda edasi lükata, et lapsed oleks piisavalt suured, et emme lennuki peal töötab?

Eks elu näitab! Enne on vaja tervis korda saada-jällegi hea põhjus, miks aastakeseks aeg maha tõmmata!

pühapäev, 17. juuni 2018

Esimene

Tere sõbrad! Kes vanad tuttavad, kes uued. See blogi on vahelduvate tõusude ja mõõnadega elanud juba pea kaheksa aastat. Oli see märtsi lõpp kui ma sain teada oma tervislikust seisundist ning otsustasin lõplikult oma veebipäeviku sulgeda. Nimelt, mina, terve selle blogi eluea olnuna spordisõber ja tervislik toituja, avastasin, et ma olen haige. Täpselt aasta tagasi hakkasin ma meeletu kiirusega kaalust juurde võtma ning hoolimata kõigist minu pingututest, ei suutnud ma oma kaalutõusu peatada.

Minule, kes ma olengi pea terve oma elu olnud paksuke ning siis üle viie aasta olnud sale, sportlik ja vormis, oli see möödunud aasta laastav. Ma muutusin täielikult ning langesin iga päevaga üha mustemasse auku. Ma muutusin kibestunuks, õelaks ning eemaldusin inimestest, kes mind armastasid ning toetasid. Olin iseenda ja oma emotsioonidega nii pahuksis, et ei osanud nendega toime tulla ning süüdistasin tervet ülejäänud maailma selles, mis minuga toimus.

Mis minuga aga siis toimus? Ühesõnaga, veel eelmisel kevadel olin ma ametis enda viimaste beebikilode kaotamisega. Kõik läks hästi ja suurepäraselt kuniks ma läksin töölt suvepuhkusele, jätsin oma teise tütre rinnapiimalt ära ning hakkasin pühendama oma treeninguid maratoniks treenimisele. Kuskil kuu ajaga võtsin ma juurde 5kg. Sealt edasi veel viis jne, jne. Tol hetkel olin ma kindel, et asi on minus: ma ei söö piisavalt tervislikult, ma söön liiga palju, ma teen liiga vähe trenni. Tegelikuses oli mu toidulaud tervislik ja lõpuks isegi kesine, ma treenisin pea 12h nädalas inensiivselt ning jagasin iga päev maid oma kahe tütrega. Tundus täiesti arusaamatu, miks ma ikka juurde võtan. Maratoniks treenimine jäi mul suve lõpus pooleli, sest minu pulss oli meeletu kiirusega tõusma hakanud ning vigastasin oma põlve.

Jõuludeks olin ma juurde võtnud hirmutavad 20kg, ise seejuures ikka veel trenni tehes ning toidulauda piirates.

Märtsi lõpus käisime me perega Barcelonas. Seal olles ütles minu abikaasa naljatades, et kui ma kunagi temaga ühe palju kaalun, kas me võime leivad eraldi kappidesse panna (meil on üksteise suhtes väga must huumorimeel ning see lause oli osa ühest pikast naljas. Tegelikuses toetab ta mind 100%). Sel hetkel naersin talle laginal vastu, et okei, sest jõulude ajast teadsin ma, et sinnani on veel pikk-pikk tee. Tegelikult, eneselegi teadmata, olin ma sellele hetkele vägagi lähedal juba.




Barcelonast tagasi jõudes, sattusin ma pool kogemata Angelika Somelari vastuvõtule, kes mulle teatas, et minu kõige suurem mure allikas on hormoonid, millest ühed on liiga kõrged ja teised liiga madalad. Lisaks veel mõned muud väiksemad häired organismis, mis kõik olid toidu piiramise ja meeletu trenni tagajärjed. Kuid hormoonid- siin leidus ka põhjus minu arusaamatule kaalutõusule. Ema mainis seda mulle juba ammu, et see ei saa muud olla kui hormoonid. Tundus see ka suht loogiline, sest mu hädad hakkasid pihta peale seda, kui tütre rinnapiimalt ära võõrutasin.

Õnneks, kuigi ma seda tundsin, ei olnud ma oma hädas üksi. Minu tiimikaaslased toetasid mind ning ei heitnud minu kaalu kunagi mulle ette, mulle pakusid abi nii Angelika ise, kui üks tore toitumisterapeut. Ma lõpetasin enda töö treenerina ning võtsin pausi ka oma kirest-tantsimisest. Ning jäin koju endaga tegelema ning ennast aitama. Kui mul kästi minna lõpuks jälle kaalule, sain ma shoki- ma olin alla kahe kuu veel üle kümne kilo juurde võtnud. Ning siis hakkas minu jaoks allakäik-veel suurem kui enne!

Ma sulgesin kõik oma armsad inimesed ära oma elust. Ma istusingi kodus ja haletsesin ning vihkasin ennast. Ma püüdsin teistele susates enda enesetunnet kuidagi upitada, olin oma tunnete ja emostioonidega täiesti segaduses, eksinud ja peapeale pööratud. Hoolimata abist, mis ma sain ja mida mulle pakuti, puiklesin ma kõigile nõuannetele vastu ning tegin ikka nii nagu ma ise heaks arvasin. Ning kui tulemusi ikka ei tulnud, sain ma veel vihasemaks.

Kuniks tuli mai lõpp. Inimene, kes on mulle pikalt olnud hinge-ja saatusekaaslaseks, pani mulle aru pähe. Ta oli esimene inimene, kes mulle selle aja jooksul otse välja ütles, et ma olen muutunud kellekski, kellega keegi ei soovigi enam koos olla. Ning see oligi see külm dush, mida ma vajasin.

Tänaseks päevaks olen ma endaga nii kaugel, et ma ei ole alla võtnud. Ma ei tea, ehk olen isegi juurde veel võtnud. Kuid ma olen teinud endaga rahu ning saanud aru sellest, et minu hetkeseisund ei ole minu süü. Ma saan aru, et enda piinamisega ei saavuta ma midagi ning olen oma meeled ja südame teinud puhtaks negatiivsetest emotsioonidest ja mõtetest. Täna, olen ma ca 2+ nädalat võtnud erinevaid taimseid abivahendeid, mis aitavad nii hormoone tasakaalustada, kui veresuhkrut stabiilsena hoida. Tean, ma ei saagi üleöö uuesti sinna vormi, kus ma olin aasta tagasi, kuid usun, et see, kus ma olen täna, on minu jaoks juba pool võitu. Ma teadvustan endale, et ees saab olema pikk ja kindlasti ka vaevarikas võitlus, kuid ma olen  leppinud sellega ning valmis oma teekonda alustama.


Sellest ka minu blogi taasavamine- ma ei taha enam peita end maailma eest ja häbendeda seda, milline ja kus ma olen praegu. Ma tahaksin näidata ja rääkida, et kõik ei ole alati must-valge ning jagada enda teekonda. Ehk on sellest abi ka kellelegi teisele.