laupäev, 14. juuli 2018

UPDATE: analüüsi vastused ja lobajutt

Viimasest postitusest hulk aega möödas. Selle ajaga jõudsin käia jälle uued vereanalüüsid andmas ning saada esimesed rohud peale. Peale seda, kui esimete analüüside vastused teada sain, langesin ma hetkeks jälle mingisse kurba kohta. Olin mingi nädal aega juba hommikust saati pahas tujus, kõik oli kuidagi hakk ja must. Ma ei hoolinud ei sellest, mida endale suhu panen või sellest, kas ma päeva jooksul üldse sammugi õue saan. Nagu tõsine masendus. Ja ma ei tea ka miks, sest iseenesest ju põhjust nagu polnud.

Igatahes 4nda hommiku võtsin enda kaks präänikut käe kõrvale ning hakkasin end tervisekeskuse poole sättima. Jõudsime juba keskusesse, kui avastasin et rahakott koos dokumentidega ning üks proovidest jäi koju. Läksime siis selle suure kuumusega uuesti koju ning koos tavaariga tervisekeskusesse tagasi. Õnneks sain selle sama toreda vere-tädi, kes eelnevalgi korral mu veene torkis.

Peale seda ootasin ma päris pikalt, et arst mulle helistaks. Kui lõpuks kannatus katkes, vaatasin kodulehelt ise järgi, mis seal kirjas on. Poolte analüüside vastused olid tulnud, pooled veel tulemata. Nii palju nägin aga ära, et mulle on diagnoosiks B12 vitamiini aneemia kirjutatud ning retseptiga vitamiinid välja kirjutatud.

Kui neid läksin neid välja võtma, siis retsepti välja andev naine ütles, et ma peaksin arvestama, et need ei pruugi enam aidata. Ning kui need ei aita, siis peaks arst süstid välja kirjutama. Lähen retsepti alusel ostan need apteegist välja ning pärast KELA korvab 50% summast. Nagu aru saan, siis peaks neid ise kodus sisse süstima?!
Ütlesin igatahes talle, et alles arst uurib, miks see tase nii madal on ning siis vaatame edasi.

Üleeile lõpuks siis arst ka helistas. Just sel hetkel kui poes olin. Tema tugevat aksenti arvestades ning poe melu sees olles, oli esialgu suhteliselt raske asu saada, mis nüüd on. Nii palju sain aru, et viimaste analüüside vastused olid kõik enam-vähem korras ning neist puuduse põhjust välja peisilda ei saanud. edasi tuleks mõõka neelama minna. Seletas ka veel pikal, et kuidas see aja kinni panemine käib, aga ma ei saanud mitte midagi aru.

Kui koju jõudsin, helistas ta mulle uuesti. Siis juba sain aru nii palju, et tema ikkagi ise otsib mulle haigla ja koha, kuhu ma mõõka neelama lähen ning siis peaks mulle kutse koju saabuma. Veel ütles ta, et kirjutas mulle retsepti rauapreparaatide tarbeks välja ning uued B12 vitamiinid. Kangemad kui praegused. Okei siis, et ma neid esimesi vaid nädala võtta olen saanud ja kohe uued pean ostma.

Lõpuks helistas mulle kolmandat korda veel. Unustas esimesel kahel korral öelda, et ta on juba oktoobriks uued veeanalüüsid välja kirjutanud, et kontrollida nii raua kui B12 taset. Lisaks veel sai mulle mõõganeelamisse koha. Müürmäele. Kutse tuleb koju.
Veel ma oma rohtudel pole järgi käinud, sest minu armas pangakaart on lõplikult otsustanud minuga koostöö lõpetada ja pean uue saabumist ootama.

Kui aga nüüd tujudest ja enesetundest rääkida, siis viimane nädal on juba täitsa hea olnud ning on päev-päevalt ülesmäge kõik läinud. Olen hommikust saati lastega õues ja jalutamas käinud, kui võimalik, siis Mariga rattaga sõitmas ning kodus jõutrenni ka teinud. Olen teravamalt oma toitumist jälgima ja ajastama hakanud ning püüan kõik negatiivsed mõtted endast eemal hoida.



Registreerisin end sügiseks ilusti Dancesti trennidesse ära ning püüan oma keha hetkelisest olekust mitte probleemi teha. Ega siis veidi suurem keha tähenda, et ma tantsida enam ei oskaks...

Mis veel? Eile käisin üle pika aja Helenaga väljas. Käisime söömas ning juttu ajamas. Helena küsis, et kuidas mul nende hormoonidega asi edasi läheb. Ma olen sellele palju mõelnud ja hetkel ma arsti nendega tüütama veel ei hakka. Tegelikuses peaks siiski toitumise ja stressi vähenemisega need paika saama ning ma püüan esialgu sedapidi. Kui muud asjad hakkavad paranema ning sellega koos ka tuju tõuseb ja stress väheneb, siis ehk läheb ka muu korda.


Ma olengi siis oamette mõelnud, et äkki ma olen alateadlikult ikkagi ise ka kõiges oma hädades süüdi. Ma ei mõtle nüüd seda, et ma siin ennast oleks meelega 30kilo raskemaks söönud, aga kuna mul rauatase ning B12 puudus on olnud ning need energiat ja vaimset poolt on alla tõmmanud, ehk olengi ma oma arust korralikult ja tervislikult toitunud, aga ikkagi seda olematut energiat sisse söönud? Ma mäletan küll kuidas ma veel eelmiselgi suvel mõtlesin, et mis see üks saiake või jäätis ikka teeb, ma ju liigun  selle nagunii maha. No minu puhul, mu kehatüübi puhul siis, see päris nii ei käi ikka. Mingi ajani hoidis Mari imetamine asja enam-vähem tasakaalus, aga kui see ära kadus siis hormoonid ning kallutatud toitumine ja võisiki minna nii kuidas läks. Mäletan, et peale Elina rinnalt jätmist, võtsin ka veidi juurde. Mitte küll nii meeletult, aga kaalusin 53kilogrammi kui Elina rinnal veel oli ning Mariannat ootama jäädes olin 9kilo raskem. Ainus vahe, et siis jälgisin ma toitumiskava üsna kindlalt ning kaal tuli juurde ca kahe aasta peale...

Kõige õigem toitumise suund oleks minu puhul hetkel GK toitumine. See peaks olema hormoonide tasakaalustamiseks kõige õigem suund. Aga see on selles suhtes nii tüütu, et seal peab koguaeg jälgima toitainete punkte jne.
Üleüldse tundub kuidagi raske kõndida külma kõhuga praeguste ilmasega jäätiseletist mööda. Aga ma ei anna alla. Iga päevaga püüan üha rohkem ja kui tõesti minu ponnistustest hoolimata uute vereanalüüsida ajaks midagi muutunud ei ole, siis pöördun arsti poole hormoonijutuga ning olen nõus vajadusel hormoonravi saama.

Kommentaare ei ole: