reede, 18. jaanuar 2019

Kui ei oska pealkirja panna

Ma olen viimasel ajal ennast üha enam leidnud einevate youtuuberite ja instagrammerite lehtedelt. Mul on väga spetsiifiline huumor ja ma pean tunnistama, et nii mõnigi minust dekaadi võrra noorem inimene toodab väga head sisu. See on nii naljakas kuhu tänapäeva maailm jõudnud on. Inimesed teevad oma lõbuks huumorit ja filmivad end üles ning elatavad end sellest ära. Sama ju põhimõtteliselt blogimisega ka...

Igatahes, täna öösel kui und ootasin, vaatsin jälle Youtube'ist erinevaid videosi ja järsku tuli mulle meelde, et kunagi tegime sõpradega põhimõtteliselt sama asja, ainult et tol ajal meil polnud kaameraid ega muid vahendeid, et seda kõike üles filmida. Muidugi, see oli juba pea kakskümmend aastat tagasi. Kui keegi veel mäletab, siis tol ajal tegid Jan Uuspõld ja Dan Põldroos koos "Wremjat". Meie oma naabritega olime kõik suured fännid. Meil oli (ja tegelikult on vist praegugu kuidagi püsti) küla vana koolimaja, kus kunagi pidusi jms peeti. Selleks ajaks oli seal hea mitu aastat vaikus olnud. Küll oli seal esinemiseks lava ja muu vajalik olemas. Nii me siis veensime omaniku nagu hullud, et saaksime oma näidendit seal esitada. Saimegi võtmed kaheks nädalaks.

Sellest hetkest saati istusime me pea kõik õhtud seal. Plaanisime tervele külale teha ühe korraliku esituse. Mõtlesime ja harjutasime, ise samal ajal kõike täiel rinnal nautides. Loomulikult otsustasime me teha oma versiooni Nisu Unost ja Zorrost (kes ei tea, siis Youtube aitab hädast välja). Lõpuks tuli meid vaatama vist vaid kolm inimest, aga kurat, kuidas me endid nautisime. Ma naerisme, meil läksid asjad sassi, mis tegi asja veel naljakamaks ja ma võin käsi südamel väita, et see on üks minu elu kõige paremaid ja südantsoojendavamaid mälestusi.
Juba selle pärast, et me ise endid nii palju nautisime ja meil lõbus oli, siis otsusasime talvel sama teed minna. Esituseni me seekord ei jõudnud, aga koolimajas oli meil vägev.

Ja seda ma eile öösel siis meenutasin ja mida edasi ma mõtlesin, seda enam ma igasugu einevaid mälestusi leidsin, mida tahaks ka kolmekümne aasta pärast mäletada. Kasvõi seda, kuidas mu parim sõbranna oli kopsupõletikuga haiglas ja ma tahtsin tema juurde pääseda, nii et ma ujusin jääkülmas veel keset südatalve, et haigeks jääda. Tulutult ja õnneks tuli sõbranna mõned päevad hiljem koju, kuid siiski. Pilt ise oli naeruväärselt naljakas. Ja seda enam on mul kahju, et tol ajal ei olnud meil midagi, millega kõike neid lollusi talletada.

Ma võin tunduda natukene nagu vanainimene praegu, aga ma nii väga igatsen neid aegu. Ma igatsen kõiki neid inimesi, kes mu ümber olid. Ja mul on südamest kahju, et ma neist nii kaugel olen ja meie sõprus on tugeva põntus saanud ajaga. Ärge minust valesti aru saage- mul on ka siin südamesõbranna, kellega mul on sõnuseletamatu klapp ja hulk paimaid sõbrannasid, kes on mu jaoks alati olemas, aga lapsepõlve sõbrad hoiavad alati Su südames erilist kohta.

Mõnikord ma mõtlen, et ma peaks praegu, kui ma veel mäletan, kõiki oma mälestusi kirja panema. Minu üheks suureks salaunistuseks oleks kunagi anda välja raamat, aga ma tahaksin panna kõik oma mälestused juba selle pärast kirja, et kunagi vanaduses oleks mul lastelastele midagi näidata, et mul oleks midagi, mida sõbrannadega jagada ja mida nemad saavad oma järglastele näidata.

Mu kunagine elukaaslane imestas aastaid, kuidas mul on mingid detailsed asjad minevikust meeles. Kunagine psühholoogia õpetaja hoiatas, et inimesed, kes palju mäletavad, võivad vanaduses veidi seniilseks minna, sest aju ei võta enam uut infot vastu. Äkki olekski nüüd viimane aeg kõik kirja panna, et kunagi kui aju täis on, siis on vähemalt kirjalikult kõik olemas?!

Ma pean ütlema, et mul oli meeletult tore lapsepõlv, elasime ju maal ja saime põhimõtteliselt teha kõike, mida süda lustis. Alustades sellest, et tegime oma esimesed suitsud maja taga võpsikus ja pistsime käed sõbrannaga koos mesilase pessa ning lõpetades sellega, et istusime sõbrannaga koos vanad Mozkvitšis ja jõime kodumahlaga viina. Viimane loomulikult juba täisealisena, kuid siiski. Vahepeale jäi veel meeletu hulk tempusi, naeru, lollusi ja katsetusi.
Lisaks veel see aeg, kui Tallinnasse kolisin ja klassiõdedega kokku kolisin. Peod, erinevad inimesed, armumised, südamevalud. Asjad, mida ma mitte kunagi ei taha unustada. Kõik, mis toimus Pärnus- kuidas me sõbrannaga kallisse korterisse kolisime, mu juuksed kahe päevaga põhimõtteliselt ära põletasime, Treffpunktis töötasime, öösel seal kluppi minekuks valmistusime... Oeh, kõiki mälestusi on lihtsalt nii palju!

Kui ma Tallinnasse tagasi kolides sain endale koolist ühe parima sõbranna, kes näitas mulle, et minus on veel erinevaid külgi, millest ma teadlik polnud. Tänu kellele ma praegu siin olen, kus ma olen.

Ma ei teagi, miks ma kõike seda kirja panema hakkasin ja jagan... Võib-olla selle jaoks, et teadke, et kõik, kes ennast ära tundsid, siis te olete mu elus meeletult suurt rolli mänginud ja ma loen teid elu lõpuni oma sõbrannadeks!
Ja ehk ka selleks et endale kinnitada mõtet, et lõpuks end kokku võtta ja kõik, mis meelde tuleb kirja panna.

reede, 11. jaanuar 2019

Uuel aastal uuel suunal

Maailma kõige järjepidamatum blogija näitab jälle elumärke! Kes käib siin aegajalt uusi postitusi otsimas, siis ma tõepoolest vabandan. Ma olen viimased kuud võtnud väga palju aega iseendale ja väljaspool internetti. Hea kui ma kord kuus teen oma arvuti lahti. November möödus mul tantsusaalis, kus ma aitasin jõulupeoks valmistuda ja ma pean tunnistama, et üle pika aja, mulle meeldis seal olla ja trenni teha.
Detsembri passisin ma raamatute taga. Avasasin enda jaoks "Afrter" seeria ja lugesin need järjest läbi... kaks korda! Ma millegipärast olen selline inimene, kes pühendab end millelegi ja seda siis jäägitult.  Nii ma siis lugesin ja mu peas toimus koguaeg tegevus. Ma olen meeletult hea kujutlusvõimega ja nii ma siis elasingi tervet saagat elavalt läbi. Nutsin, naersin ja ootasin igat uut hetke.

Lisaks istusin ma pikalt valuvaigistite mõju all, sellepärast et mu tarkusehammas hakkas jälle kasvama. Ja seekord eriti suurte valudega. Aastavahetuse ma peaaegu et magasin maha, sest olin nii valuvaigisteid täis topitud. Täna käisin just hambaarstil ja välja seda veel tõmmata ei saa- liiga vähe on näha. Tehti röntgen ja kutsuti tagasi. Loodetavasti vahepeal enam uut valuhoogu ei tule.

Esmaspäeval hakkas Dancestis ka uus hooaeg ja kui olime soojenduse ära teinud, palus Marta meil freestyle'i teha. Ja mis juhtus- esimese kahe minut jooksul tegin ma kolmese pöörde kontsadel ja kukkusin nii, et väänasin oma jala välja. Nüüd olengi nädal aega väänatud ja valutava jalaga kodus istunud. Jälle!
Homme toimub Dancestis Divade bootcamp ja mina sukeldun pea ees trenni maailma- hakkan YOGAFUNCi andma jälle! Uskumatu, eks!

Detsembris andsin ma sisse ka taotluse, et kooli minna. Nädala alguses sain kirja, et veebruari alguses oodatakse mind keeletestile, kuna mu emakeel pole soome. Esialgu tuli küll pabin sisse ja olin kindel, et ma seda vajatud tasemele ära ei tee, aga tänaseks olen maha rahunenud ja võtan seda rahulikult. Kui saab siis saab, kui ei, siis kevadel tuleb palju uusi võimalusi teistesse koolidesse ka.

Igatahes, lisaks kõigele, olen ma väga palju saanud mõelda ja iseendale keskenduda. Ma olen avastanud enda kohta nii palju ja otsustanud panna üle ma-ei-tea-mis aja iseenast esikohale. Ma armastan oma lapsi ja oma peret, aga ma ei saa selle kõige keskel iseend ja oma õnne ära unustada. Ja seepärast otsustasingi ma, et see aasta saab minu jaoks olema elumuutev. Ma kavatsen keskenduda iseendale, oma soovidele, oma õnnele. Ma tunnen, kuidas ma olen juba aastaid keskendunud teistele, teiste õnnele, proovides koguaeg kõigi meele järgi olla, püüdes teistele õnne pakkuda. Ohverdanud end rohkem kui vaja. Ja nüüd olen ma aru saanud, et ma ei saa ega suuda seda enam teha. Ma ei saa ennast ja oma õnne alla suruda kellegi teise heaolu jaoks. Mul on nii palju asju, mida ma soovin teha, mida saavutada, millest ma unistan. Ma olen alla surunud kõik ootused, mis mul siiani on olnud iseendale. Ma ei kavatse keskenduda oma kaalulangetusele vaid pigem sellele, et ma mantaalselt õnnelik olen. Rohkem tähelepanu panna oma tervisele ja heaolule.

Ma loodan, et vaikselt ja järjepidevamalt saan ma hakata oma mõtteid ja plaane ka siia kirja panema. Ma loodan, et juba varsti saan ma siia kirjutada täpsemalt, mis mu pisikeses peas ja elus toimub. Ja loodetavasti enam nii pikka pausi sisse ei tule.