reede, 26. jaanuar 2018

Niisama juttu

Pole jälle sada aastat siia jõudnud. Koguaeg on ikka ja jälle midagi tegemist ja aega niisama arvutis istuda polegi.

Mis vahepeal tehtud siis on?

Hakkasin käima contemporary trennides. Noh, praegu olen käinud veel vaid ühes, aga seda seepärast, et grupp valmistub praegu esinemiseks ja mul lihtsalt ei ole seal midagi praegu teha ja õppida. Kohe kui esinemine möödas, olen ma igal reedel kohal. Juba sellest esimesest tunnist sain ma nii palju häid emotsioone ja inspiratsiooni, et ma olen siiani, kaks nädalat hiljem elevil! Kusjuures oli mul enne seda just magamata öö ja väga haiglane olek ning sundisin end hambad ristis voodist otse trenni minema. Tagasi autosse istusin ma aga energilise, rõõmsa ja elevil olekuga.

Käisime veel kaks nädalat tagasi Martaga Kangoo Jumps trenne proovimas. Tahtsime näha, kas see meie saali sobiks. Tulemuseks oli see, et mina väljusin trennist päris oma saapapaariga. Juba veebruari keskel teeme me mõlemad koolituse ära ning sellega seoses tulevad meie Dancestikeses üsna võimsad muutused!

Broneerisime jaanuari alguses enda reisi ära. Läheme märtsi keskel kümneks päevaks Barcelonasse. Selleks ajaks peaks seal juba päevane temperatuur olema 20kraadi ja täitsa okei kevadilm. Rannpuhkust ei plaanigi, see jääb suveks. Läheme puhkama, perekonnaaega nautima, Barcelonat avastama ja lihtsalt olema. Vaikselt vaatan pea iga päev suveks ka juba mingit sihtkohta. Sõelale on praegu jäänud Rooma, Praha, Dublin, uuesti Barcelona, Budabest ja kõige südamelähedasem Malta. Aga eks kõigepealt tuleb kevadine tripp ära käia. Päikest ja puhkust tahaks küll selle külma ja märja ilma juurde.

Käisime täna Elinaga neuropsüholoogia keskuses vestlusel. Ennem jõule käis Elina kolmel päeval seal teste tegemas ja nö vaatlusel, kus siis pidavat nad otsustama, kas ta sügisel läheb tavaklassi või väiksemasse rühma. Täna saime siis vastuse, et tal oleks lihtsam väikses rühmas. Noh, seda teadsime me ise ka, aga ilma nende testideta ja arstide soovitusteta, ta lihtsalt sinna ei saaks. Uskumatu, et ta läheb juba kuue kuu pärast kooli! Mul on kodus koolilaps!
Aga täna oli seal vestlusel küll meil mõlemal mitu korda tunne, et kärataks nendele arstidele peale. Esimese asjana toodi sisse Elina kõne. Nimelt oli meil uurimuste esimesel päeval esimesi ülesandeid tehes juures tõlk, kes siis Elinale soome keelst eesti keelde kõik tõlkis. Arst ütles tõlgile ülesande numbri ja too luges paberilt siis Elinale ülesande eesti keeles ette. Ainult, et ta töötas nagu Google translator. Päriselt! Ta luges sõnasõnalt soome keelest eesti keelde mõtlemata sellele, et eesti keeles nii ei räägita. Lisaks ei teadnud ta poolet sõnade puhul, et need on õige variandid. Näiteks kui Elina ütles taru kohta mesipuu, hakkas ta selletama arstile, et laps ütles taru kohta puu kus mesilased käivad.. No mida?!
Igatahes selle põhjal öeldi meile täna, et Elina eesti keele kõne on arengust ca 2a maas. Kellegi teise ebaprofessionaalsuse pärast saab meie laps ilma asjata mingi hinnangu? Tegelikuses on Elina eestikeele kasutus väga korras ja eakohane.
Soome keele kohta oli neil ka nurisemist, aga kamoon, laps on vaid aasta aega korralikult lasteaias keelt õppinud, ma ütleks et täitsa hästi!

Lõpuks läks jutt toitumise teemale. Laps on nagu ta on, aga natukene valivam. Tal on kindlad toidud, mida ta sööb ja on väga valiv. Aga ta sööb hoolimata sellest mitmekesiselt. Puuviljad, juurikad, teaviljad on kõik esindatud. Küll hakati meile seal pähe määima toitumisterapeuti. Meie mõlema vererõhk tõusis  märgatavalt. Iial ei lase ma oma täitsa lapse moodi sööval lapsel minna siin toitumisteraapiat saama inimeste juurde, kes ühel vestlusel mulle püüdsid mulle surmtõsiselt selgeks teha, et laps peab kartulit sööma. Laps kes sööb putrusi, tatart ja juurviljasuppe. Oeh!

Ma ei väidagi kuskilt otsast, et Elinale need uuringud ja käimised kuidagi mööda külge maha jooksevad, oh ei, ta on tänu tegelusteraapiale meeletu arengu läbi teinud, aga kõik need vestlused ja käimised on tõsiselt tüütud. Näiteks homme tuleb Elina tegelusterapeut meile koju. Lihtsalt selle pärast, et Elinal on terapeuti enda süül ära jäänud pooled teraapiad ning ta tahab meiega vestelda, kas Elinale järgnevaks aastaks ka teraapiat taodelda...  Laupäevasel päeval, meie enda kodus!

Aga Elina on tubli! Käib ilusti kõik oma teraapiad ja uuringud läbi ning on väga asjalik ja tore väikene inimene!

Mina ise plaanin ka uue kuu alguses uuringutele minna. Oleme juba kaua sellest Gunnariga rääkinud ja nüüd sain enda pisikeses kaalulangetusgrupis veel natukene tõukeid, et lasta ära teha kilpnäärme uuringud. See kuidas kaal on tõusnud ja kuidas ta ei lähe alla, on natukene naljakas ikka küll. Siis vähemalt saan ma kindel olla, kas ongi probleem mu tervises või olen ma ikkagi liiga laisk ja selgrootu ning pean uuesti kellegiga enda menüüd ja treeningud läbi konsulteerima. Ja kuskilt selgroo leidma! Plaanin veeanalüüsid lasta teha SYNLABis. Esialgu oli plaan teha vaid kilpnäärme analüüsid, aga kui keegi oskab midagi enamat soovitada, olen üks suur kõrv!

Ja nagu viimasest lõigust võis välja lugeda, siis kaal on ikka sama mis sama. Mis päriselt on müstika, sest nüüd, kui grupis jälgime oma toitumisi ja asju, siis olgugi, et ma 100% tubli ei ole, siis nii hullus seisus ma ka olla ei tohiks.
Ja teate, ma liigutaks end veel rohkem, aga millegi pärast olen ma KOGUAEG väsinud. Jätsin kohvijoomise ka ära ning olin kohvivaba ca 3 nädalat. Peale seda vajusin juba kella 22 ajal magama ning olin hommikul ärgates ikka väsinud. Nüüd olen paar päeva uuesti kohvi joonud ja öösel üleval.. Ja ikka väsinud. Sellise ilmaga nagu paegu käiks ma jumala hea meelega väljas vankriga jalutamas, aga energiat on null! Raske, päriselt!


Mul ei ole ühtegi uuemat pilti, nii et peate leppima minu ja Mariga Lottemaal.

Teie aga olge terved ja andke ülal toodud probleemide kohta nõu 😊!

8 kommentaari:

katisav ütles ...

Kilpnääret lasta kontrollida on sul väga hea mõte! Ehk annab see vastuse. Muude analüüside kohalt ei oska soovitust anda. Kindlasti siis TSH, fT4, fT3, aga need vist kilpnäärme paketis kõik sees. D- vitamiini, ferritiini, raua jm taset muidugi ka.

Kati ütles ...

Seal peaks jaa kõik need sees olema..
Rauda ei julge lasta, sest ma tean, et see on madal (mis selgitab ka mu väsimust). Mul on põhikoolist saati see hästi madal olnud. Tabletid ka väga ei aita. Tean, et mafalaim võib ca 120mol olla, aga ma läksin Mari sünnitama kuskil 81mol-iga.

www.facebook.com/minajamuud ütles ...

Rauavarud on muide tähtsamad kui hemoglobiin. Tean inimesi, kes kurdavad väsimuse üle kuigi hb on normis ja paremgi veel, hiljem tuleb aga vereproovides esile see, et ferritiin on nullilähedane.

Anonüümne ütles ...

Ma olin kogu aeg ebanormaalselt väsinud perioodil, kui lõpuks kliiniline depressiooni diagnoositi. Käin siiani teraapias ja kiidan seda taevani.

Kati ütles ...

Kuidas see väkjendub? Selles suhtes, et ma tean, et ma küll olen stressis, aga ma tunnen ise end samaaegselt okeis olekus ja õnnelikuna.

Anonüümne ütles ...

Eks see on igaühel erinev. Mulle tundus, et kõik oli iseenesest ok, elasin oma igapäevast elu, käisin tööl, suhtlesin sõpradega, tegin trenni, olin lihtsalt meee-le-tult väsinud. Kogu aeg. Lõpuks muidugi jõudsin punkti, kus oli kõigest ükskõik, selline tuim ükskõiksus, kus ei saanud enam aru, mis vahet sel on, kui homme veel ärkan või mitte. Siis sain ka diagnoosi, aga kliiniline depressioon kui selline oli ilmselt juba varem. Ma ei tea, millisest hetkest, sest varem keeldusin arsti juurde minemast.

Kristel ütles ...

Ma usun samuti, et see võib tegelikult mitme teguri koosmõju olla - madal rauatase (eriti kui mainid, et Sul ongi rauda tavaliselt vähevõitu), pidev stress ja pingeline elu, kes teab, kas ka kilpnääre.
Soovitaksin ka kindlasti kõikvõimalikud vere- ja muud testid ära teha ning loodetavasti saad ka vastuse :)

Depressiooni kohta minu kogemus on põhimõtteliselt sama nagu eelkõnelejal, olen sellest veidi ka oma blogis kirjutanud (http://kristeltegutseb.blogspot.com.ee/2017/10/kui-enam-midagi-ei-tunne.html) - ka mina ei saanud ise väga kaua aru, et tegu on depressiooniga, mõtlesin, et selline ma olengi ja elu ongi praegu selline stressirohke, aga õnneks sõbrad ja elukaaslane aitasid näha, et kõik ei pea päris nii tühi olema.

Kati ütles ...

Mitte et ma kahe käega depressioni võimalusele vastu putkiks, aga hoolimata stressist ja kaalunumbrist, tunnen end siiski õnneliku ja hoituna. Ma päris innuga otsin tulevikuplaanideks asju jne. Aga krt seda teab, eks?

Jaa, need analüüsid lasen kõik ära teha. Ferritiini kahtlustan ma ise ka päris tugevalt, sest kui järelemõelda, pole ma väga rauarikast toitu, mida ma peaks topelt tarbima, söönud...