laupäev, 3. veebruar 2018

Kakskümmend üheksa ja pool

Oleme olnud perega pea nädal aega juba kodus. Juba eelmise nädala lõpul olin mina haige ning ööl vastu teisipäeva hakkas Marianna oksendama-kõhugripp! Sealt edasi Gunnar ja... Nii me siis oleme olnud siiani karantiinis.

Nädal kodus on mõjunud kuidagi värskendavalt. Ma olen saanud aega veeta oma lastega, olen saanud mõelda, ennast analüüsida. Sellel suvel tulevad meie peres üsna suured muutused: Elina alustab esimest klassi ja Marianna hakkab lasteaias käima. Tegimegi eelmisel nädalal Elinale kooli valiku taotluse ära. Kuigi panime ta kirja kõige lähemasse kooli, siis loodetavasti saab ta minna väiksemasse klassi ning selle järgi paigutatakse ta siis kooli ümber. Loodetavasti mitte väga kaugele!
Elina kooli järgi paneme siis ka Marianna lasteaia taotlused paika.

See aga on pannud meid Gunnariga mõtlema minu sügise üle. Kuskile täiskohaga tööle ei saa ma minna, kuna pean iga päev Elina kooli viima ja sealt ta ära tooma. Sama Maiannaga.
Teine võimalus on minna õppima. Soomes on tegelikult väga hea süsteem õppimiseks, mida riik tasustab. Aga mida?

Ma saan suve lõpus kolmkümmend. Kolmkümmend! Ma olen palju kuulnud ja näinud, et just siis naistel alles elu algab. Ja ma olengi praegu punktis, kus ma saan poole aasta pärast kolmekümneseks, ja ma ei tea veel, mida ma elult tahan. Mul on täpselt mõned kuud aega mõelda, mida ma siis päriselt teha tahaksin! Kelleks ma siis suueks saades saada tahan? Mingid mõtted käivad peas juba ammu, aga ma ei ole kindel endas.

Küll aga olen ma selles kindel, et nüüd on just see hetk, kui ma pean hakkama mõtlema iseendale. Ma pean tegema seda, mis mind õnnelikuks teeb, et ma saaks vanaduses meenutada, et life well spent. Ma tahan aega veeta perega, näha kuidas mu lapsed kasvavad. Ma tahan tegeleda sellega, mis terve mu keha ja hinge õnnelikuks teeb. Ma tahan olla midagi suuremat! Ma ei taha olla mutrivõtmeke suures masinas vaid peategelane iseenda unistustes.
Ja see kevad saab olema selles suhtes elumuutev.

Juba 37 päeva pärast sõidame Barcelonasse. Ma ei taha teha sellest mingit tavalist puhkust vaid ahmida sisse kõik selleks, et iseenast arendada ja suuremaks kasvatada (ja siinkohal ei mõtle ma pastasid ja paellat 😁). Suve reisi panin ma ka paika just selle seisukohaga, mida ma iseenda jaoks teha tahan ning leidsin meile sihtkohaks riigi, kus ma saan täita ühe enda suurimatest eluunistustest.

See nädal oligi selles mõttes mulle hea, et ma sain vaadata iseenda sisse ning leidsin, et mul on palju eluunistusi, mis on mul jäänud kuskile unustuste soiku. Ja nüüd koorisin ma need dealt välja ning hakkan nende nimel tööle. Kui mitte nüüd, siis millal? Eks?!

Näiteks tahan ma minna õppima Contemporary tantsu. Mitte tantsima vaid õppima! Ma tahan käia ratsutamas. Ma ei tea, miks ma olen selle unistuse ära kaotanud, aga minu suur kirg on hobused ning ma tahan ratsutada! Ma tahan uuesti jooksma hakata. Ma ei tea, küll kus ma selle aja leian, aga ma ju armastan jooksmist!

Sellised võib-olla tühised ja pisikesed asjad, aga minu jaoks tähtsad. Ja ma olen need kuskile tahaplaanile jätnud.

Vat sellised sügavad mõtted mul täna. Kui aus olla, siis mul on hinges väike värin kõigele mõeldes. Ma olen suht harjumuste ori ning muutused on minu jaoks hirmuäratavad. Ma kardan sadat erinevat asja. Aga äkki ma kahetsen? Aga äkki ma ei saa hakkama? Aga äkki, aga äkki...?
Aga äkki on aeg elada iseendale ja õnnelikult?





PS: selle aastasel EBA-l ma ei osale sest:
  1. ma ei teaks mis kategooriasse end paigutada
  2. eelmine aasta jättis natukene paha maigu suhu kogu oma korralduse ning kategooriate ebareguleerituse poolest
  3. mul ei ole ürituselt mitte midagi võita ega kasu saada
Ma loodan, et tei ei arva nüüd keegi, et teile näkku sülitan*!



*väljend Marimell blogist, kus keegi ütles, et mitte osalemine on  nagu lugejatele näkku sülitamine!

Kommentaare ei ole: