reede, 27. juuli 2018

Kuidas ma päeva pealt veganiks hakkasin

No hei, hei! Viimasest kirjutamisest on nii palju aega mööda läinud. Oleme siin vahepeal lastega kuumust nautinud ja end Nizzaks ette valmistanud. Valmistasime nii palju, et eelmise nädala algusest teatas pere ainus meesliige, et tema vist tulla siiski ei saa. Tööl on praegu keerulised ajad ning tuleb teha töötajate seas ümberkorraldusi. Pakkus oma kohta kellelgi, kes minuga tema asemel tulla saaks. Helistasin kohe Helenale (kes mäletab, siis Helena ja Oliver trippisid meiega kuumal Ibizal mööda vanalinna ringi), kuid kui esialgne vaimustus mööda sai, siis reaalselt ta siiski tulla ei saa. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga lahendust me ei leidnuki. Kuni Gunnar pakkus välja, et me lastega kolmekesi läheks. Puiklesin vastu nagu põrsas, aga peale pikka mõtlemist, siis leidsin, et küll ma hakkama saan. Niisama reisi peale kulutatud raha pole mõtet ka tuulde lasta. Nii ma siis lendangi üksi lastega Prantsusmaale!

Nüüd aga pealkirjani.... Alustan ma sellest, et meie elus ei juhtu mitte midagi ilma asjata. Ma olen juba korduvalt rääkinud sellest, kuidas saatus viis meid Martaga põhjusega kokku ning milliseid suuri õppetunde me üksteisele andnud oleme, kui palju kasvõi läbi piikide aidanud ja toetanud. Noh, nüüd juhtus aga nii, et kui ma kevadel enda tervise muredega avalikuks tulin, siis kirjutas mulle üks neiu, kes soovitas mul proovida Awaken the Goddess project'i. Tol ajal täitsin avalduse ära, aga sinna see ka jäi. Olin ma nagunii sel ajal väga pahas kohas.

Kuniks ma nüüd paar nädalat tagasi oma sõnumeid uuesti lugema hakkasin millegi pärast ning vaatasin, et see kiri on mul siiani olemas. Hakkasin siis omas peas mõtlema, et kurat, Sa oled kohe kolmkümmend saamas ja Sa pole ikka oma eluga midagi peale hakanud. Istud oma ülekaalus kehas, süüdistad end ja ei suuda ennast kätte võtta. Ei julge mitte midagi teha ega unistusi jahtida. Ja klikkasin neiu jäetud lingile. Uuesti. Täitsin ankeedi ära ning jäin ootele.

Juba järgmisel päeval sain meili, et millal oleks mul võimalik teha üks kõne. Leppisime selle neljapäevase pärastlõuna peale kokku. Kell kolm neljapäeval helistas mulle üks maailma rõõmsama ja energiliseima häälega naine. Sai minuga põgusalt tuttavaks ning hakkas minu käest erinevaid küsimusi küsima. Lõpuks küsis juba selliseid asju, et pidin silmad sulgema ja vastuse kuskilt enda seest üles otsima. Oli ka palju hetki, kui kõndisin toas ringi, pisarad silmas. Tunnise küsitluse järgi ütles Kerly, et ta võtaks mu enda projekti ning aitaks mind. Peale seda, mida ta minuga selle tunni jooksul tegi, olin ma mõtlemata nõus. Teadmata siis veel, millega ma nõus olen.

Ja uuel esmaspäeval algaski minu projekt. Projekt nimega Kati. Ma sain ligipääsu vegan-menüüle, mis on ülesehitatud minu energiavajadustele. Tean täpselt kui palju ja mida ma pean päeva jooksul sisse sööma. Esimesel päeval pidin ma lausa väe võimuga sisse endale sundima rohelisi ube. Teisel päeval olin juba kavalam ning teise toidu sees need mind väga ei häirinud. Küll aga hakkas mul õhtul pea valutama. Erinevaid kavasid jälginuna, polnud see mulle üllatus. Võõrutusnähud. Keha on igasugu jamaga harjunud ning ajab kõike paha välja. Kolmapäeval oli juba palju parem, ainult vürtsidega läksin liiale, nii et minu quinoa ja läätsed olid ju-be-dad! õhtul pea veidikene tuikas, aga läks kiirelt üle. Neljapäevane päev oli juba üli hea ning tunne oli selline nagu oleks seda terve elu teinud. Kõik käis kiiresti, loogiliselt ja ükski asi toidu sees imelik ei tundunud. Isegi mitte need rohelised oad!

Ja nii minust siis vegan sai. Täiesti ootamatult. Ise oma peaga, poleks ma seda otsust kunagi vastu julgenud võtta, kuigi idee on mul pikalt peas olnud. Lihast loobumine tundus aga väga raske. Tegelikult on aga ülimalt kerge. Siiani mul mingit liha isu pole. Ei taha ma ei seda head chorizot ega ahju steiki, mis ma perele tegin. Emps küll hoiatas, et see hirmus isu võib alles teusel nädalal tulla, aga ütleme nii, et see raha, mis ma selle kõige alla panin, ei ole käega löömist väärt. See annab motivatsiooni pingutada. Pingutada mitte ainult see kaheks nädalat, vaid nii kaua kuniks ma olen saavutanud selle seisu, millest unistan!

Ja boonusena sain ma projektiga kaasa endale terapeudi. Kerly on minu jaoks igal ajal olemas ning meil on tohutult ühtehoidev ning toetav grupp. Lisaks saab iga osaleja endale partneri, kellega oma teekonda jagada ning üksteist toetada. Saad parima sõbra ka veel peale kauba! Mina sain endale kõrvale (ma ei tea kas meelega või juhuslikult) naise, kes elab Uus-Meremaal ja kui me hakkasime tutvuma, saime me teada, et meie lugu on üks-ühele sama. Tema imetas oma teist last samamoodi kaks aastat, jättis ta rinnalt siis ära ning pauh!, 40kg lambist juures. Nii et väga hea on samastuda ning vabalt rääkida.
Aga see terapeudi jutt. Tõepoolest. Kerly tegeleb minuga personaalselt ning püüab mind ka vaimselt aidata. Aidata mul muutuda kellekski, kes ma tahan olla. Kellekski, kes julgeb oma unistusi püüda, kes julgeb oma eluga ka kõige pöörasemaid ideid ellu viia, keegi kes on hea ja särav ja elurüümust pakatav ema oma lastele ja kaaslane oma mehele. ja keegi, kes on lõpuks vormis ja oma kehaga rahul. Terve!

Tööd on palju, aga algus on tehtud. Peale igat Kerly kõne tunnen ma end juba paemini. Tunnen end rohkem iseendana ning elavamana. Ma poleks muidu eluski julgenud üksi lastega kuskile Pantsusmaale lennata! Nüüd julgen. Sest usun ja tean, et ma saan seal hakkama ning me tuleme rõõmsate ja kogemuse võrra rikkamatena tagasi.

Nii, kui nüüd aga te mõtlete, miks ma teema alguses Martast rääkisin, siis nüüd ma seletan. Kui ma klikkisin selle kirja saatnud neiu kontole, avastain ma, et ta on Marta lapsepõlve parim sõbranna. Ehk siis; poleks mina Martaga kunagi tuttavaks saanud ja 5a teekonda jaganud, poleks see neiu kunagi teadnud kes ma olen ega mind jälgima hakanud, poleks minu murest kuulnud ega mulle kirjutanud. Nii et kõik juhtub alati põhjusega ning saatusel on alati omad plaanid varuks.

Ahjaa, mida ma veel tahtsin kirjutada on see, et peale seda kui mai kuus GK toitumist jälgima püüdsin hakata kuni siiani, olin ma jälle viis kilo juurde võtnud. Ma vahepealse 2 kuu jooksul kaalul polnud käinud ja oli ikka suur shokk see lisa viis avastada. ja veel kahe kuuga! Uskumatu!
Küll aga võtsin ma esimese kahe projekti päevaga maha 700g, mis on ju imetore!

Nii et ma olen enam kui õnnelik, et ma sinna programmi sisse sain ning lõpuks just endale selle õige abi leidsin!




laupäev, 14. juuli 2018

UPDATE: analüüsi vastused ja lobajutt

Viimasest postitusest hulk aega möödas. Selle ajaga jõudsin käia jälle uued vereanalüüsid andmas ning saada esimesed rohud peale. Peale seda, kui esimete analüüside vastused teada sain, langesin ma hetkeks jälle mingisse kurba kohta. Olin mingi nädal aega juba hommikust saati pahas tujus, kõik oli kuidagi hakk ja must. Ma ei hoolinud ei sellest, mida endale suhu panen või sellest, kas ma päeva jooksul üldse sammugi õue saan. Nagu tõsine masendus. Ja ma ei tea ka miks, sest iseenesest ju põhjust nagu polnud.

Igatahes 4nda hommiku võtsin enda kaks präänikut käe kõrvale ning hakkasin end tervisekeskuse poole sättima. Jõudsime juba keskusesse, kui avastasin et rahakott koos dokumentidega ning üks proovidest jäi koju. Läksime siis selle suure kuumusega uuesti koju ning koos tavaariga tervisekeskusesse tagasi. Õnneks sain selle sama toreda vere-tädi, kes eelnevalgi korral mu veene torkis.

Peale seda ootasin ma päris pikalt, et arst mulle helistaks. Kui lõpuks kannatus katkes, vaatasin kodulehelt ise järgi, mis seal kirjas on. Poolte analüüside vastused olid tulnud, pooled veel tulemata. Nii palju nägin aga ära, et mulle on diagnoosiks B12 vitamiini aneemia kirjutatud ning retseptiga vitamiinid välja kirjutatud.

Kui neid läksin neid välja võtma, siis retsepti välja andev naine ütles, et ma peaksin arvestama, et need ei pruugi enam aidata. Ning kui need ei aita, siis peaks arst süstid välja kirjutama. Lähen retsepti alusel ostan need apteegist välja ning pärast KELA korvab 50% summast. Nagu aru saan, siis peaks neid ise kodus sisse süstima?!
Ütlesin igatahes talle, et alles arst uurib, miks see tase nii madal on ning siis vaatame edasi.

Üleeile lõpuks siis arst ka helistas. Just sel hetkel kui poes olin. Tema tugevat aksenti arvestades ning poe melu sees olles, oli esialgu suhteliselt raske asu saada, mis nüüd on. Nii palju sain aru, et viimaste analüüside vastused olid kõik enam-vähem korras ning neist puuduse põhjust välja peisilda ei saanud. edasi tuleks mõõka neelama minna. Seletas ka veel pikal, et kuidas see aja kinni panemine käib, aga ma ei saanud mitte midagi aru.

Kui koju jõudsin, helistas ta mulle uuesti. Siis juba sain aru nii palju, et tema ikkagi ise otsib mulle haigla ja koha, kuhu ma mõõka neelama lähen ning siis peaks mulle kutse koju saabuma. Veel ütles ta, et kirjutas mulle retsepti rauapreparaatide tarbeks välja ning uued B12 vitamiinid. Kangemad kui praegused. Okei siis, et ma neid esimesi vaid nädala võtta olen saanud ja kohe uued pean ostma.

Lõpuks helistas mulle kolmandat korda veel. Unustas esimesel kahel korral öelda, et ta on juba oktoobriks uued veeanalüüsid välja kirjutanud, et kontrollida nii raua kui B12 taset. Lisaks veel sai mulle mõõganeelamisse koha. Müürmäele. Kutse tuleb koju.
Veel ma oma rohtudel pole järgi käinud, sest minu armas pangakaart on lõplikult otsustanud minuga koostöö lõpetada ja pean uue saabumist ootama.

Kui aga nüüd tujudest ja enesetundest rääkida, siis viimane nädal on juba täitsa hea olnud ning on päev-päevalt ülesmäge kõik läinud. Olen hommikust saati lastega õues ja jalutamas käinud, kui võimalik, siis Mariga rattaga sõitmas ning kodus jõutrenni ka teinud. Olen teravamalt oma toitumist jälgima ja ajastama hakanud ning püüan kõik negatiivsed mõtted endast eemal hoida.



Registreerisin end sügiseks ilusti Dancesti trennidesse ära ning püüan oma keha hetkelisest olekust mitte probleemi teha. Ega siis veidi suurem keha tähenda, et ma tantsida enam ei oskaks...

Mis veel? Eile käisin üle pika aja Helenaga väljas. Käisime söömas ning juttu ajamas. Helena küsis, et kuidas mul nende hormoonidega asi edasi läheb. Ma olen sellele palju mõelnud ja hetkel ma arsti nendega tüütama veel ei hakka. Tegelikuses peaks siiski toitumise ja stressi vähenemisega need paika saama ning ma püüan esialgu sedapidi. Kui muud asjad hakkavad paranema ning sellega koos ka tuju tõuseb ja stress väheneb, siis ehk läheb ka muu korda.


Ma olengi siis oamette mõelnud, et äkki ma olen alateadlikult ikkagi ise ka kõiges oma hädades süüdi. Ma ei mõtle nüüd seda, et ma siin ennast oleks meelega 30kilo raskemaks söönud, aga kuna mul rauatase ning B12 puudus on olnud ning need energiat ja vaimset poolt on alla tõmmanud, ehk olengi ma oma arust korralikult ja tervislikult toitunud, aga ikkagi seda olematut energiat sisse söönud? Ma mäletan küll kuidas ma veel eelmiselgi suvel mõtlesin, et mis see üks saiake või jäätis ikka teeb, ma ju liigun  selle nagunii maha. No minu puhul, mu kehatüübi puhul siis, see päris nii ei käi ikka. Mingi ajani hoidis Mari imetamine asja enam-vähem tasakaalus, aga kui see ära kadus siis hormoonid ning kallutatud toitumine ja võisiki minna nii kuidas läks. Mäletan, et peale Elina rinnalt jätmist, võtsin ka veidi juurde. Mitte küll nii meeletult, aga kaalusin 53kilogrammi kui Elina rinnal veel oli ning Mariannat ootama jäädes olin 9kilo raskem. Ainus vahe, et siis jälgisin ma toitumiskava üsna kindlalt ning kaal tuli juurde ca kahe aasta peale...

Kõige õigem toitumise suund oleks minu puhul hetkel GK toitumine. See peaks olema hormoonide tasakaalustamiseks kõige õigem suund. Aga see on selles suhtes nii tüütu, et seal peab koguaeg jälgima toitainete punkte jne.
Üleüldse tundub kuidagi raske kõndida külma kõhuga praeguste ilmasega jäätiseletist mööda. Aga ma ei anna alla. Iga päevaga püüan üha rohkem ja kui tõesti minu ponnistustest hoolimata uute vereanalüüsida ajaks midagi muutunud ei ole, siis pöördun arsti poole hormoonijutuga ning olen nõus vajadusel hormoonravi saama.

neljapäev, 5. juuli 2018

Käisin vereanalüüse andmas

Peale viimast postitust, võtsin ma Kaja nõul lahti kanta.fi lehe ning vaatasin sealt, mis see minu vene rahvusest doktor oli mulle sinna kirja pannud. Tuli välja, et ma sain anda hunniku vereanalüüse. Reede hommikul suundusingi siis laboratooriumi poole ning andsin kaheksa topsi verd. Tädi veel rääkis mulle veeni otsides, et tavaliselt on inimestel veenid täpselt käe keskel, aga mul hoiavad sisekülgedele ja on peidus, kättesaamiseks peab soont meelitama ja tunnetama, et esimese korraga kohe pihta saada, sest muidu peidavad need end veel rohkem ära ja enam kätte ei saa. Jap, tean seda, Elinat oodates torkis üks verevõtja mu mõlemad käed mitu korda ära ning lõpuks sai kuskil käelaba peal mingi soone kätte. Noh, see selleks- õnneks viimased korrad olen esimese sutsakaga pääsenud.
Kui ma tädilt küsisin, et millal need vastused jõuavad, vastas ta, et B-vitamiiniga läheb vast kolmapäevani, aga ülejäänud peaks esmaspäeval valmis olema, et võtku ma siis arstiga ise ühendust.

Esmaspäeva hommikul helistaski mulle toosama vene onu. Ütles, et vastused käes. Luges mulle seal hunniku asju ette, mis kõik okeid ja hakkas siis küsima:
  • kas ma olen vegan või taimetoitlane?
  • kas mul on söömishäireid?
  • kas mul on olnud kõrvetisi?
  • kas mul on seedimisega probleeme?
  • kas mul on mingeid kõhuhädasid?
Vastasin kõigile ei. Siis ütles ta mulle, et minu B12 vitamiini näit on liiga madal ja meil on vaja välja selgitada, miks see nii madal on. Eriti, kuna mul puudus nö loogiline seletus, miks see madal võiks olla ning keha millegagi sellest märku ei anna.


B12-vitamiin ehk kobalamiin:
 B12 -vitamiin mõjutab meie elukvaliteeti alates imikueast kuni vanaduseni. See vitamiin aitab tagada närvide ja vererakkude tööd ning toota kõikides rakkudes geneetilist materjali DNAd.

B12-vitamiin imendub kehas kahes järgus. Esiteks eraldab maohape B12-vitamiini proteiinidest, millega see on toitudes seotud. Pärast seda ühineb B12 maos toodetava proteiiniga ning imendub organismis. Osal inimestest aga viimane mehhanism ei toimi, sest magu ei suuda toota B12- vitamiini sidumiseks vajalikke aineid ning seetõttu on toidust ja ka toidulisanditest selle vitamiini omastamine raskendatud.

Puudus nõuab ravi
Ennekõike põhjustab B12-vitamiini puudus väsimust, nõrkust, kõhu kinnisust, isu- ja kaalukaotust ning kehvveresust ehk megaloblastilist aneemiat. Võib ka esineda häireid närvide töös, näiteks jalgade ja käte tuimust ning surinat. Lisaks võib B12-vitamiini puudus avalduda tasakaaluhäirete, depressiooni, segadustunde, dementsuse ja mälu halvenemisena ning muuta valulikuks keele või kogu suu. Selle vitamiini puudus võib kahjustada närvisüsteemi ka siis, kui aneemia pole veel välja arenenud. Seetõttu tuleb B12- puudust esimesel võimalusel ravida.

Imikutel kaasnevad B12-vitamiini puudusega kasvupeetus, liikumisraskused, mahajäämus arengus ja megaloblastiline aneemia. Foolhappe kõrge tase organismis võib aidata küll parandada B12-vaeguse põhilist tundemärki megaloblastilist aneemiat, aga see ei kõrvalda selle vitamiini defitsiidi mõju närvisüsteemile.

Enamik inimesi saab igapäevase vajaliku B12-vitamiini kätte oma igapäevasest toidust. Siiski võib kuni 15%-l inimestest olla kõnealuse vitamiini vaegus – selle all võivad kannatada:
• vanemad inimesed, kelle maos pole piisavalt maohapet, et omastada B12-vitamiini toidust. Üle 50aastased peaksid lõviosa oma B12-vitamiini vajadusest saama vastava vitamiiniga rikastatud toiduainetest või seda sisaldavatest toidulisanditest;
• inimesed, kelle keha ei tooda B12-vitamiini omastamiseks vajalikku proteiini (pernitsioosne aneemia). Sellist vaegust ravitakse enamasti B12-vitamiini süstimisega;
• need, kellele on tehtud seedetraktioperatsioon (nt maovähenduslõikus) või kellel on olnud nt krooniline soolepõletik;
• mõned inimesed söövad vähe või ei söö üldse loomset toitu. B12 leidub aga loomulikul kujul vaid loomsetes toitudes.
• B12-vitamiini imendumist vähendavad lahtistite ja suukaudsete rasestumisvastaste tablettide võtmine, suitsetamine, kohvi ja alkoholi tarvitamine, mao alahappesus ning ka kaltsiumi- ja rauapuudus toidus.

Kust saame?
B12-vitamiini leidub loomulikul kujul laias valikus loomses toidus. Taimses toidus B12-vitamiini pole, v.a tööstuslikult selle vitamiiniga rikastatud toiduainetes. Organismile vajaliku koguse B12-vitamiini võib kätte saada näiteks:
• loomamaksast ja karpidest (parimad allikad),
• kalast, looma- ja linnulihast, munadest, piimast ja muudest piimatoodetest,
• ka mõningad hommikusöögihelbed on B12-vitamiiniga rikastatud. B12-vitamiini on peaaegu kõigis multivitamiinides, leidub ka toidulisandeid, mis sisaldavad ainult B12-vitamiini või B12-vitamiini koos foolhappe või muude B-grupi vitamiinidega. Vajadusel kirjutatakse B12-vitamiin välja retseptiga.


Pole teada, et B12-vitamiini ületarbimine põhjustaks mingeid tervisehäireid. Küll aga tuleb olla tähelepanelik ravimite võtmisel, kuna need võivad mõjutada B12-vitamiini taset organismis. Seega tuleks oma arstile ja apteekrile kindlasti mainida kõiki tarvitatavaid toidulisandeid ja ravimeid. 
ALLIKAS 


Ma vist istusin pool päeva lihtsalt internetis ning püüdsin leida erinevaid artikleid ja lehti B12 kohta, et kas siis tõesti kõik minu mured on tingitud selle puudusest? Leidsin ühe artikli, mis väitis, et B12 on otseselt seotud östrogeeniga ning hormooni koguse suurenemisega.  Samuti sattusin ma peale nii mõnelegi välismaisele artiklile, kus öeldi, et väidetavalt lasevad Hollywoodi staarid endale teha regulaarselt B12 vitamiinisüste, et enda figuuri hoida.

Samas väidab suur osa artikleid, et sümptomikteks on just isutus ja kaalulangus. Kuid kui olin enda vereanalüüsi tulemused kätte saanud, siis kirjutas mulle mitu tuttavat, kes väitsid, et B12 ja kaalutõus on vägagi tõenäoliselt omavahel seotud. Võta siis kinni!

On kuidas on, aga suure probleemi minu kehas saime nüüd teada. See diagnoos seletab nii mõndagi ning muudab loogiliseks selle, kuidas ma olen viimase aasta jooksul ennast tundnud, kuidas käitunud. Seletab minu stressi, minu lähedaste depressiooni hirmu, minu füüsiliste saavutuste halvenemist ja palju muud.
Eile käisin andmas oma uusi analüüse ning loodan sealt veel rohkemat teada saada. Eks siis paista, kas hakkan vitamiine sisse noppima või on asi juba seal maal, et tuleb süstideks valmis olla.

B12 tase muide, oli mul minimaalsest 35pmol/l vaid 14pmol/l, nii et päris vähe. Ferritiin aga oli minimaalsest 5ug/l kohta 3ug/l, nii et on seegi madal. Kõik teised näidud, millest mul õrna aimu ka pole mis need on, aga neid on tohutult palju, on normide piires või minimaalselt madalamad.



Nüüd ma aga ei teagi, kas ma peaksin lootma, et minu kaalutõus lõppeb B12 puuduse raviga või proovima siiski kuskil teha ka hormooni testid... Aga äkki lasi arst siiski ka hormoonid ära testida? Ma olen suht möku ka ja arstiga rääkides lähen tänu tema aksendile veel eriti pabinasse ja ei tea, kas ma ta käest julgen küsida... Oeh, ometi enese tervise pärast peab julgema!
Ja kuigi ma alguses olin ikka väga vihane ja pettunud oma arstis, siis nüüd, tagantjärgi vaadates ning kuulates teiste jutte soome arstide kohta, siis peaks ma ütlema, et mul vist vedas, et sain endale mitte-soomlase, kes muudkui analüüse määrab ja püüab olukorda lahendada. Olen kuulnud, et nii mõnegi sama probleemiga naise on arst põhimõtteliselt peale kilpnäärme testi tegemist kaalu langetama saatnud koju...

Aga mu on hea meel, et midagigi juba selgus ja saan kohe päriselt oma tervisega tegelema hakata!