esmaspäev, 20. august 2018

Awaken the Goddess project-poole peal

Kuna ma sain päris palju küsimusi ja postituse soove selle teema kohta, siis mõtlesin, et nüüd, kui ma olen oma kaheksa nädalase programmiga poole peal, siis on paras aeg natukene rääkida, kuidas programm toimib ning kuidas see mind muutnud on. Või kas on...?

Minu jaoks kõige lihtsamad nädalad olid esimene ja teine nädal. Siis tutvusin ma alles programmiga, toitumisega oli imelihtne hakkama saada ning hoolimata sellest, et me Nizzas olime, tegin ma üsna õigeid ja korralike otsuseid toidu suhtes.
Selle kahe nädala sees tegime me Kerlyga põhjaliku eneseanalüüsi, et aru saada, miks mul toiduga selline suhe on nagu ta on ning miks ma käitun nii nagu ma seda siiani teinud olen. Kui need paigas, siis panime paika selle mina, kes ma olla tahan. Nüüd on mul igapäevaselt silmade ees see pilt, mille nimel endaga tööd teha. Ma tean täpselt, milline ma välja tahan näha ning kes ma selleks hetkeks olen.



Lisaks on programmis erinevad eneseabi tööriistad. Mul on reaalselt terve suu kaust paberid, millest ma igapäevaselt tuge ja abi saan. Iseseisvalt, Kel video abil muutsin ma näiteks oma minapilti ja seda, kellena ma end identifitseerin. Näiteks, kui ma siiani defineerisin end kui paks tantsija, siis nüüd ütlen ma endale, et ma olen võrratu tantsija. Ja selle defineerimisega leidsin ma endale inimese, kellelt malli võtta ning tean mida igapäevaselt teha, et selleks võrratuks tantsijaks saada. Näiteks registreerisin ma ennast ära balleti tundidesse, ma leian iga päev kasvõi 30min, et tantsida jne.

Kui esimesel nädalal sai välja peilitud kõik minu murekohad, mis tööd vajavad, siis nüüd, iga kahe nädala tagant, toimuvad telefoni teel sessioonid, et need negatiivsed käitumismustrid välja juurida ja oma alateadvust muuta. Minu esimene kõne oli kokku lepitud teisipäevaks, aga ma ei saanud selleks ajaks oma lapsi kuskile sokutatud. Kerly ei teinud sellest absoluutselt mingit probleemi vaid suhtus minusse totaalse hoole ja mõistmisega. Ning saime oma sessiooni tehtud kolmapäeval!
See oli väga emotsionaalne ja raske, aga vajalik. Ma reaalselt nutsin ja nutsin selle sessiooni ajal. Ning kui see lõpuks läbi oli, tundisin end kui teises maailmas. Ma oleksin justkui unest ärganud.
Mina sain selle õhtu jooksul lahti oma vihast ning kurbusest. Ma olen nii kaua kui mäletan olnud äkkvihaga ning seda väga selgelt oma lähedaste peal välja valanud. Samuti olen ma oma kurbuses ja hädades teisi süüdistanud ning sellega suhteid rikkunud.
Nüüd, kui me selle sessiooni tehtud saime, ma väin käsi südamel, ausalt öelda, et ma pole kordagi närvitsenud, pole kordagi kellegi peale karjunud, pole kedagi süüdistanud, pole hädaldanud vms. Me oleme siin nädala jagu nagu harmoonias elanud. Ma olen kõiki probleeme ja muresid super rahulikult võtnud ning leidnud alati lahenduse, me veedame perega palju rohkem aega koos, meie omavaheline suhtlus Gunnariga on täiesti pingetevaba! Ja ma tunnen ennast vabana, rõõmsana ja palju kergemini! See muidugi et tähenda, et ma ei tohiks või peaks enam kunagi vihaseks saama või kurvaks muutuma. Ma lihtsalt oskan neid emotsioone nüüd käsitleda ning endast tervislikul viisil välja lasta.




Kui kergusest rääkida, siis kui esimene ja teine nädal olid toitumise kohapealt superlihtsad, siis kolmas ja neljas nädal raskemad. Elu muutus-Elina läks kooli, Marianna lasteaeda- rutiin muutus ning ma tundsin, et midagi on  nüüd kuskil valesti. See tekitas isusid. Kolmandal nädalal kaotasin ma vaid 100g ning sel nädalal 600g. Kuid asi seegi. Kokku olen ma kaotanud kehalt 3.9kg rasva ning üle 17cm. Ja kõik ei lähegi alati sirgjooneliselt üles, eks seisakuid tulebki ette. Nüüd ei lase ma vähemalt nendel seisakutel enda meelt morjendada ning lähen pea püsti ikka edasi. Kui tagasilöök tuleb, siis õpin ma sellest ning jätkan sealt kus pooleli jäi.

Siinkohal on palju abi projekti grupist ning meie partneritest. Alati on kõik toetavad ning aitavad nii kuidas saab. Ja Kerly on alati olemas.

Nii et kokkuvõtvalt, kaal kaaluks ja keha kehaks, aga see mis toimub minu ja minu maailmavaatega on seda raha ja pühendumist igati väärt! Ma olen palju rõõmsam, õnnelikum ja rahulikum inimene. Ma saan igapäevaselt komplimente, et ma säran ja minust kiirgab positiivsust. Ma tunnen palju suuremat lähedust ja sidet oma perega ning minu kodu valitseb rahu ja õnn. Ning üleeile ütles ka kaasa, et visuaalselt on näha, et keha hakkab väiksemaks jääma ning trimmi minema.



Mul on kindel visioon sellest Katist, kes ma olla tahan ning ma olen hakanud tegema tööd selle nimel. Ma olen muutunud aktiivsemaks ning ma püüan leida igat võimalust, et ennast liigutada. Mul ei ole enam unistusi vaid ma olen teinud endale plaanid ning päev-päevalt tegutsen selle nimel, et need plaanid teoks saaksid.

See on täiesti uskumatu, aga ma olen tõepoolest alles poole peal ning ma olen juba praegu läbi teinud nii suure muutuse. Mis siis septembri lõpus veel toimub? Aga ma olen õnnelik. Minu pere on õnnelikum ja ma õpin iga hetkega ennast üha enam austama, hindama ja armastama!


kolmapäev, 8. august 2018

Meie Nizza

Kui me märtsis Barcelonast tagasi lendasime, oli meil veel pikalt-pikalt reisituhin sees. Hakkasin põhimõtteliselt kohe uusi pileteid otsima. Mõtetes oli ka suvel Barcelonas ära käia, aga lennud olid peaaegu poole kallimaks aetud kui meie kevadine reis. Vaatasin siis niisama teisi sihtkohti ja silma jäi Nizza- vahemeri, kuum päike (eeldasin, et tuleb klassikaline Eesti suvi :D) ja megaodavad lennud. Ostsingi kohe aprillis juba piletid ära. Kui mais hakkasime elamist vaatama, avastasin, et elu ise tundub seal kallis. Kuna meil oli Barcelonas korteriga kaks halba kogemust, siis Gunnar käskis seekord kindla peale välja minna. Maksime seitsme öö eest sama palju kui kevadisel reisil nelja erineva elamise eest. Etteruttavalt võin öelda, et korter polnud täielikult oma hinda väärt.

Nädal enne reisi juhtus nii, et tuli välja, et Gunnar meiega reisile ei pääse. Pakkusime tema kohta Helenale, aga ka tema ei pääsenud. Peale pikka vaagimist, otsustasime, et lähen siis lastega üksi.

Olime kell 14:30 lennujaamas. Saime ilma probleemideta vankri ära anda ja igalt poolt kus vaja, läbi mindud. Nagu ka Bacelonasse minnes, oli lennuk puupüsti täis. Ainult üks koht oli tühi-Gunnari! Lennukisse minnes pakuti inimestele käsipagasi tasuta pagasiruumi panemist. Lennuk oli suuemas osas venelasi täis. Lapsed pidasid end suhteliselt kenasti üleval ja väga palju hädaldamist ei olnud.


Nizzasse jõudsime kohaliku aja järgi kell 19:30. Lennujaam oli pisike ning orienteerumine lihtne. Oma vankrit ootasime aga üle 40 minuti. Kui see lõpuks käes, otsisime takso. Korterisse sõitsime maksimaalselt 15minutit. Ilma ummikuteta, oleks vast poole kiiremini läinud. Google maps näitas, et ca 6km. Hinnaks saime 35€. Rohkem taksoga me ei sõitnud ka.

Korterisse jõudnudna avastasime, et seal on mega väike lift. Olime viimasel, 12ndal korrusel ja trepist vanri vedamine polnud ka varjant. Hea, et me sinna lastegagi ära mahtusime! Õnneks leidsin keldrikorrusel trepitaguse, kus keegi autokumme "peitis", jätsin meie masina ka sinna.

Tuppa saades panime kotid maha ja läksime kohe poodi otsima. Pood oli õnneks ca 150m kaugusel. Võtsime mõned ülehinnatud puuviljad, vett ja lastele (päriselt lastele!) krõpsu ja küpsist näksida. Hommikuks ka miskit. Puuviljaletis lastega vaieldes astus ligi üks naine ja ütles, et tore on eesti keelt ka kuulda.

Toas kinnitasime veidi keha, pakkisime asju lahti ja imetlesime vaadet.
Korter oli kahe magamistoaga ja läbi maja olev elamine. Oli suur elutuba ja pisike köök. Mõlemal pool korterit oli kaks rõdu. Kolm pisikest ja üks suur. Ma olin näinud reaalseid õudusunenägusid sellest, kuidas lapsed rõdult alla kukuvad. Õnneks olid piirded hästi kõrged ja seda hirmu polnud. Suurelt rõdult korjasin ka toolid kokku, et keegi jumala eest seal ronima ei hakkaks.
Kahelt rõdult oli vaade merele ja kahelt siis majadele ja mägedele. See oli ka ainus asi, mis seda hinda vist üles tõmbas. Kuigi korter oli okeis seisukorras, siis ma ootasin selle hinna eest midagi paremat. Kuigi elamine oli puhas, siis valged uksed ja seinad olid määrdunud ja üldpilt tundus veidi selline...lohakas? Aga mitte nii hull, et olla poleks saanud. Gunnar oleks vast rohkem nurisenud kui mina :D. Köögi rõdul avastasime kohe ka linnupesa. Kui järgmisel hommikul emalind poegade juurde tuli, saime teada, et tuvipesa. Selle nädalaga kasvasid sõbrakesed päris lindudeks juba.



 Kolmapäeva hommikul olid lapsed juba kell seiste üleval. Kohaliku aja järgi siis. Seal on ju kell tund taga. Tegin hommikul oma Awaken the Goddess Project trenni ära ning sättisime end randa. Kuigi me tahtsime suvel kindlasti liivaranda minna, siis juhtus nii, et Nizzas on kivirand. Cannes ja mujal Nizza ümbruses on liivased rannad, aga seal kivised. Kivise ranna plussiks on see, et ei pea mässama liivaga, mis igale poole riietele ja kottidesse kipub minema ning veest tulles jäid keha ja jalanõud puhtaks. Miinuseks aga see, et need lähevad päiksega kuradima tuliseks. Vahel oli tunne, et astuks nagu pliidi peale! Kuna me olime keskusest veidi väljas, siis meie juures oli rannaäär rahulik. Alati leidis lebamiskoha ning oli ruumi vees möllata. Kui me mööda promenaadi kõndisime, siis mida linna poole, seda rohkem inimesi kividel ja vees oli. Ma ei tea kuidas muidu, aga meie seal oleku ajal, olid merel suhteliselt suured lained. Mida päev edasi, seda suuemad lained tulid. Viimasel päeval sai üks laine Marianna kätte ja too käis korra vee all ära. Õnneks sain kohe tal käest kinni ja midagi hullu ei juhtunud. Iga aasta ta katsetab oma õnne selle veega. Eelmine aasta tahtis ta Ibiza basseinis ka endale lõpu teha. Seal õnneks olid Allanil ülivõrdes kärmed jalad ja jõudsime ta kinni püüda. Allan ülevalt tõstes ja mina alt üles lükates. Aga see selleks.
Elina igatahes on veeloomaks loodud. tema nautis laineid ja ainult vees elaski. Ja kuigi ta koguaeg vees oli, siis tema on meist kolmest vast kõige pruunim.
Muideks, näiteks rannaääsest toidupoest visati meid välja, sest mul oli lühike hõlst randa minekuks peale visatud ja polnud pükse jalas. Vat sellised seadused.
Rannas käisime iga päev, välja arvatud reisipäevad.


Meie looduslik päikesekaitse
Kuna kuuma oli seal igapäevaselt pea 35kraadi, siis otsustasimegi sellest lebotamise ja niisama olemise puhkuse teha. Kuigi siin on ka meeletu kuumalaine olnud, siis seal on see siiski midagi muud. kliima on ikkagi teisem ja palavus tundus veel palavam. Jumal tänatud, et meil oli rõdud, millega toas tuuletõmmet tekitada ja puhurid, mis ööseks voodi äärde tuult puhuma panna. Nädala lõpuks lubati pilvi ja isegi vihma, aga mida polnud, oli vihm. Korraks kaks piiska küll tuli, aga ei mingit lubatud kolme päevast sadu. Saimegi kuni viimse hetkeni päikest ja kuumust nautida.

Küll käisime me ühel päeval ära Parc Phoenix'is. Otsustasime õnne proovida ja ühistransporti kasutada. Ostsin endale ja Elinale piletid nii minnes kui tulles, ja alles paar päeva hiljem märkasin, et need tuleb ära ka valideerida. Noh, saime kolm tasuta sõitu :D!
Parc Phoenix on kõige lähem asi loomaaiale. Pigem keskendub park taimedele, kuid on ka üksikuid loomi. Kohe pargi sissekäigu juures oli purskaevu show. Purkskaevud töötasid kenasti muusika taktis. Minu kõige pisem loomulikult kartis seda ja üle kahe minuti me seda jälgida ei saanud. Ilus oli küll!

Edasi suundusime botaanikaaeda. Selle keskel oli pisikene bassein, kus elasid flamingod ja ujusid erinevad kalad. Lapsed tundsid kohe issi moodi kala ära :D! Leidsime mänguplatis, kus Elina kohe end tutvustas: je m'appelle Elina, mille peale lapsed temaga rääkima hakkasid ja ta tühja pilguga neile vastu vaatas. Elina muideks sai igal pool endale sõpru. Küll sai ta kehakeelega hakkama ja toimis ka inglise keel.
Kui lõpuks mänguplatsilt minema saime, suundusime loomade juurde. Oli koduloomade nurk, kus olid miniponid, notsud, kanad, jänesed ja kitsed. Leidsime üles kängurud ja mitu pisemat ahvisorti. Jaanalinnud ja palju muid linde. Kui peale 3h ära hakkasime minema, jäime natukeseks ühe mängu rongi juurde pidama. Sealt avanes imeilus vaade tiigile ja muuseumi majale. Trepp, mis otse tiiki viis, oli istumiseks ja imetlemiseks ideaalne. Tiigis ujusid luiged: neli valget ja kaks musta, ning ujusid.. kilpkonnad. Need tulid kohe uurima, kes seal veepiiril istub.



 Kuna meie enda kodu juures oli vaid see pisike pood, siis mõtlesime, et proovime õnne ja läheme keskusesse sisse. Kui esimesel kahel päeval olin ma natukene pettunud kohavalikus ja ilmas, siis keskuses käinuna, minu arvamus muutus. Nizza on imeilus linn. Pisikene ja armas. Saime suurde kaubanduskesusesse ning natukene jahedas olla. Lapsed said endale hunniku riideid kooliaastaks ja saime osta koju midagi korraliku ja head süüa. Leidsin sealt vegan sushirulli, mis oli mu parimaid ampse terve reisi ajal! Jalutasime mööda vanalinna ringi ning leidsime keset platsi ala, mis koosnes kolmest pargist. Esimeses tuli maa seest vett, mille pursete vahel lapsed jooksid ja möllasid, teises sai niisama joosta ja möllata ning kolmandas oli mitu ronimispuud, liumäge jne. Kuna Mann magas, siis Elina möllas seal vee poole peal küll truspade väel.



Viimasel kahel päeval käisime mööda promenaadi jalutamas. Läksime alati õhtul, sest päeval oleks see piin olnud. Esimesel korral jalutasime 7km maha ja leidsime kurikuulsa #iLoveNice sildi üles ning teisel päeval kõndisime 10km maha, kuna tahtsime sadamasse ka minna. Aplaus minu Elinale, kes ilma virisemata need kilomeetrid maha kõmpis! Preemiaks sai ta mõlemal korral jäätis.

Jäätise valik oli minu meelest väike aga huvitav. Näiteks proovisime me lämmastikuga tehtud naturaalet jäätis, mis oli no nii hea! Veel proovisin ma ära spirulinaga tehtud vegan jäätise, mis on nüüdest ametlikult mu lemmikjäätis terves maailmas!




 Kui ma nüüd toitumisest rääkima juba hakkasin, siis valetama ma ei hakka. Ma ei suutnud seal 100% oma toitumisplaani jälgida. Ma ei suutnud poes nii kaua rännata ja otsida, et ma oleks leidnud vajalike toiduaineid, et ettenähtud menüüd jälgida. Nii ma siis ostsin koju hoopis vegan nugeteid ja kurki-tomatit. Smuutit ka. Jälgisin enam-vähem kaloreid ja püüdsin hakkama saada.
Kõige raskem oli väljas söömine. Vegan toite pidi tuletikuga taga otsima ja kui leidsidki midagi, maksis see ülipalju. Tunnistan ausalt, et juhtus ka nii, et olin juba 7h söömata ja sõingi lihtsalt selle kana bauqette'i ära. Vahel unustasin lihtsalt selle kuumusega söömise ära. Ja jäätist nautisin ka nagu eelnevalt mainisin. Aga püüdsin võimalikult häid valikud teha. Ja vett läks muidugi liitrite kaupa.
Aga hoolimata sellistest valedest valikutest, on minu kaal langenud. Tänase seisuga olen ma kahe nädalaga 3.2kg alla võtnud ja 17cm oma kehalt kaotanud. Võib-olla oleks see number suuremgi, kui ma oleks 100% oma menüüd jälginud, aga ma ei kurda. Üle aasta on lõpuks minu kaal langemas ja iga kaotatud kilo on tähtis!
Trenni tegin ma korralikult hoolimata sellest meeletust kuumusest. Olen hakanud hommikuti treenima ja selline korraldus teeb terve päeva kuidagi lihtsamaks. Boonusena pole nii palav ka.

Kui te nüüd aga lõpetuseks tahate teada, kuidas kahe lapsega üksi reisida oli, siis kokkuvõtvalt ma ütleks nii, et asi oli kergem kui ma arvasin. Tundes ja teades Elinat, siis ma pelgasin palju rohkem ja olin kindel, et sellest reisist tuleb üks närvidemäng. Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis oli tegelikult suht mõnus nendega olla. Elina käitus enamik aega väga eeskujulikult. Muidugi oli ka natukene kanguse ja iseloomu näitamisi, aga nendest ei pääse. Kui veidi seletada, sai ta kenasti au ning pea alati leidsime kompromissi. Näiteks vaidlesime me mänguasja poes 20min, kas me ostame talle 20€ kassi või ei. Peale pikka vaidlust tegime kompromissi ja leidsime talle poole odavama (ja vägevama) kiisukese.
Mariga oli natukene raskem, sest tema on alles pisike. Kuna mänguasju-ja väljakuid seal väga polnud, siis tuligi talle koguaeg tegevust  leiutada ja ise rakkes olla. Ma ei liialda, kui väidan, et minu hommik algas sõnadega "emme kuule" kell seiste ja lõppes kell 23 alles. Ja see fraas käis iga kahe minuti tagant kõrvades. Küll oli vaja ujuma tulla, küll mängima, küll sülle, küll jääkulma vett, küll saia jne, jne.

AGA nad lasid mul igal hommikul tund aega trenni teha, nad pidasid selles meeteus kuumuses ilusti kõik pikad tunnid vastu, nad käitusid poes ja väljas süües eeskujulikult, nad hoidsid enda lennukis ja lennujaamas väga ilusti üleval. Nad kuulasid sõna, olid kõigi ideedega nõus ja said aru, kui meil ei olnud võimalik midagi osta või kuskil käia.

Nii et kokkuvõttes väga hea reis. Me saime pruuniks, nägime Nizzat, õppisime üksteisega paremini toime tulema ja saime ühe mõnusa puhkuse. Lisaks sattusime peale Nizza gay-paraadile, Pink Parade ja juhtusime ühe tehno kontserti ajal just kõrval olevasse parki. Ja ma õppisin enda kohta nii palju sellel reisil. Ma sain aru, et ma saan tõepoolest kõigega hakkama, kui ma väga tahan. Ma õppisin iseennast aksepteerima ja hindama. Ja ma sain üle oma bodyshame'ist sel hetkel, kui viskasin enda suure trikoo nurka ja panin Elina valitud pisikesed bikiinid enda keha ümber, et ka kõht ja selg pruuniks saaksid. Ja teate mis, mitte üht inimest ei huvitanud minu suuus ega keha!




Lõpetuseks, kuigi Nizzas oli tore ja mõnus, siis tükikest oma hingest ma sinna ei jätnud. Need killud on siiani Maltal, Barcelonas ja Saksamaal.