laupäev, 29. september 2018

Need liblikad

Augusti lõpus toimus Dancestis workshop week, mille raames külastas meie stuudiot USAs tegutsev tantsija Sandra Sannay. Tema trennid olid kahe päeva peale ära jagatud ning üks päev oli puhtalt pühendatud just pealkirjas olevale teemale. Mind paelus just see workshop väga tänu sellele, et see haakus Awaken the Goddess project'iga.

Minule, kes ma olin kevadel tantsimise oma kehakaalu ja ebakindluste pärast nurka visanud, olid Sandra tunnid nagu taeva kingitus. Sandra on just see inimene, kes süstib inimestesse enesekindlust ja kinnitab Sulle, et kui Sa usud, siis Sa ka saad. Trennidesse minnes tundsin ma end ikka veel veidi ebalevalt ja hirmunult. Mida aga minut edasi ja rohkem Sandra rääkis, seda enesekindlamaks ma muutusin.

Sandra ei olnud selleks seal, et õpetada meile täiuslikuseni koreograafiat, et meid hinnata (ta veel ütles, et ta vihkab seda kohustusliku osa, kus filmimisele kutsutakse käputäis parimaid, sest keegi ole tantsumaailmas kellestki parem). Tema eesmärk oli see, et me usuksime iseendasse ning oleksime need tantsijad, kes me olla tahame. Ta tahtsis, et me astuksime oma mugavustsoonist välja, et me ei mõtleks liialt perfektsetele liigutustele vaid naudiksime tantsimist ja muutuksime muusikaga üheks.
Uskuge või mitte, aga ühel tunnil me tegime 20min harjutust, kus alustasime tantsimist nii nagu peab einevaid stiile tantsima: üritasime contemporaryt tantsida, hiphopi, jazzi jne. Kõik püüdsid nii nagu oskasid. Lõpuks käskis ta meil aga muusika ja stiilid ära vahetada: tantsisimegi hiphopi jazzi järgi, contemporaryt seksika muusika jne. Saate aru eks? Erinevaid stiile hoopis vastandiks olevale muusikale. Ja mis juhtus? Me kõik naersime, tundsime end hästi, nautisime olukorda ja mis peamine, tantsisime väga hästi.


Veel rääkisime me energiast ja sellest, kuidas me seda välja saadame. Me kõik oleme kuulnud sellest, et saad, mida annad. Nii ka tantsimises, kui Sa tantsid tundega nagu Sa oleksid Beyonce'le tausta tantsimas, siis võib see piisava usuga ükskord isegi juhtuda. Kui Sa aga keskendud sellele, milline Sa välja näha kardad, siis tõenäoliselt Sa eriti suurt sammu tantsuredelil ei astu.
Ja see oligi see ehtk, kui ma ei defineerinud ennast kui lihtsalt suurt ja kohmetut tantsijat, vaid kui tasemel ja mitmekülgselt andekat tantsijat. Ma keskendusin nendele asjadele, milles ma hea olen ja mis minust hea tantsija teevad. Ja ma tunnen ennast saalis palju paremini. Ma ei keskendu peegelpildile vaid sellele, et ma saan kuradima hästi koreodega hakkama.

Mis mulle aga väga meeldis, oli see, kuidas Sandra kirjeldas oma eesmärgile keskendumist. Jah, põhimõtteliselt on see see, et tahad midagi väga-väga ja siis lõpuks saad. Kuid Sandra rääkis, et me ei peaks keskenduma asjadele, mida me tahame. Näiteks, et ma tahan uut autot ja siis ma oen õnnelik. Ma tahan olla sale, sest siis ma olen õnnelik. Kui me keskendume nö asjadele, siis need ei ole lõplikud. Saad oma asja kätte, aga sellest lõppude lõpuks ei piisa.
Kui ma olin 5a tagasi sale, siis tõepoolest, ma tahtsin muudkui veel ja veel peenemaks saada, kuniks see andis tagasilöögi hoopis.
Selle asemel peaksime me aga keskenduma emotsioonidele. Sellele, et kui ma kujutame seda hetke või olukorda, mida soovime ette, siis see tekitaks meile liblikad kõhtu. Nii paluski Sandra meil silmad sulgeda ja end ette kujutada tantsimas. Kuskil kohas, kus me olla tahaks. Ja publikuks neid inimesi, kes meis selle õige tunde tekitavad. Ja see toimis! Kõigil tulid naeratused näole, soojustunne sisse. Ja kui me peale seda tantsisime, just nii nagu me oma kujutelmas seda tegime, siis ma tantsisime super hästi.

Emotsioonidel on suurem jõud kui me arvame. Seepärast peaksimegi me usaldama oma südant ja sisetunnet.

Ja mind pani just viimasel nädalal see kõik mõtlema. Just nüüd kui ATGP* läbi sai ja ma nö omapead olen. Ma olen siiani keskendunud sellele, et ma tahan sale olla, sest siis ma saan olla see ja see ja see annab mulle seda ja seda. Mis pole üldsegi vale! Aga ma pole endale selgeks teinud, miks ma saledana end õnnelikumana tunnen.

Kui ma oma programmiga juuli lõpus alustasin, siis seadsime me eesmärgiks 58kg. Kahe kuu möödudes, olen ma selle kaalu 4kg kõrgemaks tõstnud 62kg peale. Miks? Sest kõige paemini tundsin ma end just selles kaalus. Mitte selle 58kg peal, kus ma eeldasin, et mingi piir asub. 62kilosena olin ma sale, vormis ja naiselik. Aga mis peamine, ma tundsin end oma kehas hästi. Ma tegin uskumatud sooritusi, mille üle ma sain uhke olla.

Niisiis panin ma endale igapäevaseks meeldetuletuseks kirja need asjad, mis tekitasid minus kunagi suure õnnetunde ja mida ettekujutades ma siiani liblikad kõhtu saan.


  • Rakevere ööjooksul poolmaratoni läbimine rekordajaga: kui ma mõtlen sellele hetkele, kui üle finishjoone sel juuni kuu ööl astusin, kuidas mu pere mind kallistama tuli, kui uhke ma olin oma alla 2h aja üle, see emotsioon on nii puhas ja selge. See on see emotsioon, mida ma tahaks uuesti kogeda ja see saab juhtuda vaid siis, kui ma olen uuesti sellises vormis.



  • -20kraadiga poolmaratoni läbimine: enne seda eelpool mainitud Ööjoksu oli pakaseline jaanuai kuu. Viisin Elina üles vanaema hoida, et kiire 10km ära joosta. Ja ma jooksin ja jooksin, sest hoolimata pakasest ja riidekihist, tundsin end nii hästi. Ja märkamatult oligi koju jõudes 21km läbitud. Sellele järgnes veel mitmeid pakasejookse. Ja see tunne, et miski ei suuda Sind peatada, on asendamatu.


  • Jõusaalis treenimine: ma tean, et ma saaksin väga vabalt ka praegu minna jõusaali ja seal ennast treenida, aga kui ma olin oma tippvormis, siis ma tundsin end seal hästi. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin masinate peale ja vaikselt raskusi suurendada, ennast ületada. See tunne, mida sellele tagasimõtlemine tekitab... Tahaks uuesti!



  • EBA-l teise koha saamine: siinkohal mõtlen ma natukene laiemalt. Mitte otseselt EBA hõbekohta. Mulle meeldib see tunne, kui ma olen millegi nimel pingutanud ja see enda tunnustuse näol ära tasub. Ma olen oma loomult selline inimene, kes vajab palju toetus ja tunnustust ja ma tahan oma valdkonnas saada seda liblikatunde efekti, et ma teen midagi õigesti ja seda märgatakse.


  • Tantsides esiridades olemine: ma armastan tantsimist. See pole kunagi saladus olnud. Aga tänu enda ebakindlusele ja kehakaalule, olen ennast alateadlikult juba tahaplaanile pannud. Ma olen loobunud videoprojektidest ja ma ei üritagi lavadele pürgida. Aga ma armastan seda tunnet, mida annab mulle videokaamera eest olemine ja laval jala keerutamine. Ja just selle tunde nimel, kavatsen ma pingutada.



Need on vaid mõned näited, mis mind edasi aitavad. Ja seda just sellepärast, et ma mõistan läbi nende, miks ma saledana ja vormis õnnelikum oleksin. Sest siis oleksid mul need emotsioonid. Ma hoian neid liblikaid koguaeg meeles ja keskendun neile. Annan välja energiat, et neid emotsioone jälle kogeda ja ma olen kindel, et lõpuks saan ma neid liblikakesi uuesti nautida.

Ja ma olen teinud omale kindla plaani, mida järgida, et sinna ükskord jõuda.

Nii et ATGP ja Sandra wokshopid haakusid üksteisega ideaalselt ja üks toetas teist. Ma olen palju rohkem hakanud asju välja kirjutama, et oma mõtted ja emotsioonid universumisse edasi anda. Ja ma tean, et ükskord tasub see kõik, mida ma praegu läbi pean kogema, end ära.
Te võib-olla ehk ei usu sellistesse asjadesse, aga  minu jaoks oli märk juba see, et peale nende punktide välja kirjutamist ja üles riputamist, suutsin ma hoolimata magamata ööst kontrollida oma isusid ja terve päev läks just nii nagu vaja oli.

Ja mis mõne jaoks tundub täiesti ebaloogilise asjana, aga minu jaoks ühe suure märgina, et ma just sel hetkel Sandra tunnis pidin olema ja temalt õpetusi saama, on see, et kui tegime eelpool kirjutatud stiili harjutust, pani Sandra mängima Rag'n'bine Man'i loo "Skin" ja palus selle järgi contemporaryt tantsida. See on just see lugu, mille järgi olen ma plaaninud kunagi contemporary kava kokku panna. Mõne jaoks kokkusattumus, minu jaoks märk millestki.



Ma tean, et ma olen viimasel ajal väga palju kirjutanud igasugusel spirituaalsel teemal, aga hetkel on see kõik minu jaoks väga teemas, sest ilma sisemise rahu ja eneseleidmise, ei saa ma ka välis iial korda. Ja isegi kui saan, siis mitte püsivalt, sest põhi on mõrane. Loodan, et mõistate!
Võib-olla te ootaksite mõnel muul teemal veel postitusi, aga hetkel ongi see vaid minu elus käimas. Eneseleidmine.  Aga kui Sul on mõni teema, millest Sa tahaksid kuulda, siis anna märku!



*ATGP: Awaken the Goddess Project

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas tohib küsida, kui palju sa praegu kaalud ja kui pikk oled?

Anonüümne ütles ...

Tubli! Motiveerid mind ka oma kirjutamistega:)

Kati ütles ...

Ma olen 169cm pikk. Kaalun ma... 20kg liiga palju :D

Kati ütles ...

Seda on tore kuulda :)