reede, 11. jaanuar 2019

Uuel aastal uuel suunal

Maailma kõige järjepidamatum blogija näitab jälle elumärke! Kes käib siin aegajalt uusi postitusi otsimas, siis ma tõepoolest vabandan. Ma olen viimased kuud võtnud väga palju aega iseendale ja väljaspool internetti. Hea kui ma kord kuus teen oma arvuti lahti. November möödus mul tantsusaalis, kus ma aitasin jõulupeoks valmistuda ja ma pean tunnistama, et üle pika aja, mulle meeldis seal olla ja trenni teha.
Detsembri passisin ma raamatute taga. Avasasin enda jaoks "Afrter" seeria ja lugesin need järjest läbi... kaks korda! Ma millegipärast olen selline inimene, kes pühendab end millelegi ja seda siis jäägitult.  Nii ma siis lugesin ja mu peas toimus koguaeg tegevus. Ma olen meeletult hea kujutlusvõimega ja nii ma siis elasingi tervet saagat elavalt läbi. Nutsin, naersin ja ootasin igat uut hetke.

Lisaks istusin ma pikalt valuvaigistite mõju all, sellepärast et mu tarkusehammas hakkas jälle kasvama. Ja seekord eriti suurte valudega. Aastavahetuse ma peaaegu et magasin maha, sest olin nii valuvaigisteid täis topitud. Täna käisin just hambaarstil ja välja seda veel tõmmata ei saa- liiga vähe on näha. Tehti röntgen ja kutsuti tagasi. Loodetavasti vahepeal enam uut valuhoogu ei tule.

Esmaspäeval hakkas Dancestis ka uus hooaeg ja kui olime soojenduse ära teinud, palus Marta meil freestyle'i teha. Ja mis juhtus- esimese kahe minut jooksul tegin ma kolmese pöörde kontsadel ja kukkusin nii, et väänasin oma jala välja. Nüüd olengi nädal aega väänatud ja valutava jalaga kodus istunud. Jälle!
Homme toimub Dancestis Divade bootcamp ja mina sukeldun pea ees trenni maailma- hakkan YOGAFUNCi andma jälle! Uskumatu, eks!

Detsembris andsin ma sisse ka taotluse, et kooli minna. Nädala alguses sain kirja, et veebruari alguses oodatakse mind keeletestile, kuna mu emakeel pole soome. Esialgu tuli küll pabin sisse ja olin kindel, et ma seda vajatud tasemele ära ei tee, aga tänaseks olen maha rahunenud ja võtan seda rahulikult. Kui saab siis saab, kui ei, siis kevadel tuleb palju uusi võimalusi teistesse koolidesse ka.

Igatahes, lisaks kõigele, olen ma väga palju saanud mõelda ja iseendale keskenduda. Ma olen avastanud enda kohta nii palju ja otsustanud panna üle ma-ei-tea-mis aja iseenast esikohale. Ma armastan oma lapsi ja oma peret, aga ma ei saa selle kõige keskel iseend ja oma õnne ära unustada. Ja seepärast otsustasingi ma, et see aasta saab minu jaoks olema elumuutev. Ma kavatsen keskenduda iseendale, oma soovidele, oma õnnele. Ma tunnen, kuidas ma olen juba aastaid keskendunud teistele, teiste õnnele, proovides koguaeg kõigi meele järgi olla, püüdes teistele õnne pakkuda. Ohverdanud end rohkem kui vaja. Ja nüüd olen ma aru saanud, et ma ei saa ega suuda seda enam teha. Ma ei saa ennast ja oma õnne alla suruda kellegi teise heaolu jaoks. Mul on nii palju asju, mida ma soovin teha, mida saavutada, millest ma unistan. Ma olen alla surunud kõik ootused, mis mul siiani on olnud iseendale. Ma ei kavatse keskenduda oma kaalulangetusele vaid pigem sellele, et ma mantaalselt õnnelik olen. Rohkem tähelepanu panna oma tervisele ja heaolule.

Ma loodan, et vaikselt ja järjepidevamalt saan ma hakata oma mõtteid ja plaane ka siia kirja panema. Ma loodan, et juba varsti saan ma siia kirjutada täpsemalt, mis mu pisikeses peas ja elus toimub. Ja loodetavasti enam nii pikka pausi sisse ei tule.


Kommentaare ei ole: