reede, 22. juuni 2018

Koolidest

Enne kui ma päris teema juurde lähen, tahaksin ma ära märkida selle, et mul jäi omal ajal keskkool pooleli. Põhikooli lõpetasin pisikeses, alla kahesaja õpilasega koolis, kus lõpetasime üheksanda klassi vaid viie tüdrukuga (peaksimegi kokku saama millalgi-varsti 15a möödas!). Peale seda kolisin sugulaste juurde Tallinnasse ning alustasin keskkooli suured, erinevate kallakute ja süsteemidega koolis. Valisin endale ajakirjanduse kallaku, mis mulle väga, väga meeldis. Mulle on alati kirjutamine meeldinud. Kuid mulle ei meeldinud koolis käia. Just suuremalt osalt inimeste pärast. Ärge minust valesti aru saage, minu klassis oli nii palju toredaid inimesi, kuid üldpilt minu jaoks oli hirmus. Kujutate ette, minu üle naerdi isegi sellepärast tunni ajal, et mul oli hobusesaba külje peal...
Igatahes jah, olles tulnud väikesest koolis, kus õpetajad aitasid ja said personaalselt tegeleda, kus meil olid nii mõnedki ained veidi vajaka jäänud siis... minu jaoks oli kõik see nii vale. Ning üha enam ja enam ma jäin kooli minemata. Lõpuks mind lihtsalt kooliaasta lõpus eemaldati õpilaste nimekirjast.

Siis sain ma tööle ja kuigi ma töö kõrvalt püüdsin õhtukoolis käia, siis tol hetkel tundus töö ja palk tähtsamad. Sõbrad ja peod ka.

Ühel hetkel ma lõpuks siiski võtsin end kokku ning läksin uuesti kümnendasse klassi. Lõpuks leidsin ma endale klassi, kes oli ühtehoidev ja sai omavahel ilusti läbi. Lõpetasingi kümnenda klassi ning jõudsin ka üheteiskümnendas käia. Siis jäin last ootama ning kolisin otsapidi Soome.

Ning kiirelt ülehüpates: siin ma olen. Aastaid hiljem, kaks last üles kasvatanud, vahepeal treeneri ameti omandanud ning tööd teinud.

Sel kevadel, seoses sellega, et üks tüdrukutest läheb kooli ning teine lasteaeda, olin risttee ees: mida MINA edasi teen? Hakkasin vaikselt vaatama erinevaid koole ja koolitusi. Ning ühel hetkel olin punktis, kus Gunnari venna elukaaslane ütles mulle, et ma saadaks taotluse kutsekooli, koka erialale ära. Kiiresti! Saatsingi samal õhtul selle teele ning paar päeva hiljem sain kõne ja kirja, et võtku ma kõik enda kooli paberid kaasa ning olen oodatud vestlusele.

Vestlus läks hästi ning kuuldes, et mul on kaks last, uuriti ääri-veeri, kas ma nende kõrvalt ikka saan koolis käia. Vastasin, et mul on abikaasa ja lapsehoidja olemas ning annab korraldada küll. Sain vastuseks, et kõik paistab positiivne ning juuni keskel saadetakse vastu koju, kas ma sain õpipaiga või ei.

Vahepeal oli Elina koolis tutvumispäev. Seal tehti meile selgeks, et lapsed tuleb tuua terve aasta jooksul jalgsi kooli ning koolist ära viia. Esimese klassi koolitunnid kestavad maksimaalselt neli tundi ning selle ajaga ei jõuaks ma iial enda kooli, olla seal tundides ning siis veel lapsele järgi. Jah, on küll võimalus jätta ta nö pikapäevarühma, kuid siin, meie lapsega, ei tundu see kõige parem varjant.

Olengi pea kaks kuud mõelnud, et mida ma siis teen nüüd. Kolmapäeval sain kirja, et saingi kursusele õpikoha ning nad ootavad minult vastust, kas ma võtan selle vastu või ei. Ma tunnen ennast natukene nagu lõhkise küna ees. Ühest küljest-kamoon- ma sain ju kooli sisse ja koka amet oleks elline, kus saaks igapool maailmas kuskilgi mingit tööd. Teisalt on paljud mulle püüdnud selgeks teha, et ma ei saa lastekõrvalt siiski seda teed veel sel aastal ette võtta. Ühest küljest pakuti välja varjant, et saan pool aastat või aasta kohe õpipuhkust võtta, aga siiski enda kohta säilitada. Teisalt aga... ma peaks ütlema et tegelikuses see ala mind väga ei tõmba. Ja see vist ongi see suurim otsustaja ka. Ma saatsin selle taotluse ära, sest sel hetkel olid taotluste saatmise ajad otsa saama ning see tundus olevat viimane õlekõrs. Tegelikuses olin ma aga kuid ja kuid enne seda vaadanud kohti turismi alale. Ma olen turismi alast mõelnud juba üle kümne aasta.

Ja nii ma vist siis otsustasingi, et ma järgin siiski oma südant ning saadan praegu vastuse, et ma loobun enda kohast. Saan rahulikult Elina kooliga aastakese koostööd teha ning Mariannat lasteaiaga harjutada. Lisaks plaanin ma lõpuks juhiload ära teha. Ja siis on mul aega veel lisa pool aastakest ja veidi peale, et vaadata endale see õige ala, mida ja kuhu õppima minna.

Vat sellised jutud täna hoopis. Ahjaa, tegelikult, kui me Barcelonast tagasi tulime, siis ütlesin mokaotsast Gunnarile, et mulle meeldiks stjuardess olla. Ma ei teagi miks! Kunagi käisin isegi Estonian Airi katsetel ning sain üsna kaugele. Tol ajal aga olin ma prillikandja ning see sai üheks põhjuseks, miks ma konkurssist välja langesin. Lisaks polnud ma tol ajal lennanud ja hakkasin seda pelgama.
Nüüd ütlesingi ma Gunnarile, et kui ma oleks vähemalt 20kg kergem ja ilma pisikeste lasteta, läheks ma esimesel võimalusel proovima. Äkki siis see ongi minu võimalus- mõned aastad turismikooliga seda edasi lükata, et lapsed oleks piisavalt suured, et emme lennuki peal töötab?

Eks elu näitab! Enne on vaja tervis korda saada-jällegi hea põhjus, miks aastakeseks aeg maha tõmmata!

5 kommentaari:

Mariliis Saar ütles ...

Ma juba jätsin Facebook'i ka kommentaari, aga tahtsin veel lisada, et mul on jätkuvalt hea meel, et sa jälle tagasi oled.
Hoian su teekonnal põnevusega silma peal.
:)
Tea, et vähemalt üks võõras pöidlahoidja on sul alati :)

Kati ütles ...

Mariliis, Sa pole enam ammu võõras ju ❤

Regiina ütles ...

Muidugi ei ole mõtet õppida midagi, mis hinge ei paita. Ma ükspäev vaatasin piloodi kutset, et tead ma oleks tahtnud seda õppida ������ aga vist siiski praegu ei �� õppida ,pole kunagi hilja ,nii et edu ☺

Kaja ütles ...

Soomes turismialal tööd tahad, siis tahetakse lisaks soome ja rootsi keelele veel vähemalt ühte põhjamaakeelt kui just kuhugile hotelli ei taha tööle :)

Marilin Hüvenen ütles ...

Minul on ka hea meel, et tagasi oled 😍😚 Ja jätka oma südame järgi.