kolmapäev, 31. oktoober 2018

Murran vaikust

Ma olen vist üks raskemaid blogijaid üldse, keda jälgida. Üle kuu aja pole ma siia sõnagi postitanud. Ma ei oska mingit vabandust ka välja tuua. Möödunud kuu oli minu jaoks üks ameerika mägedega virr-varr. Ma sain palju nutta, palju naerda, leidsin üles enda seest selle Kati, kes ammu kadunud ja peidus oli ning avastasin enda kohta nii palju uut. Ma püüan kõigest teile nii palju rääkida kui ma saan, ilma et ma oma isikliku elu liialt lahkama hakkaks ja end nö täiesti alasti kisuks.

Alustame sellest, et ma olen nüüd kuu aja jooksul saanud iga nädal B12 vitamiini süste. Reedel või esmaspäeval peaks ma saama viimase nädalase doosi ja siis pean käima iga kolme kuu tagant oma tagumenti paljastamas. Juuli lõpust saati ootan ma ka oma gastroskoopia aega, millele nüüd eelmisel nädalal lõpuks kutse tuli ja aeg reede varahommikuks kirja sai. Tunnistan täitsa ausalt, et ma üleeile öösel lamasin voodis, mõtlesin sellele, kuidas juhistes seda kirjeldati ja ma hakkasin himust nutma. Ma tean, et see pole valus vaid lihtsalt ebameeldib, aga ma kardan väga seda, et arvestades minu mineviku seal kurgus sobramistega, siis minu jaoks on see hullem ja hakkan seal reaalselt öökima... Lisaks pelgan ma seda, mis sealt leitakse. Ma kardan seda, et ma olen aastatega oma mao ja sooled ära rikkunud. Et ma olen ise oma vitamiini puudustes süüdi. Eile õhtul tulime me poest koju ja esimest korda elus, tabas mind reaalne paanikahoog. Ma pole elusees niimoodi värisenud ja sellist seletamatut himu naha vahel tundnud. Ma arvan, et see tuli reedehommikuse käigu hirmust...

Kuu algusest saati on mind painanud ka hambavalu. Minu tarkusehammas otsustas jälle kasvama hakata ja seda kohe pikemaks ajaks. Nädal aega sain valuvaigistitega mööda saadetud ja peale seda oli jälle rahu. Kuid nüüd on viimased kaks nädalat meeletu valu olnud. Tean, et peaksin südame rindu võtma ja selle välja tõmmata laskma, aga kurjam kuidas ma kardan...



Nüüd kui mul füüsiline pool on kaetud, siis ma räägiks nii hästi kui oskan sellest, mis minuga emotsionaalselt on toimunud.

Kuu alguses leidsin ma endale sõbra. Inimese, kellega lihtsalt juttu ajada ja nii. Vahel lihtsalt on hea kellegi nö võõraga oma mõtteid jagada. Kohati tundsin ma nagu ma oleks teiselt pool ookeani endale parima sõbra leidnud. Me oleks nagu aastaid tuttavad olnud. Seda on väga raske sõnadega kirjeldada. Igatahes mida päev edasi, seda rohkem hakkasin ma end tundma iseendana. Selle inimesena, kes ma olin enne kõike seda hullust, mis mu elus toimunud. Ma veetsin rohkem aega trennides, tantsisin kodus, liikusin, naeratasin, tegelesin oma tulevikuga, taasavastasin oma kõige kallimad sõbrannad. Ma tundsin end lõpuks, üle pika aja väärtuslikuna! Ja ma võin kindlalt väita, et see paistis kaugele, sest ma sain kiitusi ja komplimente nii trennis kui väljas kui kodus.
Ma ei kujuta ette ka, kui palju ma selle aja jooksul kaalu kaotasin, aga alles nädala alguses panin stuudio peeglist vaadates tähele, et ma minu keha on küll väiksemaks muutunud.

Kujutate ette, ma käisin isegi väljas! Ühel õhtul läksime me helenaga välja ja märkamatult, kolm veinipudelit hiljem, maabusime me tema korteris kell kolm hommikul. Ja see oli üks lõbusamaid ja toredamaid õhtud üle ma-ei-tea-kui-pika aja!

Aga teate, see sõber, kellest ma juttu alustasin kadus kuskil nädal tagasi. Ilma ühegi hoiatuse ja seletuseta, oli ta kadunud. Ja ma kohati tundsin nagu tükk minust oli kadunud. Nagu ma oleks endale väga tähtsast inimesest ilma jäänud. Ma olin ikka väga pikka aega kurb ja võin tunnistada, et poetasin nii mõnegi pisara. Aga ma püüdsin endale koguaeg kinnitada, et see inimene tuli minu ellu põhjusega ja kadus samamoodi põhjusega.
Tänaseks päevaks olengi ma jõudnud järeldusele, miks see kõik nii läks.Tänu sellele sõbrale leidsin ma enda jälle stuudiost. Ma taasavastasin ma armastuse tantsu vastu. Ma olen vaikselt jälle jooksmistega algust teinud. Ma leidsin end jälle oma sõprade ja sõbannadega aega veetmast. Ma tunnen, et ma olen tagasi saanud selle läheduse, millest ma ise aasta eest eemale astusin.
Ma tunnen, et ma olen väärt midagi palju enamat kui see, millega ma siiani leppinud olen. Minu ambitsioonid on kasvanud ja ma olen aru saanud sellest, et minu füüsiline olek on ainult ajutine. Ja seegi on muutumas iga päevaga! See, et see inimene kadus, äratas minus emotsioonid, mis panevad mind edasi liikuma, rohkem pingutama, rohkem tahtma!

Lisaks tantsimisele olen ma ülepeakaela sukeldunud raamatutesse. Vahel loen ma hommikul kella kolmeni midagi, sest ei suuda raamatut käest panna.



Ja nii ma ennast tegevuses hoidnud olengi. Tantsides, reaalset sotsiaalelu elades, lastega kantseldades ja raamatuid lugedes. Meil on pea nädala pärast Eestis üks suur videoprojekt tulemas ja saalis käib suu töö selle tarbeks. Kodus muidugi ka. Kavad on vaja selgeks ja puhtaks saada ja seda kiiresti! Aga ma naudin sellest iga hetke! Ma tunnen end jälle omas elemendis. Ülepeakaela tantsus olles. Ja kuigi osa minust siiani natukene nagu... leinaks?, siis üldises plaanis tunnen ma end õnnelikumana kui ma pikka aega tundud olen.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas sa oled oma mehest lahku läinud?
Elan sulle väga kaasa, loodan et kõik läheb ainult ülesmäge nüüd.:)

Kati ütles ...

Ei ole. Meil on kõik okitoki nagu ikka :)