kolmapäev, 27. juuni 2018

Abivahendid minu teekonnal

Kuna ma nüüd olen saanud proovida elu oma toidulisanditega ning ilma, siis mõtlesin, et ma näitan ja tutvustan siin ka, mida ma siis enda tervise turgutamiseks kasutan. ja nüüd saan ma ka omast kogemusest juurde lisada, kas ja kuidas miski mõjub.

Dong Quai: ehk maakeeli Hiina heinputk, tuntud ka kui naiste ženšen. Kasutatakse peamiselt naiste tervise probleemidel ( menstruatsiooni valu, PMS, ebakorrapärane tsükkel, vaagna valu, menopaus, viljatus, väsimus, seksuaaliha puudumine). Dong Quai pärineb porgandiliste perekonnast. Sisaldab naturaalselt: kumariini, fütosteroole, polüsahhariide, flavonoide, vitamiin B12, vitamiin A, Vitamiin E, niatsiini, foolhapet, rauda, antioksüdante. Kasutatakse ka halva vere korral, kõhu kinnisuse ja allergiate ennetamiseks, psoriaasi korral, tuju tõstmiseks, vanaduse märkide ennetamiseks, immuunsuse tõstmiseks.

Minu kogemus: kui ma esialgu seda võtma hakkasin, olin ma suhteliselt skeptiline. Ma ostsin enda kuu aja varu ära mai alguses, aga tuulepea nagu ma olen, unustasin ma koguaeg neid järjepidevalt võtta. Alles siis kui ma juuni alguses Eestisse läksin, hakkasin neid iga päev järjepidevalt võtma. Viimased kapslid võtsin sisse Soome tagasi jõudes, nii et korralikult sain neid tarbida täpselt kaks nädalat. Viimasel nädalal tundsin ma juba, et kuigi need ehk füüsiliselt kuidagi ei mõju (andkem tõele au ka, eesti jäätised on nii-nii head!), siis emotsionaalselt olen ma kuidagi palju rahulikum tasakaalukam. Ma olin lastega palju rahulikum, ei tormanud kusagile koguaeg, ei tundnud ennast kuidagi lõksus või kinni olevat ning mis põhiline, ma võin enam-vähem kindlalt väita, et ma olin päriselt õnnelik!
Kui ma Soome tagasi jõudsin, võtsin ma viimased kapslid ära ning tegin siis paari nädalase pausi. Ma ei tea, kas see vajalik on, aga nii igaksjuhuks. Esimestel päevadel oli kõik üsna tavapärane, kuid mida päev edasi, seda enam ma tundsin kuidas mustad mõtted hakkavad tagasi tulema. Nüüd, kui ma olin pea kaks nädalat lisandit võtmata, olen ma jälle kuidagi pinges. Ma ärritun palju kiiremini ja palju rohkem.
Kuna neid on saada aga ainult looduspoodides (ning need ei ole just kõige odavam kraam siinmail), siis plaanisin ma minna neid ostma nädala lõpus Helsingisse. Puhtjuhuslikult sattusin ma täna kodu juures looduspoodi ning avastasin need ka sealt. Tellisin endale ühed ka netist, väheke odavamalt, aga ootan neid juba üle kuu ning tarnija laiutab käsi, et nemad toote teekonda ei näe ning aidata ei saa. Nojah!
Fun fact- Kummaski Soome looduspoes ei teadnud müüja, mis asi see Dong Quai on. Esimesel korral juhatasin ise teenindaja õige toote juurde ning täna näitasin purgi pilti internetist ning ta tundis firma ära. Selle firma oma küll ei olnud, aga üleval oli olemas teise firma õige toode.

Berberiin: ehk harilik kukerpuu, vähendab  glükoosi tootmist maksas ja parandab hüppeliselt insuliinitundlikkust. Berberiinil on  tugev seente ja parasiitide vastane ning antibakteriaalne toime. Lisand pakub tõhusat leevendust nii südamehaiguste kui Alzheimeri sümptomite puhul. Berberiin alandab kolesterooli ning vähendab magusaisu. Samuti vähendab vererõhku ning aitab veresoonte laienemise vastu.

Minu kogemus: jällegi sama teema, ostsin ära, aga ei olnud püsivust iga päev meeles pidada nende võtmist. Alles Rakveres sai neid iga päev sisse krõbistatud. Kui nüüd igapäevane jäätis välja arvata, siis igasugused näksimised jäid päev-päevalt vähemaks. Aga kaks nädalat on ilmselgelt liiga väike aeg, et mingit suurt muutust näha. Koju tulles tegin ka nendest pausi sisse, kuigi pakk oli poolik alles. Selle ajaga on eriti tagasi tulnud magusaisu ja õhtused ülesöömise tujud.
Jällegi, Soomes maksab pakk pea 30€. Amazonist sain oma kapslihunniku kätte 17 EUROga. Kallis kraam!
Fun fact: berberiinist tehakse neid vanainimeste lemmik komme- barbarussi karamelle.

Musta pähkli ekstrakt(LINK) kõrgelt hinnatud tänu selle koostises olevate looduslike ainete tõhusale toimele.Taim sisaldab polüfenoole, juglooni, karotiini, C, B1-, B6-, F-, E-viatmiini, eeterlikku õli, orgaanilisi happeid, tanniine ja teisi aineid. Musta pähkli ekstrakt aitab puhastada organismi, toetada seedetrakti ja immuunsüsteemi. Must pähkel on eriti rikas C- vitamiini poolest, mis teeb temast suurepärase antioksüdandi kaitstes organismi vabade radikaalide kahjuliku mõju eest. C-vitamiini leidub temas kaheksa korda enam kui mustsõstras ja viiskümmend korda rohkem kui tsitrusviljades.
 Seda hakkasin ma võtma juba märtsi lõpus tegelikult. Nii vahelduva eduga. Nüüd on kuskil paari nädala jagu veel purgis ootamas. Täpselt selleks ajaks peaks otsa saama, kui uue laari osta saan. Võtmise jätsin pooleli, sest tarbida tuleb neid kuurina.

Lisaks võtan ma veel probootikume (LINK), raua siirupit ning D-3 vitamiini (LINK).

Vot sellised abimehed mul. Kõik asjad, mida ma tarbin on 100% looduslikud ning ilma nö kõrvalmõjudeta. ja kuigi nii mõnegi asja puhul näen ja tunnen ma ise, et abi neist saab, siis teadvustan ma endale, et imeravimid neist miski ei ole ning protsess saab olema pikk ja aeganõudev. Ning mis peamine, tervenemine (ning sellega kaasnev kaalulangus) peab alguse saama siiski minust endast. Aga hea on teada, et ma seda kõike millegiga abistada ja toetada saan!


*postitus ei ole sündinud koostöös mitte ühegi firmaga. Olen kõik tooted ise ostnud ning maksnud. Ma lihtsalt väga-väga soovitan enda toidulisandid soetada Eestimaisest ECOSH (LINK) poest!


Viited:
Dong Quai 
Berberiin 

reede, 22. juuni 2018

Koolidest

Enne kui ma päris teema juurde lähen, tahaksin ma ära märkida selle, et mul jäi omal ajal keskkool pooleli. Põhikooli lõpetasin pisikeses, alla kahesaja õpilasega koolis, kus lõpetasime üheksanda klassi vaid viie tüdrukuga (peaksimegi kokku saama millalgi-varsti 15a möödas!). Peale seda kolisin sugulaste juurde Tallinnasse ning alustasin keskkooli suured, erinevate kallakute ja süsteemidega koolis. Valisin endale ajakirjanduse kallaku, mis mulle väga, väga meeldis. Mulle on alati kirjutamine meeldinud. Kuid mulle ei meeldinud koolis käia. Just suuremalt osalt inimeste pärast. Ärge minust valesti aru saage, minu klassis oli nii palju toredaid inimesi, kuid üldpilt minu jaoks oli hirmus. Kujutate ette, minu üle naerdi isegi sellepärast tunni ajal, et mul oli hobusesaba külje peal...
Igatahes jah, olles tulnud väikesest koolis, kus õpetajad aitasid ja said personaalselt tegeleda, kus meil olid nii mõnedki ained veidi vajaka jäänud siis... minu jaoks oli kõik see nii vale. Ning üha enam ja enam ma jäin kooli minemata. Lõpuks mind lihtsalt kooliaasta lõpus eemaldati õpilaste nimekirjast.

Siis sain ma tööle ja kuigi ma töö kõrvalt püüdsin õhtukoolis käia, siis tol hetkel tundus töö ja palk tähtsamad. Sõbrad ja peod ka.

Ühel hetkel ma lõpuks siiski võtsin end kokku ning läksin uuesti kümnendasse klassi. Lõpuks leidsin ma endale klassi, kes oli ühtehoidev ja sai omavahel ilusti läbi. Lõpetasingi kümnenda klassi ning jõudsin ka üheteiskümnendas käia. Siis jäin last ootama ning kolisin otsapidi Soome.

Ning kiirelt ülehüpates: siin ma olen. Aastaid hiljem, kaks last üles kasvatanud, vahepeal treeneri ameti omandanud ning tööd teinud.

Sel kevadel, seoses sellega, et üks tüdrukutest läheb kooli ning teine lasteaeda, olin risttee ees: mida MINA edasi teen? Hakkasin vaikselt vaatama erinevaid koole ja koolitusi. Ning ühel hetkel olin punktis, kus Gunnari venna elukaaslane ütles mulle, et ma saadaks taotluse kutsekooli, koka erialale ära. Kiiresti! Saatsingi samal õhtul selle teele ning paar päeva hiljem sain kõne ja kirja, et võtku ma kõik enda kooli paberid kaasa ning olen oodatud vestlusele.

Vestlus läks hästi ning kuuldes, et mul on kaks last, uuriti ääri-veeri, kas ma nende kõrvalt ikka saan koolis käia. Vastasin, et mul on abikaasa ja lapsehoidja olemas ning annab korraldada küll. Sain vastuseks, et kõik paistab positiivne ning juuni keskel saadetakse vastu koju, kas ma sain õpipaiga või ei.

Vahepeal oli Elina koolis tutvumispäev. Seal tehti meile selgeks, et lapsed tuleb tuua terve aasta jooksul jalgsi kooli ning koolist ära viia. Esimese klassi koolitunnid kestavad maksimaalselt neli tundi ning selle ajaga ei jõuaks ma iial enda kooli, olla seal tundides ning siis veel lapsele järgi. Jah, on küll võimalus jätta ta nö pikapäevarühma, kuid siin, meie lapsega, ei tundu see kõige parem varjant.

Olengi pea kaks kuud mõelnud, et mida ma siis teen nüüd. Kolmapäeval sain kirja, et saingi kursusele õpikoha ning nad ootavad minult vastust, kas ma võtan selle vastu või ei. Ma tunnen ennast natukene nagu lõhkise küna ees. Ühest küljest-kamoon- ma sain ju kooli sisse ja koka amet oleks elline, kus saaks igapool maailmas kuskilgi mingit tööd. Teisalt on paljud mulle püüdnud selgeks teha, et ma ei saa lastekõrvalt siiski seda teed veel sel aastal ette võtta. Ühest küljest pakuti välja varjant, et saan pool aastat või aasta kohe õpipuhkust võtta, aga siiski enda kohta säilitada. Teisalt aga... ma peaks ütlema et tegelikuses see ala mind väga ei tõmba. Ja see vist ongi see suurim otsustaja ka. Ma saatsin selle taotluse ära, sest sel hetkel olid taotluste saatmise ajad otsa saama ning see tundus olevat viimane õlekõrs. Tegelikuses olin ma aga kuid ja kuid enne seda vaadanud kohti turismi alale. Ma olen turismi alast mõelnud juba üle kümne aasta.

Ja nii ma vist siis otsustasingi, et ma järgin siiski oma südant ning saadan praegu vastuse, et ma loobun enda kohast. Saan rahulikult Elina kooliga aastakese koostööd teha ning Mariannat lasteaiaga harjutada. Lisaks plaanin ma lõpuks juhiload ära teha. Ja siis on mul aega veel lisa pool aastakest ja veidi peale, et vaadata endale see õige ala, mida ja kuhu õppima minna.

Vat sellised jutud täna hoopis. Ahjaa, tegelikult, kui me Barcelonast tagasi tulime, siis ütlesin mokaotsast Gunnarile, et mulle meeldiks stjuardess olla. Ma ei teagi miks! Kunagi käisin isegi Estonian Airi katsetel ning sain üsna kaugele. Tol ajal aga olin ma prillikandja ning see sai üheks põhjuseks, miks ma konkurssist välja langesin. Lisaks polnud ma tol ajal lennanud ja hakkasin seda pelgama.
Nüüd ütlesingi ma Gunnarile, et kui ma oleks vähemalt 20kg kergem ja ilma pisikeste lasteta, läheks ma esimesel võimalusel proovima. Äkki siis see ongi minu võimalus- mõned aastad turismikooliga seda edasi lükata, et lapsed oleks piisavalt suured, et emme lennuki peal töötab?

Eks elu näitab! Enne on vaja tervis korda saada-jällegi hea põhjus, miks aastakeseks aeg maha tõmmata!

pühapäev, 17. juuni 2018

Esimene

Tere sõbrad! Kes vanad tuttavad, kes uued. See blogi on vahelduvate tõusude ja mõõnadega elanud juba pea kaheksa aastat. Oli see märtsi lõpp kui ma sain teada oma tervislikust seisundist ning otsustasin lõplikult oma veebipäeviku sulgeda. Nimelt, mina, terve selle blogi eluea olnuna spordisõber ja tervislik toituja, avastasin, et ma olen haige. Täpselt aasta tagasi hakkasin ma meeletu kiirusega kaalust juurde võtma ning hoolimata kõigist minu pingututest, ei suutnud ma oma kaalutõusu peatada.

Minule, kes ma olengi pea terve oma elu olnud paksuke ning siis üle viie aasta olnud sale, sportlik ja vormis, oli see möödunud aasta laastav. Ma muutusin täielikult ning langesin iga päevaga üha mustemasse auku. Ma muutusin kibestunuks, õelaks ning eemaldusin inimestest, kes mind armastasid ning toetasid. Olin iseenda ja oma emotsioonidega nii pahuksis, et ei osanud nendega toime tulla ning süüdistasin tervet ülejäänud maailma selles, mis minuga toimus.

Mis minuga aga siis toimus? Ühesõnaga, veel eelmisel kevadel olin ma ametis enda viimaste beebikilode kaotamisega. Kõik läks hästi ja suurepäraselt kuniks ma läksin töölt suvepuhkusele, jätsin oma teise tütre rinnapiimalt ära ning hakkasin pühendama oma treeninguid maratoniks treenimisele. Kuskil kuu ajaga võtsin ma juurde 5kg. Sealt edasi veel viis jne, jne. Tol hetkel olin ma kindel, et asi on minus: ma ei söö piisavalt tervislikult, ma söön liiga palju, ma teen liiga vähe trenni. Tegelikuses oli mu toidulaud tervislik ja lõpuks isegi kesine, ma treenisin pea 12h nädalas inensiivselt ning jagasin iga päev maid oma kahe tütrega. Tundus täiesti arusaamatu, miks ma ikka juurde võtan. Maratoniks treenimine jäi mul suve lõpus pooleli, sest minu pulss oli meeletu kiirusega tõusma hakanud ning vigastasin oma põlve.

Jõuludeks olin ma juurde võtnud hirmutavad 20kg, ise seejuures ikka veel trenni tehes ning toidulauda piirates.

Märtsi lõpus käisime me perega Barcelonas. Seal olles ütles minu abikaasa naljatades, et kui ma kunagi temaga ühe palju kaalun, kas me võime leivad eraldi kappidesse panna (meil on üksteise suhtes väga must huumorimeel ning see lause oli osa ühest pikast naljas. Tegelikuses toetab ta mind 100%). Sel hetkel naersin talle laginal vastu, et okei, sest jõulude ajast teadsin ma, et sinnani on veel pikk-pikk tee. Tegelikult, eneselegi teadmata, olin ma sellele hetkele vägagi lähedal juba.




Barcelonast tagasi jõudes, sattusin ma pool kogemata Angelika Somelari vastuvõtule, kes mulle teatas, et minu kõige suurem mure allikas on hormoonid, millest ühed on liiga kõrged ja teised liiga madalad. Lisaks veel mõned muud väiksemad häired organismis, mis kõik olid toidu piiramise ja meeletu trenni tagajärjed. Kuid hormoonid- siin leidus ka põhjus minu arusaamatule kaalutõusule. Ema mainis seda mulle juba ammu, et see ei saa muud olla kui hormoonid. Tundus see ka suht loogiline, sest mu hädad hakkasid pihta peale seda, kui tütre rinnapiimalt ära võõrutasin.

Õnneks, kuigi ma seda tundsin, ei olnud ma oma hädas üksi. Minu tiimikaaslased toetasid mind ning ei heitnud minu kaalu kunagi mulle ette, mulle pakusid abi nii Angelika ise, kui üks tore toitumisterapeut. Ma lõpetasin enda töö treenerina ning võtsin pausi ka oma kirest-tantsimisest. Ning jäin koju endaga tegelema ning ennast aitama. Kui mul kästi minna lõpuks jälle kaalule, sain ma shoki- ma olin alla kahe kuu veel üle kümne kilo juurde võtnud. Ning siis hakkas minu jaoks allakäik-veel suurem kui enne!

Ma sulgesin kõik oma armsad inimesed ära oma elust. Ma istusingi kodus ja haletsesin ning vihkasin ennast. Ma püüdsin teistele susates enda enesetunnet kuidagi upitada, olin oma tunnete ja emostioonidega täiesti segaduses, eksinud ja peapeale pööratud. Hoolimata abist, mis ma sain ja mida mulle pakuti, puiklesin ma kõigile nõuannetele vastu ning tegin ikka nii nagu ma ise heaks arvasin. Ning kui tulemusi ikka ei tulnud, sain ma veel vihasemaks.

Kuniks tuli mai lõpp. Inimene, kes on mulle pikalt olnud hinge-ja saatusekaaslaseks, pani mulle aru pähe. Ta oli esimene inimene, kes mulle selle aja jooksul otse välja ütles, et ma olen muutunud kellekski, kellega keegi ei soovigi enam koos olla. Ning see oligi see külm dush, mida ma vajasin.

Tänaseks päevaks olen ma endaga nii kaugel, et ma ei ole alla võtnud. Ma ei tea, ehk olen isegi juurde veel võtnud. Kuid ma olen teinud endaga rahu ning saanud aru sellest, et minu hetkeseisund ei ole minu süü. Ma saan aru, et enda piinamisega ei saavuta ma midagi ning olen oma meeled ja südame teinud puhtaks negatiivsetest emotsioonidest ja mõtetest. Täna, olen ma ca 2+ nädalat võtnud erinevaid taimseid abivahendeid, mis aitavad nii hormoone tasakaalustada, kui veresuhkrut stabiilsena hoida. Tean, ma ei saagi üleöö uuesti sinna vormi, kus ma olin aasta tagasi, kuid usun, et see, kus ma olen täna, on minu jaoks juba pool võitu. Ma teadvustan endale, et ees saab olema pikk ja kindlasti ka vaevarikas võitlus, kuid ma olen  leppinud sellega ning valmis oma teekonda alustama.


Sellest ka minu blogi taasavamine- ma ei taha enam peita end maailma eest ja häbendeda seda, milline ja kus ma olen praegu. Ma tahaksin näidata ja rääkida, et kõik ei ole alati must-valge ning jagada enda teekonda. Ehk on sellest abi ka kellelegi teisele.