esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Uus aasta uus mina? Eip!

Head uut aastat, kallid sõbrad! Aitäh teile, kes te olete mulle siin möödunud aasta jooksul kaaslaseks ja toeks olnud ning kes veel aeg-ajalt lugema ja külastama tulevad! Loodan, et olete ka edaspidi siin!


Nii, uus aasta, uus mina, eks? Võtan nii ja nii palju kaalusta alla, teen seda ja teist ja kolmandat ja üleüldse hakkan hoopis kellekski teiseks! Eks?
Sel aastal mina mitte! Ma ei ole selleks aastaks võtnud endale eesmärki võtta meeletult alla ja mingiks täpseks kuupäevaks kaaluda nii mitu kilo vähem (väljaarvatud see 10kg, mis me Gunnariga reisi jaoks kokku leppisime! Seda on juba kuisu pärast vaja maha saada!). Ma ei hakka ka väitma, et sel aastal saab minust ilusam ja toredam inimene, oh ei, vaevalt küll! 29aastat ühesugune inimene ei suuda nii kergelt enda muuta ja kui aus olla, siis ma just väga palju ei näe ka külgi, mida ma peaks kardinaalselt ümber pöörama.

Küll olen ma võtnud selleks aastaks mõned asjad ette, mida korda viia:
  • parandada enda elukvaliteeti: ma olen viimasel poolel aastal maadelnud stressiga, mis on otseselt mõjutanud mu kaalu ja üleüldist elukvaliteeti. Selle asemel, et  mõelda ja stressata, kuidas ja mis imenippidega kiiresti kaal liikuma saada. Selle asemel keskendun ma puhtale ja korralikule toitumisele ning kvaliteetsele liikumisele. 
  • pühenduda vaid meeldivale: sel aastal ei kavatse ma end trennide ja liikumisega hulluks ajada. Kavatsen võtta osa vaid nendest trennidest ja tundidest, mis mulle tõepoolest meeldivad ja positiivse tunde sisse toovad.
  • keskenduda positiivsele: ma jätsin kõik enda negatiivsed mõtted ja emotsioonid eelmisesse aastasse. Olin muutunud viimasel kuul ajal jälle veidi kibestunuks ja kadedaks. Sel aastal kavatsen ma pühenduda vaid iseendale, oma perele ning armsatele inimestele enda ümber. Igasuguse kadedustunde püüan ma enda kasuks mängima panna ning proovin katsetada Malluka teooriat ja välja juurida miks ma kade olen...
  • õppida ja areneda: kui peale tantsu on midagi, mida Marta mulle õpetanud on, on see mitmekülgsus ja oma südame jälgimine. Kuigi mulle hirmsasti meeldivad kõik meie tantsud ja kavad, on mu süda kuulunud aastaid contemporaryle. Seega tegin ma iseendale sel aastal kingituse ning raske südamega loobusin kahest Marta tantsutunnist, et minna just seda tantsima ning õppima. Tahangi sel aastal inspiratsiooni ja teadmisi ammutada võimalikult paljudelt erinevatelt treeneritelt ja tantsijatelt. Ma ei taha jääda keskpäraseks, tahan saada paremaks!
  •  reisida ja avastada: sain nii Maltale rändamisega kui Ibizal käiguga hirmsa pisiku sisse ning sellest aastast alates tahaksin ma reisida ja maailma avastada. Juba kahe kuu pärast astumegi lennuki pardale ning loodetavasti juba kolme kuu pärast teen ma sama Dancesti perega!
 Ühesõnaga, ma ei taha enam elada nii, et minu kaal ja suurus muutub elukeskpunktiks ning hakkab kvaliteeti kuidagi segama. Muidugi ei tähenda see seda, et  ma käega löön ja olengi rahul pea 20kg raskemana kui vaja. Loomulikult tegelen ma probleemiga, kui ma ei lase sel enda elu defineerida ja juhtida.

Mariliis kirjutas väga hea postituse Malluka ja Henry uue aasta väljakutsest. Ma liitusin ka ise sinna, kuid lahkusin üsna pea samadel põhjustel. Samamoodi nagu ma olen pannud unfollow Süües saledaks grupis ja mujal.Ma hea meelega jagaks kogemusi ja teekonda kellegiga. Päriselt. Aga mitte nii, et grupis on tuhandeid inimesi. Ma tahaksin pisikest ja ühtehoidvat gruppi, kus päriselt ja vahetult kogemusi jagada, üksteist toetada, kus keegi ei pane kiituse saamiseks ilusast kehast pilti üles, juurde kirjutades: olen 5kg juurde võtnud ja vaja 15 veel maha saada.
Nii, et kui Sinul näiteks on huvi sellise grupi ja sõpruskonna vastu, siis anna märku, ehk on toredam teha ca 10 pealine seltskond, kellega üksteist toetada ja motiveerida!

Aga kui nüüd natukene siiski reaalselst praegusest olukorrast rääkida, siis pean tunnistama, et ma olen Marisega ühes paadis. Võrreldes eelmise aastaga, olen ma pea 15kg juude võtnud ning viimased viis kilo tulid mul viimase kahe kuuga selga. Ma olen samas seisus, mis ma olin peale Elina sündi. Õudne! Ma olin aastalõpu viimastel päevadel sellest nii heidutatud, et olin kõigele käega löömas. Pidasime suurt plaani Dancestiga Eestisse workshope tegema tulla (mida me tegelikult ka teeme!) ja ma lihtsalt loobusin sellest plaanist seal osaleda. Lihtsalt nii häbi ja piinlik oli enda pärast. Jumala õnn, et mul on selline kaaslane Marta näol:
"Mida kuradit!!

Kehakaalu pärast - sa oledki julgustav kõigile neile, kellel on sama mure ja pead näitama, et see pole mingi asi mille pärast põdeda
Sa oled parem tantsija kui enamik kriipse"  
"Sa oled eeskuju paljudele ja tugi minule

Sul on oma roll kui sa tuled"

Ja nii saigi siiski otsustatud, et ma olen tiimis ilusti olemas ning selle asemel et enda keha pärast põdeda, näitan ma mida isegi sellise kehaga teha saab!  

Nii et kallid, olge rõõmsad, olge head ja olge positiivsed! Armastage, hoolige ja toetage üksteist!

Head algavat 365-te päeva!




5 kommentaari:

Mariliis Saar ütles ...

Tore lugeda, et oled endaga rahu teinud. Mina ka just vaatan ja imestan, mida kõike sinu keha suudav. Ja sa ei ole ju mingi tümikas :) lihtsalt mitte enam nii sale, eksole :)
Aga see suures grupis pinnapealselt kiitlemine ja eputamine on naljakas jah. Ei hinda seda üldse. Samas. Eks mul ka kuskil kuklas ikka tiksub see ideaalkaal.
Vahvat uut aastat!

Getter ütles ...

Hei! Mul on igasuguste gruppide suhtes sama tunne, nii et ma liituks selle idee teostusega meeleldi!:)

Kadi H. ütles ...

Olen ka neis suurtes gruppides ning ma ei taha sealseid postitusi üldse lugeda. Laialivalguv, pidev kiitlemine ja eputamine.
Kuna ma ise olen suur tüdruk, siis tekitab ebamugavust sellistes gruppides kaasa rääkimine, sest kui peenikesel inimesel on suur probleem oma üleliigse 2 kiloga ning jutt on seejuures nagu oleks juurde võetud 20 kilo, siis mina oma numbreid ei julgegi letti lüüa. Pole ühtsust ja kokkuhoidvust, igaüks eputab enda saavutustega.

Seetõttu saigi tehtud enda väike grupikene, algselt mõeldud suurematele tüdrukutele (Volüümikad kaalulangetajad KMI25+), et kel tõesti on probleem ning on samal lainel ja teavad, mis teine inimene tunneb, et siis nõuga abiks olla, motiveerida ja lohutust pakkuda.
Koos on meid praegu 9 ning aegajalt ikka vajub jutuvada ära nagu ikka, et elu tuleb vahele, kuid seal grupis tunnen ma end mitu korda paremini, julgen rääkida ja tunnen, et saan toetust rohkem, kui kuskilt mujal.

Soovin Sulle rahu südamesse, sära silmisse ja suurepärast uut aastat! :)

Anonüümne ütles ...

See, kes on teiste jaoks peenike, võib tegelikult ka oma kahe juurdevõetud kilo pärast päriselt muretseda, see ei pea olema ilmtingimata eputamine. Kahtlemata on ka lihtsalt kiitusenorijaid, kuid ärge alahinnake anoreksia tõsisust. Näljutamine nende puhul just sellest tulebki, et inimene ei suuda end adekvaatselt näha. See ei ole pseudoprobleem.

Kati, sa oled ju üsna tuntud, ehk oleks sul võimalik teha oma grupp? Selline, kuhu võtad just nii palju inimesi kui soovid ning selliste eesmärkidega, mis aitaksid üksteist toetada.

Ja endiselt kordan (ilmselt tüütuseni), et võiksid pöörduda uuesti psühholoogi poole. Buliimia pole naljaasi nagu anoreksiagi. Mitte, et ma arvaksin, et sa ise seda ei tea.

Igatahes on mu kommentaar mõeldud toetava ja positiivsena. Kui selles on ehk midagi, mis nii ei kõla, siis ausalt, see polnud eesmärk.

Kati ütles ...

Jaa, grupp on mul loodud :).

Ma ei arvagi, et kõik on kiitusenorijad ja ma enamikel kordadel suudan isegi ära tunda need, kes tõepoolest ei adu ennast enam adekvaatselt. Kuid kui grupis on 2000+ inimest, siis see üldjuhul on liiga laialivalguv ning ühtset tunnet on sealt raske leida :).


Aitäh :)