neljapäev, 15. veebruar 2018

Kui tunned, et Sa polegi surematu

Teate, ma olen viimased kolm, lähemale neli nädalat, olnud kodus haige... Algas kõik sellest, kui Marianna jäi kõhuviirusesse. Oli ta selles pea neli päeva. Terve pere oli karantiinis veel pool nädalat hiljemgi.
Siis jäime meie Elinaga haigeks. Elinal tõusis palavik päevaks üles ning mõlemad olime saanud tugeva köha ja nohu. Maadlesime sellega pea nädala kuniks tundsin, et nüüd peab lõpuks trenni minema. Samal lõunal tundsin nina juures põses meeletut valu ning targematega arutades, mõtlesime, et see on põskkoopapõletik.
Läksin ma järgmisel hommikul oma valutava näopoolega arstile. Kohapeal tehti kohe verepoov, mis ütles, et bakterit veres pole, tähendab, et põletikku pole. Ütles mulle seal, et tõenäoliselt mingi ummistus lihtsalt, mis on suure nohu nö järelnäht.
Pean tunnistama, et peale seda arstil käiku, muutus valu iga hetkega väiksemaks ning kolmandaks õhtuks oli ninajuur vaid veidi hell. Nii et julgesin isegi trenni üle ma-ei-tea-mis aja minna.

Neljapäeva hommikul pakkisin ma oma lapsed kokku ja võtsin teekonna Eestisse ette. Läksime SYNLABi vereanalüüse andma. Tellisin endale kilpnäärme paketi ning Ferritiini analüüsi. Käisime lastega Lotte kohvikus ning juba samal õhtul, peale suuri draamasi laeval, saime koju. Reedel lubasin endale veel ühe puhkepäeva, et natukene taastuda.

Reede hommikul sain ka juba enda analüüside vastused teada.
Kilpnäärme näidud olid kõik mul normaalsed ning ref. väärtuse keskmised. Küll pani mind kulmu kergitama Ferritiini näit. Ma tean, et mul on näiteks hemoglobiin eluaeg madal olnud ning juba põhikooli ajal maadlesin sellega, sest olin pidevalt väsinud ja vaevlesin peavalude käes. Siin, Mariannaga rase olles, tehti mulle esimene hemoglobiini analüüs 2nädalat enne Marianna sündi (mis hilines ju niigi 10 päeva!) ning siis oli see näit 90 ja kui ma õigesti mäletan, võib see madalaim olla 120. Aga noh, selle eest sai peale Mari sündi mind jälginud arst ka ämmaemanda käest sõimava kõne kell kuus hommikul. Kui see selleks.

Eks ma jah, seda teadsin, te mul see hemoglobiin madal võib olla, aga Ferritiinist ja selle olemasolust poleks mul õrna aimugi olnud, kui siinsamas keegi seda poleks soovitanud kontrollida.
Kui ma tulemused kätte sain oli paberil kirjas, et Feritiini ref. väärtus on 10-120. Minul oli see näit vaid 3.7, mis on pea olematu ju!
Kui ma sellest oma pisikeses grupis rääkisin, siis sain teada, et Soomes võetakse seda asja üsna tõsiselt. Kuna Ferritiin, on see, mille najal üsna palju organismist töötab, siis tõenäoliselt ongi see minu kõigi murede põhjus.

Ma olen pidevalt kurtnud seda, kuidas ma olen väsinud, kuidas mul pole enam mingit motivatsiooni ega entusiasmi. Olenemata sellest kui palju ma ööpäevas und saan, olen ma ikka väsinud, tõre ja kergesti ärrituv.

Ma ei jaksa enam trenni teha. Kui ma siiani olin kindel, et minu trenne ja pulsse mõjutab minu kehakaal, siis nüüd olen ma kindel, et selleski on süüdi just seesama raud. Juba suvel kurtsin ma, et ma ei jaksa joosta-pulss on koguaeg kõrge ja seda on võimatu alla saada. Mida aeg edasi, sest hullemaks mu jooksud läksid. Sügisest viis juba tavaline tantsutenn mu pulsi 175-bpm peale. Nüüd, kui ma tean, et rauapuudus ei pruugi lasta kehal piisavalt hapniku saada ning süda võibki selle arvelt rohkem tööd teha, paneb see olukord täitsa muretsema. Kaua ta ikka vastu peab, kui koguaeg 180bpm pulsiga trenne teha?

Lisaks võib väga vabalt mu kehakaalu tõus olla just selle sama Ferritiiniga seotud. Kuna keha on koguaeg väsinud, siis endale märkamatult sööd ju energiat sisse. Väsinud kehaga aga ei jaksa seda energiat ära kulutada ja sealt see nihe sisse tulebki. Ja kui ma siiani pulsikella järgi vaatasin, et vau, nii palju kaloreid läheb ühe trenniga, siis kui eelmist punkti vaadata, siis võis see kalorinäit tulla puhtalt südame lisatöö pärast. Ja reaaselt ma ei ei liigutanudki end nii palju. Näiteks YOGAFUNCI keskmine pulss on mul olnud 137bpm... Joogal?!

Okei, aga need kõik on hetkel vaid oletused. Vähemalt nii kaua kuniks ma pole siinsete arstidega rääkinud ja kuulnud, mis nemad asjast arvavad. Seda teen ma kohe, kui ma oma hääle tagasi saan.
Nimelt olen ma kõigele lisaks, olnud alates selle nädala algusest, juba kolmandat päeva, ilma hääleta. Oleme lastega endale jälle külge pookinud nii nohu kui köha, millest viimane viis esmaspäeva öösel vastu teisipäeva mu hääle. Õudne!

Millal, oh millal ometi, saavad ükskord kõik hädad ja haigused läbi. Ma pole vist reaalselt mitte kunagi nii kehvas seisus olnud. Nii kaua järjest mingite vaevuste käes virelenud ja ennast nii nõrga ja armetuna tundnud. Kõik asjad sajaks nagu nimme sel kuul meile kaela. Nagu just enne reisi mingi kõrgeim vägi paneks meid igast suunast proovile, et puhkus korralikult välja teenida.

Saaks juba päikese kätte ja mõnusat vahemere õhku kopsudesse tõmmata! Vaid kolm nädalat veel!

Foto: Rita Talisoo


EDIT: käisin reede hommikul arstil ning rääkisin oma loo seoses Feritiiniga ära. Kui ta seal küsis, et miks ma otsustasin rauda kontrollida, vastasin talle, et alates suvest olen üle 15kg juurde võtnud ja ilma süüta. Selle peale võttis arst koheselt arvutis uue lehekülje lahti ning pani mulle aja spetsialisti juurde. Küll alles märtsi lõpuks, aga siiski.
Helistades Eesti perearsti nõuande telefonile huvi pärast, teadis aga sealne vanahärra toru otsas öelda, et see raua näit ei tähenda muud, kui et raua tagavarad hakkavad otsa saama ja muretsema ei pea. Võtku ma aga Retaferi ja asi korras. Aga kui varud on lõppemas, kas siis mitte ei peaks ülejäänud juba otsas olema?

Väga naljakas igatahes, mis moodi ühesses esjasse kahes erinevas riigis suhtutakse!

laupäev, 3. veebruar 2018

Kakskümmend üheksa ja pool

Oleme olnud perega pea nädal aega juba kodus. Juba eelmise nädala lõpul olin mina haige ning ööl vastu teisipäeva hakkas Marianna oksendama-kõhugripp! Sealt edasi Gunnar ja... Nii me siis oleme olnud siiani karantiinis.

Nädal kodus on mõjunud kuidagi värskendavalt. Ma olen saanud aega veeta oma lastega, olen saanud mõelda, ennast analüüsida. Sellel suvel tulevad meie peres üsna suured muutused: Elina alustab esimest klassi ja Marianna hakkab lasteaias käima. Tegimegi eelmisel nädalal Elinale kooli valiku taotluse ära. Kuigi panime ta kirja kõige lähemasse kooli, siis loodetavasti saab ta minna väiksemasse klassi ning selle järgi paigutatakse ta siis kooli ümber. Loodetavasti mitte väga kaugele!
Elina kooli järgi paneme siis ka Marianna lasteaia taotlused paika.

See aga on pannud meid Gunnariga mõtlema minu sügise üle. Kuskile täiskohaga tööle ei saa ma minna, kuna pean iga päev Elina kooli viima ja sealt ta ära tooma. Sama Maiannaga.
Teine võimalus on minna õppima. Soomes on tegelikult väga hea süsteem õppimiseks, mida riik tasustab. Aga mida?

Ma saan suve lõpus kolmkümmend. Kolmkümmend! Ma olen palju kuulnud ja näinud, et just siis naistel alles elu algab. Ja ma olengi praegu punktis, kus ma saan poole aasta pärast kolmekümneseks, ja ma ei tea veel, mida ma elult tahan. Mul on täpselt mõned kuud aega mõelda, mida ma siis päriselt teha tahaksin! Kelleks ma siis suueks saades saada tahan? Mingid mõtted käivad peas juba ammu, aga ma ei ole kindel endas.

Küll aga olen ma selles kindel, et nüüd on just see hetk, kui ma pean hakkama mõtlema iseendale. Ma pean tegema seda, mis mind õnnelikuks teeb, et ma saaks vanaduses meenutada, et life well spent. Ma tahan aega veeta perega, näha kuidas mu lapsed kasvavad. Ma tahan tegeleda sellega, mis terve mu keha ja hinge õnnelikuks teeb. Ma tahan olla midagi suuremat! Ma ei taha olla mutrivõtmeke suures masinas vaid peategelane iseenda unistustes.
Ja see kevad saab olema selles suhtes elumuutev.

Juba 37 päeva pärast sõidame Barcelonasse. Ma ei taha teha sellest mingit tavalist puhkust vaid ahmida sisse kõik selleks, et iseenast arendada ja suuremaks kasvatada (ja siinkohal ei mõtle ma pastasid ja paellat 😁). Suve reisi panin ma ka paika just selle seisukohaga, mida ma iseenda jaoks teha tahan ning leidsin meile sihtkohaks riigi, kus ma saan täita ühe enda suurimatest eluunistustest.

See nädal oligi selles mõttes mulle hea, et ma sain vaadata iseenda sisse ning leidsin, et mul on palju eluunistusi, mis on mul jäänud kuskile unustuste soiku. Ja nüüd koorisin ma need dealt välja ning hakkan nende nimel tööle. Kui mitte nüüd, siis millal? Eks?!

Näiteks tahan ma minna õppima Contemporary tantsu. Mitte tantsima vaid õppima! Ma tahan käia ratsutamas. Ma ei tea, miks ma olen selle unistuse ära kaotanud, aga minu suur kirg on hobused ning ma tahan ratsutada! Ma tahan uuesti jooksma hakata. Ma ei tea, küll kus ma selle aja leian, aga ma ju armastan jooksmist!

Sellised võib-olla tühised ja pisikesed asjad, aga minu jaoks tähtsad. Ja ma olen need kuskile tahaplaanile jätnud.

Vat sellised sügavad mõtted mul täna. Kui aus olla, siis mul on hinges väike värin kõigele mõeldes. Ma olen suht harjumuste ori ning muutused on minu jaoks hirmuäratavad. Ma kardan sadat erinevat asja. Aga äkki ma kahetsen? Aga äkki ma ei saa hakkama? Aga äkki, aga äkki...?
Aga äkki on aeg elada iseendale ja õnnelikult?





PS: selle aastasel EBA-l ma ei osale sest:
  1. ma ei teaks mis kategooriasse end paigutada
  2. eelmine aasta jättis natukene paha maigu suhu kogu oma korralduse ning kategooriate ebareguleerituse poolest
  3. mul ei ole ürituselt mitte midagi võita ega kasu saada
Ma loodan, et tei ei arva nüüd keegi, et teile näkku sülitan*!



*väljend Marimell blogist, kus keegi ütles, et mitte osalemine on  nagu lugejatele näkku sülitamine!