neljapäev, 20. september 2018

Awaken the Goddess Project - lõpus

Nonii, ongi minu kaheksa nädalat Awaken the Goddess projektiga läbi. Ma olen selle postitusega alustanud pea neli hommikut. Aga alati lõpuks lehe sulgenud. Mitte, et mul midagi öelda poleks, aga kõik tundub kuidagi isiklik ja ma pidin enda jaoks selgeks mõtlema, kuidas ja kui palju ma oma teekonnast avaldan. Loodan, et tundub arusaadav! Nii et püüan kogu teekonna nii hästi kui oskan kokku võtta.

Kui ma programmiga alustasin, ma olin ikka täiesti põhjas omadega. Ma olin oma keha ja selle kaaluga pahuksis, olin stressis, peas käisid ringi koguaeg negatiivsed mõtted. Piinasin enda keha toidu piiramisega, siis ülesöömisega ja mis seal salata, ka oksendamisega. Tümitasin end igapäevaselt mõtetes. Süüdistasin ennast, piinasin ennast. Liikusin ja tegin trenni, aga vastumeelselt ja see tundus omakorda enese piinamisena. Ma isoleerisin end muust maailmast ja peitsin end inimeste eest. Häbenesin ennast. Ma reaalselt ei olnud augusti kuuks ühtki oma sõbrannat näinud pea kolm kuud! Ma olin emotsioonide virr-varr ning minu suhted olid lagunemas... Nääklemised, õiendamised ja karjumised olid siin korteris normaalne nähtus.
Ja kuigi mulle Kerly kontakt juba kevadel saadeti, siis ma olin skeptiline ja mõtlesin, et nagunii jälle mingi jama, mille eest lihtsalt maksma pean. Küll ise hakkama saan. No ei saanud! Seepärast suve keskel ikkagi võimaluse andsin ja ankeedi ära täitsin.

Nagu ma juba rääkinud ka olen, siis on tegemist full mind and body transformation programmiga. Ma pidin enda menüüs täieliku kannapöörde tegema ja hakkama jälgima vegan menüüd. Menüü on lihtne ja loogiline. Kõigi toitude tegemine võtab aega maksimaalselt 10minutit- kui ahjus midagi küpsetada, siis veidi rohkem. Kiiresti kujunesid minul välja minu lemmikud, mida ma siiani mitu korda nädalas teen- näiteks kikerherned roheliste ubade ja värske salatiga. Hommikut alustan ma 95% ajast smuutiga. Aga programmi vältel ei jälgi Sa mitte vaid menüüd, vaid hakkad aru saama, miks selline menüü, miks selline kaloraaz, miks selline toitumine. Miks vegan! Näiteks rääkis Paljas Porgandki sellest, et enamik inimesi teevad smuutisi valesti toppides sinna terve hulga tervisliku kraami. Tegelikuses peabki smuuti olema....lihtne? Minu jaoks oli kuues nädal toitumise seisukohast väga silmi avava, kui tuli teemaks, miks just vegan. Nüüd, tänasel hetkel, saan ma aru, miks loomne toit minu kehale hea ei ole ja miks tänapäeval suur osa inimestest kaalu-ja tervise probleemidega vaeva näevad. Mäletate, mul olid suured mured oma hormoonide pärast. Võis täitsa arvata, et need mu kaalutõusu taga ka on. Aga kus ma neid hormoone segi ajasin? Ehk toidust? Ei tea ju 100% väita, aga juba teisel nädalal kadusid mu näost hormoonipunnid. Ja kui ma peakski mõne leidma, tean ma juba miks see seal on- olen midagi söönud, väsimus, see aeg kuus...
Ja kogu mu teekonna ajal ei tekkinud mul menüüst tüdimust, ei tulnud isu ega mõtetki, et sööks midagi muud. Jah, tunnistan, et oli kordi, kui mu käsi haaras pizza tüki või tegin endale mõne võileiva, aga need olid need korrad, kui ma olin öösiti magamata: põhjus-tagajärg-põhjuse likvideerimine.

Magamised, muide olid ühed asjad, mis tegid minus suure muutuse. Ma olin enne programmi koguaeg nii väsinud, aga passisin ikka poole ööni unetult üleval. Järsku programmi vältel tabasin ma end aga mõttelt, et ma magan pikad öö uned. Lähen täitsa okeil ajal magama koos lastega ning hommikul olen väljapuhanud. Kuidagi iseenesest. Viimastel nädalatel olen ma natukene unetute ööde ja uinumisraskuste all kannatanud. Olen mitu korda istunud öösel üleval ja kirjutanud enda mõtteid üles, püüdnud iseendaga tegeleda. Natukene pööran pilgu ka õhtuste trennide poole, mis adrenaliini ja energia enne uneaega üles ajavad ja uinumist raskendavad.



Kui ma programmi alustasin, seadsin meelega enda trennid hommikusele või lõunasele ajale, et õhtuks oleks kõik tehtud ja keha uneajaks maha rahunenud.
Üldse treenerina peaksin ju teadma, kuidas keha treenida, eks. Tõttöelda olin aga oma treeneri ameti ajal nii palju endast andnud, et mul ei olnud energiat ja motivatsiooni endaga enam tegeleda. Siis muutuski trenn vastumeelseks ja "karistuseks". Isegi kui ma kodus olin, siis treenisin vaid selleks, et saaks kaloreid kulutatud ja trennid olid kaootilised. Mingit loogikat neis polnud. Lihtsalt tegin, et pulss üleval oleks ja kalorid põleks. Projekti kavad tõmbasid mind üsna palju tagasi. Olid lihtsad ja tavalised harjutused ja neidki oli 6-8 tükki päevas vaid. Esialgu tundus see mulle suure samuna tagasi, kuid kui ma hakkasin kehal muutusi nägema ja lihast tundma, panin otsad omavahel kokku. Nüüd olen seal maal omadega, et tahaks jõusaali minna.

Mis kogu asja juures kõige parem ja toimivam minu jaoks on, ongi see, et ma ei saanud vaid menüüd ja treeningprogrammi. Ma sain abi ja vahendid selle jaoks, et mõista enda suhet toiduga. Miks ma söön üle, miks ma otsin lohutust toidust jne, jne. Minu, ja ma siinkohal julgen väita, et paljude teiste jaoks ei piisa pelgalt sellest, et võtta kätte ja jälgida mingit menüüd. Jah, see toimib, aga kui pikalt? Saan tuua näiteid ju endagi pealt. Võtan kaalust alla, aga see ei ole jätkusuutlik, sest minu sees on see "viga" mis toitu nõuab ikka olemas. Kui see "viga" ära likvideerida ja parandada, siis alles saab dieet (mis on totaalselt vale sõna tegelikult!) olla jätkusuutlik ja Sind elu lõpuni teenida nii, et Sa mingi hetk ei peagi enam jälgima ja mõtlema toidule.

Kogu kahksa nädalaga võtsin ma alla 5.7kg ja kaotasin strateegilistelt kohtadelt 38cm. Suurima muutuse tegi minu kõht, mis on vähenenud 16cm võrra! Ja teate, kuigi see kaalunumber ehk ei ole nii suur kui võiks, siis uhke olen ma enda üle ikkagi, sest mul on üle pika-pika aja jälle lihasmassi kehal. Ma näen tantsides enda säärelihaseid, mida ma pole ammu näinud. Ja teate kui ilusad need on? Ükspäev just näitasin Gunnarile, et kätel on jälle muskel näha. Ma tunnen kuidas keha on tugevam ja seal on jõudu rohkem. Kui ma oleksin viimased nädalad oma uned korras hoida ja vältida mõnd väsinud ampsu, siis ehk oleks ka tulemus parem. Tegelikult on see valesti öeldud. Ma olen siiani väga hästi hakkama saanud ja teekond alles algas! Sedasi, rahuliku tempoga edasi minnes, olen ma lõpuks täpselt seal, kus ma olema pean ning mis me projekti alguses paika panime.



Kus ma siis olema pean, tahad Sa nüüd teada? Ma olen 62kilo kaaluva naine. Mul on jalas minu kõige lemmikumad lühikesed teksad ja seljas lilleline top. Need riided ootavad juba üle 3a kapis enda tagasitulekut. On juuli keskpaik ja me oleme perega reisil. Ma olen õnnelik ja armastatud. Olen just kooli sisse saanud ja teinud tantsijana läbi suure arengu.
See on see hetk, millele ma keskendun igal hommikul ja õhtul. See on see hetk, mis tekitab minus sooja tunde ja toob liblikad kõhtu.

See kaal, need püksid.


Programm keskendub ääretult palju vaimsele muutusele. Minu programmi kuulusid ja NLP-sessioonid, mille vältel lasime me lahti minu vihast, kurbusest ja hirmust. Ma olen alati suhtunud sellistesse asjadesse väga skeptiliselt ja mõelnud, et eks see üks mulli puhumine on. Aga kuna sinna maani oli kõik toiminud, otsustasin Kerlyt usaldada ja NLP-le võimaluse anda.

Ma olen koguaeg väga emotsionaalne inimene olnud ja minu kõige suurem nõrkus on olnud minu viha. Ma läksin täiesti pisikestest asjades nii närvi, et kogu minu ümbrus kannatas. Olen lõhkunud asju, füüsiliselt kallale läinud, kajumisest rääkimata. Ja minu kõige suurem soov oli sellest lahti lasta. Et minu lastest ei kasvaks samasugused närvipuntrad ja nad ei peaks elama hirmus, et äkki emme läheb jälle närvi.
Ja teate mis? See sessioon töötas! Esimesed päevad peale sessiooni oli naljakas ja tühi tunne. Kõndisin naeratades ringi nagu vaimuhaige. Aga peale seda tundsin end ülimalt hästi. Ja selle aja jooksul pole meil kodus olnud mitte ainumastki tüli! Mitte ühtki! Muidugi ma ärritun vahel, aga ma oskan selle emotsiooniga toime tulla. Minu lähedased ja ümbrus ei kannata selle all. Noh, kui välja arvata üks märkmik, kuhu ma põhjused sisse kirjutan.

Lisaks sain ma üle enda himust uute asjade ees. Mu tuleviku siht ja plaan muutus selgeks ja seda ei sega mingisugused oma peas välja mõeldud hirmud a'la kas ma saan hakkama, äkki ma ei oska, mida teised arvavad. Seepärast ei kardagi ma välja öelda, et mu tuleviku-ja karjääri soov on tagasihoidlik: ma plaanin minna õppima turismi ja praeguse mõtte kohaselt tahaksin ma minna peale seda lennukile tööle. Ja ma tõepoolest olen lummatud lennukitest ja lendamisest. Ma vaatan ahhetusega taevas lennukeid, mu süda hakkab kiiremini lööma, ma ei jõua ära oodata, millal uuesti ise lendama pääsen. Paar nädalat tagasi viis Gunnar mu nalja pärast lennujaama, küsides, mis tunne on. See elevus, mis mind valdas... Naersin talle, et oh, kuidas tahaks sisse minna. Lapsed sellega kahjuks nõus ei olnud, et ma lennujaama elama jään 😀. Ja seepärast teangi, et see on see tee, mida minema pean! Ja ma poleks vast ilma programmita julgenud seda iial endale, rääkimata teistest, tunnistada.. Sest kõigil on mingid suured ja vägevad eesmärgid ja plaanid ja minu omad tundusid nende kõrval tobetatena. Nüüd ma aga tean, et ma lähen kooli positiivsena, sest ma lähen õppima midagi, mida mu süda soovib ja muud võimalust kui hakkama saamine, seal ei ole!
Sama asi tantsimisega- ma ei ole kinni enam hirmus, et mis keegi minust arvata võib, kui ma nii suurena saledate inimeste seas tantsin. Ma keskendun hoopis sellele, et kurjam, ma tantsin ju väga-väga hästi! Ja kui mina mõtlen endast nii, peegeldub see ka teistelt.

Lisaks sellele panin ma paika oma eesmärgid hobide valdkonnas:
  1. Jooksen järgmisel aastal Ööjooksul- tähendab, et ma olen eesmärgiks võtnud uuesti jooksma hakata ning saada end sinna vormi, et aastapärast Rakveres Ööjooksul osaleda. See on üks asi, millest ma väga puudust tunnen ja millele minu kaal on hetkel (veel) piirangu peale pannud.
  2. Teen oma esimese tantsuklipi- tähendab, et ma aasta jooksul arendan end tantsus nii palju kui võimalik ning aasta pärast filmin pisikese kombo üles.
  3. Ratsutamine-aasta jooksul leian selle võimaluse, et võtta kätte ja ratsutamas käia. Üks mu suurmaid unistusi. Samamoodi, praegu ei taha kaalu pärast minna, et äkki hobusel on liiga raske vms 😂.
Terve projekti raames on erinevaid ülesandeid, videosid ja materjale, mis nö sunnivad Sind enda sisse vaatama ja ennast analüüsima. Põhimõtted ja koodid, mille järgi toimides, muudad Sa enda elukvaliteeti ja iseend.



Tänaseks hetkeks on minust saanud õnnelik, rahulolev, ambitsioonikas ja enesekindel naine. Ma olen leidnud oma eesmärkide täitmiseks inimesed, kellelt õppida. Ma olen teinud oma elus muudatusi, tänu millele ma saan olla õnnelikum. Ma olen seadnud endale piirid, millest ma ei luba teistel üle astuda, et ennast ja enda unelmaid hoida ja kaitsta. Ma olen muutnud enda minepilti. Selle asemel, et näha endas vigu, keskendun ma enda positiivsetele külgedele. Ma ei vaata peeglist seda, kui suur on minu reis, vaid keskendun sellele, kui ilus on minu säär. Mulle ei vaata peeglist vastu enam suur ja ülekaalus naine, vaid keegi, kes on otsustanud muuta oma elu, teinud esimesed sammud sinna suunda, kes näeb hea välja tänu sellele, et ta on sisemiselt ilus ja õnnelik.

Tänu sellele projektile olen ma lõpuks rahu leidnud. Ma olen saanud sõbraks iseendaga. Ma olen saanud oma söömised kontrolli alla ja mu trennid on muutunud jälle sihipäraseks ja regulaarseks.  Ma treenin, sest see meeldib mulle.
Ma olen saanud oma sõbrannad tagasi. Minu suhted nendega on muutunud, kuid seda vaid positiivses suunas ja kõik pinnapealne on kadunud. Minu suhted perega on muutunud paremaks. Minu paarisuhe on olnud juba pikemat aega rahulik ja meie vahel ei ole tülisid ega hõõrdumisi. Ma tunnen oma lastega suuremat sidet kui kunagi varem. Ma tunnen kuidas meie suhe on muutunud lähedasemaks ja toetavamaks.

Kogu see programm tuli minu ellu õigel ajal. See oli mulle kui viimaseks õlekõrreks, et enda füüsiline kui mentaalne tervis päästa. Terve minu vaade elule, olukordadele, inimestele on muutunud. Ma oskan analüüsida ja näha, miks mõni pealtnäha negatiivne olukord minu elus on ja ma oskan sellest õppida. See on ka üks osa NLP- sesioonist. Leida õppetund, mida see olukord andis.

Minu teekond ei ole läbi. See on alles alguses. Aga see programm oli minu jaoks hädavajalik, et seda teekonda alustada ja see juhtis mind õigele teele. Andis kätte suuna ja abivahendid, et olla endas kindel ning siit edasi sel teel püsida ning elada õnnelikku, rahulolevat elu. Ilusa, rõõmsa, elujõulise ja täisväärtusliku naisena!


Kommentaare ei ole: