reede, 27. juuli 2018

Kuidas ma päeva pealt veganiks hakkasin

No hei, hei! Viimasest kirjutamisest on nii palju aega mööda läinud. Oleme siin vahepeal lastega kuumust nautinud ja end Nizzaks ette valmistanud. Valmistasime nii palju, et eelmise nädala algusest teatas pere ainus meesliige, et tema vist tulla siiski ei saa. Tööl on praegu keerulised ajad ning tuleb teha töötajate seas ümberkorraldusi. Pakkus oma kohta kellelgi, kes minuga tema asemel tulla saaks. Helistasin kohe Helenale (kes mäletab, siis Helena ja Oliver trippisid meiega kuumal Ibizal mööda vanalinna ringi), kuid kui esialgne vaimustus mööda sai, siis reaalselt ta siiski tulla ei saa. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga lahendust me ei leidnuki. Kuni Gunnar pakkus välja, et me lastega kolmekesi läheks. Puiklesin vastu nagu põrsas, aga peale pikka mõtlemist, siis leidsin, et küll ma hakkama saan. Niisama reisi peale kulutatud raha pole mõtet ka tuulde lasta. Nii ma siis lendangi üksi lastega Prantsusmaale!

Nüüd aga pealkirjani.... Alustan ma sellest, et meie elus ei juhtu mitte midagi ilma asjata. Ma olen juba korduvalt rääkinud sellest, kuidas saatus viis meid Martaga põhjusega kokku ning milliseid suuri õppetunde me üksteisele andnud oleme, kui palju kasvõi läbi piikide aidanud ja toetanud. Noh, nüüd juhtus aga nii, et kui ma kevadel enda tervise muredega avalikuks tulin, siis kirjutas mulle üks neiu, kes soovitas mul proovida Awaken the Goddess project'i. Tol ajal täitsin avalduse ära, aga sinna see ka jäi. Olin ma nagunii sel ajal väga pahas kohas.

Kuniks ma nüüd paar nädalat tagasi oma sõnumeid uuesti lugema hakkasin millegi pärast ning vaatasin, et see kiri on mul siiani olemas. Hakkasin siis omas peas mõtlema, et kurat, Sa oled kohe kolmkümmend saamas ja Sa pole ikka oma eluga midagi peale hakanud. Istud oma ülekaalus kehas, süüdistad end ja ei suuda ennast kätte võtta. Ei julge mitte midagi teha ega unistusi jahtida. Ja klikkasin neiu jäetud lingile. Uuesti. Täitsin ankeedi ära ning jäin ootele.

Juba järgmisel päeval sain meili, et millal oleks mul võimalik teha üks kõne. Leppisime selle neljapäevase pärastlõuna peale kokku. Kell kolm neljapäeval helistas mulle üks maailma rõõmsama ja energiliseima häälega naine. Sai minuga põgusalt tuttavaks ning hakkas minu käest erinevaid küsimusi küsima. Lõpuks küsis juba selliseid asju, et pidin silmad sulgema ja vastuse kuskilt enda seest üles otsima. Oli ka palju hetki, kui kõndisin toas ringi, pisarad silmas. Tunnise küsitluse järgi ütles Kerly, et ta võtaks mu enda projekti ning aitaks mind. Peale seda, mida ta minuga selle tunni jooksul tegi, olin ma mõtlemata nõus. Teadmata siis veel, millega ma nõus olen.

Ja uuel esmaspäeval algaski minu projekt. Projekt nimega Kati. Ma sain ligipääsu vegan-menüüle, mis on ülesehitatud minu energiavajadustele. Tean täpselt kui palju ja mida ma pean päeva jooksul sisse sööma. Esimesel päeval pidin ma lausa väe võimuga sisse endale sundima rohelisi ube. Teisel päeval olin juba kavalam ning teise toidu sees need mind väga ei häirinud. Küll aga hakkas mul õhtul pea valutama. Erinevaid kavasid jälginuna, polnud see mulle üllatus. Võõrutusnähud. Keha on igasugu jamaga harjunud ning ajab kõike paha välja. Kolmapäeval oli juba palju parem, ainult vürtsidega läksin liiale, nii et minu quinoa ja läätsed olid ju-be-dad! õhtul pea veidikene tuikas, aga läks kiirelt üle. Neljapäevane päev oli juba üli hea ning tunne oli selline nagu oleks seda terve elu teinud. Kõik käis kiiresti, loogiliselt ja ükski asi toidu sees imelik ei tundunud. Isegi mitte need rohelised oad!

Ja nii minust siis vegan sai. Täiesti ootamatult. Ise oma peaga, poleks ma seda otsust kunagi vastu julgenud võtta, kuigi idee on mul pikalt peas olnud. Lihast loobumine tundus aga väga raske. Tegelikult on aga ülimalt kerge. Siiani mul mingit liha isu pole. Ei taha ma ei seda head chorizot ega ahju steiki, mis ma perele tegin. Emps küll hoiatas, et see hirmus isu võib alles teusel nädalal tulla, aga ütleme nii, et see raha, mis ma selle kõige alla panin, ei ole käega löömist väärt. See annab motivatsiooni pingutada. Pingutada mitte ainult see kaheks nädalat, vaid nii kaua kuniks ma olen saavutanud selle seisu, millest unistan!

Ja boonusena sain ma projektiga kaasa endale terapeudi. Kerly on minu jaoks igal ajal olemas ning meil on tohutult ühtehoidev ning toetav grupp. Lisaks saab iga osaleja endale partneri, kellega oma teekonda jagada ning üksteist toetada. Saad parima sõbra ka veel peale kauba! Mina sain endale kõrvale (ma ei tea kas meelega või juhuslikult) naise, kes elab Uus-Meremaal ja kui me hakkasime tutvuma, saime me teada, et meie lugu on üks-ühele sama. Tema imetas oma teist last samamoodi kaks aastat, jättis ta rinnalt siis ära ning pauh!, 40kg lambist juures. Nii et väga hea on samastuda ning vabalt rääkida.
Aga see terapeudi jutt. Tõepoolest. Kerly tegeleb minuga personaalselt ning püüab mind ka vaimselt aidata. Aidata mul muutuda kellekski, kes ma tahan olla. Kellekski, kes julgeb oma unistusi püüda, kes julgeb oma eluga ka kõige pöörasemaid ideid ellu viia, keegi kes on hea ja särav ja elurüümust pakatav ema oma lastele ja kaaslane oma mehele. ja keegi, kes on lõpuks vormis ja oma kehaga rahul. Terve!

Tööd on palju, aga algus on tehtud. Peale igat Kerly kõne tunnen ma end juba paemini. Tunnen end rohkem iseendana ning elavamana. Ma poleks muidu eluski julgenud üksi lastega kuskile Pantsusmaale lennata! Nüüd julgen. Sest usun ja tean, et ma saan seal hakkama ning me tuleme rõõmsate ja kogemuse võrra rikkamatena tagasi.

Nii, kui nüüd aga te mõtlete, miks ma teema alguses Martast rääkisin, siis nüüd ma seletan. Kui ma klikkisin selle kirja saatnud neiu kontole, avastain ma, et ta on Marta lapsepõlve parim sõbranna. Ehk siis; poleks mina Martaga kunagi tuttavaks saanud ja 5a teekonda jaganud, poleks see neiu kunagi teadnud kes ma olen ega mind jälgima hakanud, poleks minu murest kuulnud ega mulle kirjutanud. Nii et kõik juhtub alati põhjusega ning saatusel on alati omad plaanid varuks.

Ahjaa, mida ma veel tahtsin kirjutada on see, et peale seda kui mai kuus GK toitumist jälgima püüdsin hakata kuni siiani, olin ma jälle viis kilo juurde võtnud. Ma vahepealse 2 kuu jooksul kaalul polnud käinud ja oli ikka suur shokk see lisa viis avastada. ja veel kahe kuuga! Uskumatu!
Küll aga võtsin ma esimese kahe projekti päevaga maha 700g, mis on ju imetore!

Nii et ma olen enam kui õnnelik, et ma sinna programmi sisse sain ning lõpuks just endale selle õige abi leidsin!




2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas sa natuke rutakalt seda otsust ei teinud? B12 vitamiini puuduses inimesele on veganlus ikka korralik karuteene. :S

Kati ütles ...

Ma mõtlen hetkel seda niipidi, et ma saan B12 ravi nagunii praegu ja kuna see mul nagunii madal on, siis ei tohiks vegan menüü seda väga mõjutada. Pealegi pole see vegan toitumine kogu projekti juures kõige tähtsam vaid see, et ma kaalu liikuma saan ja peas kõik korda saan.