reede, 18. jaanuar 2019

Kui ei oska pealkirja panna

Ma olen viimasel ajal ennast üha enam leidnud einevate youtuuberite ja instagrammerite lehtedelt. Mul on väga spetsiifiline huumor ja ma pean tunnistama, et nii mõnigi minust dekaadi võrra noorem inimene toodab väga head sisu. See on nii naljakas kuhu tänapäeva maailm jõudnud on. Inimesed teevad oma lõbuks huumorit ja filmivad end üles ning elatavad end sellest ära. Sama ju põhimõtteliselt blogimisega ka...

Igatahes, täna öösel kui und ootasin, vaatsin jälle Youtube'ist erinevaid videosi ja järsku tuli mulle meelde, et kunagi tegime sõpradega põhimõtteliselt sama asja, ainult et tol ajal meil polnud kaameraid ega muid vahendeid, et seda kõike üles filmida. Muidugi, see oli juba pea kakskümmend aastat tagasi. Kui keegi veel mäletab, siis tol ajal tegid Jan Uuspõld ja Dan Põldroos koos "Wremjat". Meie oma naabritega olime kõik suured fännid. Meil oli (ja tegelikult on vist praegugu kuidagi püsti) küla vana koolimaja, kus kunagi pidusi jms peeti. Selleks ajaks oli seal hea mitu aastat vaikus olnud. Küll oli seal esinemiseks lava ja muu vajalik olemas. Nii me siis veensime omaniku nagu hullud, et saaksime oma näidendit seal esitada. Saimegi võtmed kaheks nädalaks.

Sellest hetkest saati istusime me pea kõik õhtud seal. Plaanisime tervele külale teha ühe korraliku esituse. Mõtlesime ja harjutasime, ise samal ajal kõike täiel rinnal nautides. Loomulikult otsustasime me teha oma versiooni Nisu Unost ja Zorrost (kes ei tea, siis Youtube aitab hädast välja). Lõpuks tuli meid vaatama vist vaid kolm inimest, aga kurat, kuidas me endid nautisime. Ma naerisme, meil läksid asjad sassi, mis tegi asja veel naljakamaks ja ma võin käsi südamel väita, et see on üks minu elu kõige paremaid ja südantsoojendavamaid mälestusi.
Juba selle pärast, et me ise endid nii palju nautisime ja meil lõbus oli, siis otsusasime talvel sama teed minna. Esituseni me seekord ei jõudnud, aga koolimajas oli meil vägev.

Ja seda ma eile öösel siis meenutasin ja mida edasi ma mõtlesin, seda enam ma igasugu einevaid mälestusi leidsin, mida tahaks ka kolmekümne aasta pärast mäletada. Kasvõi seda, kuidas mu parim sõbranna oli kopsupõletikuga haiglas ja ma tahtsin tema juurde pääseda, nii et ma ujusin jääkülmas veel keset südatalve, et haigeks jääda. Tulutult ja õnneks tuli sõbranna mõned päevad hiljem koju, kuid siiski. Pilt ise oli naeruväärselt naljakas. Ja seda enam on mul kahju, et tol ajal ei olnud meil midagi, millega kõike neid lollusi talletada.

Ma võin tunduda natukene nagu vanainimene praegu, aga ma nii väga igatsen neid aegu. Ma igatsen kõiki neid inimesi, kes mu ümber olid. Ja mul on südamest kahju, et ma neist nii kaugel olen ja meie sõprus on tugeva põntus saanud ajaga. Ärge minust valesti aru saage- mul on ka siin südamesõbranna, kellega mul on sõnuseletamatu klapp ja hulk paimaid sõbrannasid, kes on mu jaoks alati olemas, aga lapsepõlve sõbrad hoiavad alati Su südames erilist kohta.

Mõnikord ma mõtlen, et ma peaks praegu, kui ma veel mäletan, kõiki oma mälestusi kirja panema. Minu üheks suureks salaunistuseks oleks kunagi anda välja raamat, aga ma tahaksin panna kõik oma mälestused juba selle pärast kirja, et kunagi vanaduses oleks mul lastelastele midagi näidata, et mul oleks midagi, mida sõbrannadega jagada ja mida nemad saavad oma järglastele näidata.

Mu kunagine elukaaslane imestas aastaid, kuidas mul on mingid detailsed asjad minevikust meeles. Kunagine psühholoogia õpetaja hoiatas, et inimesed, kes palju mäletavad, võivad vanaduses veidi seniilseks minna, sest aju ei võta enam uut infot vastu. Äkki olekski nüüd viimane aeg kõik kirja panna, et kunagi kui aju täis on, siis on vähemalt kirjalikult kõik olemas?!

Ma pean ütlema, et mul oli meeletult tore lapsepõlv, elasime ju maal ja saime põhimõtteliselt teha kõike, mida süda lustis. Alustades sellest, et tegime oma esimesed suitsud maja taga võpsikus ja pistsime käed sõbrannaga koos mesilase pessa ning lõpetades sellega, et istusime sõbrannaga koos vanad Mozkvitšis ja jõime kodumahlaga viina. Viimane loomulikult juba täisealisena, kuid siiski. Vahepeale jäi veel meeletu hulk tempusi, naeru, lollusi ja katsetusi.
Lisaks veel see aeg, kui Tallinnasse kolisin ja klassiõdedega kokku kolisin. Peod, erinevad inimesed, armumised, südamevalud. Asjad, mida ma mitte kunagi ei taha unustada. Kõik, mis toimus Pärnus- kuidas me sõbrannaga kallisse korterisse kolisime, mu juuksed kahe päevaga põhimõtteliselt ära põletasime, Treffpunktis töötasime, öösel seal kluppi minekuks valmistusime... Oeh, kõiki mälestusi on lihtsalt nii palju!

Kui ma Tallinnasse tagasi kolides sain endale koolist ühe parima sõbranna, kes näitas mulle, et minus on veel erinevaid külgi, millest ma teadlik polnud. Tänu kellele ma praegu siin olen, kus ma olen.

Ma ei teagi, miks ma kõike seda kirja panema hakkasin ja jagan... Võib-olla selle jaoks, et teadke, et kõik, kes ennast ära tundsid, siis te olete mu elus meeletult suurt rolli mänginud ja ma loen teid elu lõpuni oma sõbrannadeks!
Ja ehk ka selleks et endale kinnitada mõtet, et lõpuks end kokku võtta ja kõik, mis meelde tuleb kirja panna.

6 kommentaari:

Elerin ütles ...

Tore ära tundmis rõõm :D Kujutan ette kui mu oma laps selliseid trikke teeks siis tõenäoliselt tahaks kerepeale anda 😁 Aga killuke sellest kõigest on teinud minust selle, kes ma olen täna ☺ Vahel endalgi meenuvad ajad, kus suurim mure oli õppimine ja nautida elu selle täies hiilguses. Ka liivimapalsam leivaga sai ju proovitud 😂 Uuh see oli ikka päris lapsepõlv kohe ja tore teisme iga ☺Tasub rõõmustada, et oleme elus ja terved 😉☺

Anonüümne ütles ...

:D :D ma just ükspäev rääkisin töökaaslastele sinust, või noh meie rätikumängust :D üritasin siis väga üksikasjalikult seletada, kuidas see kõik oli või siis rääkisin kuidas autokaalu üritasime kustutadas :D nemad selle peale ainult naersid ja ütlesid, mis inimesed te olite :D





P.S ma usun, et ilma nimeta tunned ära :D

Kati ütles ...

Appi, rätikumäng ka! Mul siiani peas arm :D! Ja varasuvised praekartulid kell kolm öösel, on siiani parim söök maailmas!

Appi, see kaalu kustutamine- kummikutega ahahaa :D

Anonüümne ütles ...

Minu kummikingake sulas teie kustutustöödel 😂

Anonüümne ütles ...

tegeltikult oli elerini mingi kummist kingake, mis sinna ära sulas ja sinu lakkkingakesega vedisime ojast vett .... ahjaa ja ei saa unustada kuidas me Rebasele seentest süüa tegime :D :D ja kui lahkeks tema selle peale muutus, korraliku bioloogia tunni andis :D( ma ei oska muudmoodi kirjutada, et see liiga haige ei tunduks )

Kati ütles ...

Appi jaa, see Rebase bioloogia tund :D krt liiga palju head kraami ikka :D