pühapäev, 17. juuni 2018

Esimene

Tere sõbrad! Kes vanad tuttavad, kes uued. See blogi on vahelduvate tõusude ja mõõnadega elanud juba pea kaheksa aastat. Oli see märtsi lõpp kui ma sain teada oma tervislikust seisundist ning otsustasin lõplikult oma veebipäeviku sulgeda. Nimelt, mina, terve selle blogi eluea olnuna spordisõber ja tervislik toituja, avastasin, et ma olen haige. Täpselt aasta tagasi hakkasin ma meeletu kiirusega kaalust juurde võtma ning hoolimata kõigist minu pingututest, ei suutnud ma oma kaalutõusu peatada.

Minule, kes ma olengi pea terve oma elu olnud paksuke ning siis üle viie aasta olnud sale, sportlik ja vormis, oli see möödunud aasta laastav. Ma muutusin täielikult ning langesin iga päevaga üha mustemasse auku. Ma muutusin kibestunuks, õelaks ning eemaldusin inimestest, kes mind armastasid ning toetasid. Olin iseenda ja oma emotsioonidega nii pahuksis, et ei osanud nendega toime tulla ning süüdistasin tervet ülejäänud maailma selles, mis minuga toimus.

Mis minuga aga siis toimus? Ühesõnaga, veel eelmisel kevadel olin ma ametis enda viimaste beebikilode kaotamisega. Kõik läks hästi ja suurepäraselt kuniks ma läksin töölt suvepuhkusele, jätsin oma teise tütre rinnapiimalt ära ning hakkasin pühendama oma treeninguid maratoniks treenimisele. Kuskil kuu ajaga võtsin ma juurde 5kg. Sealt edasi veel viis jne, jne. Tol hetkel olin ma kindel, et asi on minus: ma ei söö piisavalt tervislikult, ma söön liiga palju, ma teen liiga vähe trenni. Tegelikuses oli mu toidulaud tervislik ja lõpuks isegi kesine, ma treenisin pea 12h nädalas inensiivselt ning jagasin iga päev maid oma kahe tütrega. Tundus täiesti arusaamatu, miks ma ikka juurde võtan. Maratoniks treenimine jäi mul suve lõpus pooleli, sest minu pulss oli meeletu kiirusega tõusma hakanud ning vigastasin oma põlve.

Jõuludeks olin ma juurde võtnud hirmutavad 20kg, ise seejuures ikka veel trenni tehes ning toidulauda piirates.

Märtsi lõpus käisime me perega Barcelonas. Seal olles ütles minu abikaasa naljatades, et kui ma kunagi temaga ühe palju kaalun, kas me võime leivad eraldi kappidesse panna (meil on üksteise suhtes väga must huumorimeel ning see lause oli osa ühest pikast naljas. Tegelikuses toetab ta mind 100%). Sel hetkel naersin talle laginal vastu, et okei, sest jõulude ajast teadsin ma, et sinnani on veel pikk-pikk tee. Tegelikult, eneselegi teadmata, olin ma sellele hetkele vägagi lähedal juba.




Barcelonast tagasi jõudes, sattusin ma pool kogemata Angelika Somelari vastuvõtule, kes mulle teatas, et minu kõige suurem mure allikas on hormoonid, millest ühed on liiga kõrged ja teised liiga madalad. Lisaks veel mõned muud väiksemad häired organismis, mis kõik olid toidu piiramise ja meeletu trenni tagajärjed. Kuid hormoonid- siin leidus ka põhjus minu arusaamatule kaalutõusule. Ema mainis seda mulle juba ammu, et see ei saa muud olla kui hormoonid. Tundus see ka suht loogiline, sest mu hädad hakkasid pihta peale seda, kui tütre rinnapiimalt ära võõrutasin.

Õnneks, kuigi ma seda tundsin, ei olnud ma oma hädas üksi. Minu tiimikaaslased toetasid mind ning ei heitnud minu kaalu kunagi mulle ette, mulle pakusid abi nii Angelika ise, kui üks tore toitumisterapeut. Ma lõpetasin enda töö treenerina ning võtsin pausi ka oma kirest-tantsimisest. Ning jäin koju endaga tegelema ning ennast aitama. Kui mul kästi minna lõpuks jälle kaalule, sain ma shoki- ma olin alla kahe kuu veel üle kümne kilo juurde võtnud. Ning siis hakkas minu jaoks allakäik-veel suurem kui enne!

Ma sulgesin kõik oma armsad inimesed ära oma elust. Ma istusingi kodus ja haletsesin ning vihkasin ennast. Ma püüdsin teistele susates enda enesetunnet kuidagi upitada, olin oma tunnete ja emostioonidega täiesti segaduses, eksinud ja peapeale pööratud. Hoolimata abist, mis ma sain ja mida mulle pakuti, puiklesin ma kõigile nõuannetele vastu ning tegin ikka nii nagu ma ise heaks arvasin. Ning kui tulemusi ikka ei tulnud, sain ma veel vihasemaks.

Kuniks tuli mai lõpp. Inimene, kes on mulle pikalt olnud hinge-ja saatusekaaslaseks, pani mulle aru pähe. Ta oli esimene inimene, kes mulle selle aja jooksul otse välja ütles, et ma olen muutunud kellekski, kellega keegi ei soovigi enam koos olla. Ning see oligi see külm dush, mida ma vajasin.

Tänaseks päevaks olen ma endaga nii kaugel, et ma ei ole alla võtnud. Ma ei tea, ehk olen isegi juurde veel võtnud. Kuid ma olen teinud endaga rahu ning saanud aru sellest, et minu hetkeseisund ei ole minu süü. Ma saan aru, et enda piinamisega ei saavuta ma midagi ning olen oma meeled ja südame teinud puhtaks negatiivsetest emotsioonidest ja mõtetest. Täna, olen ma ca 2+ nädalat võtnud erinevaid taimseid abivahendeid, mis aitavad nii hormoone tasakaalustada, kui veresuhkrut stabiilsena hoida. Tean, ma ei saagi üleöö uuesti sinna vormi, kus ma olin aasta tagasi, kuid usun, et see, kus ma olen täna, on minu jaoks juba pool võitu. Ma teadvustan endale, et ees saab olema pikk ja kindlasti ka vaevarikas võitlus, kuid ma olen  leppinud sellega ning valmis oma teekonda alustama.


Sellest ka minu blogi taasavamine- ma ei taha enam peita end maailma eest ja häbendeda seda, milline ja kus ma olen praegu. Ma tahaksin näidata ja rääkida, et kõik ei ole alati must-valge ning jagada enda teekonda. Ehk on sellest abi ka kellelegi teisele.



10 kommentaari:

Marilin Hüvenen ütles ...

��❤

Annika ütles ...

Nii tore, Kati ! Nii tore on see,et Sa oled iseendaga rahu sõlminud ja see, et peale selle postituse lugemist oleks ma Sinult nagu jalaga tagumikku saanud! Ma tahan ka iseendaga rahu sõlmida...
Aitäh ja palju edu Sulle !

Mariliis Saar ütles ...

Tere tulemast tagasi. Rõõm Sind jälle näha :)

Anonüümne ütles ...

Ma ei teadnudki, et blogi vahepeal kinni oli. Sattusin Delfist mingit blogiauhindade lugu lugema ja mõtlesin, et huvitav, mis Kati teeb.
Huh. Ole tugev, edu ja meelekindlust paranemise teel.

Kati ütles ...

💞

Kati ütles ...

Aitäh 😊!

Kati ütles ...

Rõõm on tagasi olla 😉!

Kati ütles ...

Oi, milline tore kokkusattumus 😀. Aitäh 😊

perfectnightmare ütles ...

Aitäh armsa ja ausa postituse eest. Jõudu ja jaksu Sinu teekonnal! :)

Kati ütles ...

Aitäh 😊